Saksa pangad on nõrgad, sest nad pumpasid hoiustajate rahaga üles omaenda aktsiate hindu, tegelesid suurejooneliste spekulatsioonidega ja pettustega, kulutasid ära likviidsusreservid jne.

Kriisi puhkedes ühendab Saksa riik kaks kõige nõrgemat suurpanka ja süstib sinna maksumaksjate raha. Samuti loob ta nn hal­va panga, kuhu koondatakse pankade hapuksläinud laenud.

Valitsus muutub äärmiselt ebapopulaar­seks, kui otsustab aidata ­maksumaksjate summadega hätta sattunud rikkaid eraette­võtjaid. Näiteks kulutab kantsler Heinrich Brüning oma viimasel valitsemispäeval tohutuid summasid Flicki ­terasekontserni päästmiseks.

Veelgi hullem on, et riikide vahel puudub usaldus ja üksteise abistamise asemel üritatakse poliitikat teha. Näiteks Prantsusmaa seab Austriale abilaenu andmise tingimuseks, et Viin ütleks lahti tollilepingust Saksamaaga. Austria valitsus keeldub ja kukub. Ameeriklased hakkavad laenu andmise asemel hoopis Berliini pankadest raha välja võtma.

Sügisel tabab krahh Suurbri­tanniat. Naelsterling on kulla alu­sel ja ülehinnatud. Prantsus­maa ostab oma ­allahinnatud frangiga kulda kokku ja müüb ära naelsterlingi varud. Suurbri­tannia ei pea survele vastu. 20. septembril 1931, kui Inglise Panga pre­sident Montagu ­Norman ­sõidab aurikuga üle ookeani, ­annavad võimud korralduse ­peatada kullas maks­mine.

Septembrist 1931 kuni aprilli­ni 1932 loobub kullastandardist veel 24 riiki.

Lõplik pauk tuleb Ühendriikidest, kus pärast Esimest maailmasõda kasvas rahapakkumine meeletult ning riiki haaras börsil mängimise eufooria. Börsimull lõhkes oktoobris 1929. Algas Suur Depressioon, mis on kapitalismi kõige pikem ja sügavam majanduslangus.

1932. aastaks on aktsiahindadest järel vaid viiendik. 25 000 pangast hukkub 11 000.

1933. aastal kehtestab USA kulla ekspordile embargo, piirab valuuta vahetamist ning devalveerib dollari. Sellega variseb kullastandardil töötanud üleilmne rahandussüsteem lõplikult kokku.