06.04.2012, 09:45
1977: Kas alaealised tohivad suudelda? 2012: Kas oraalseksist jääb rasedaks?
Psühholoog Tõnu Ots on alles hoidnud 35 aasta jooksul dr Noormannile saadetud murekirjad. Kas ja kuidas on probleemid ajas muutunud?
FOTO:
Soovisin kohtuda legendaarse doktor Noormanniga, kes juba 35 aastat on jaganud meedias noortele eraelulisi nõuandeid nende murekirjadele vastates. Ta ilmus areenile ajakirja Noorus 1977. aasta jaanuarinumbris, kuni kümme aastat hiljem keelas parteiline tsensuur tema ülipopulaarse kirjaderubriigi põhjendusega, et nõukogude inimesele pole allpool-naba-elutarkusi tarvis. Paaril viimasel aastal ilmub doktor Noormannil püsirubriik Delfi portaali Noorte Hääles. Tema klassikasse kuuluvad sellised igihaljad õpetussõnad nagu “Et armastust võita, tuleb tütarlapsel olla kui Kilimandžaaro – raskesti vallutatav, kuid mitte päriselt vallutamatu”. Temast on loodud laule, lavastatud teatrietendusi ja räägitud anekdoote… Ent mul ei õnnestu temaga kokku saada. Doktor Noormanni asemel tuleb kohtumisele hoopis psühholoog Tõnu Ots (71). “Mina ei ole doktor Noormann,” raiub Tõnu Ots. “Ma olen kahestunud inimene – üks osa minust on, jah, doktor Noormann, aga see on roll – nagu Hamlet.” Kuid kuna just Tõnu Otsa käes on kohvritäis 35 aasta jooksul kogunenud murekirju pluss arvutitäis e-kirju toonaste kirjutajate poegadelt-tütardelt, räägin meelsasti nõustaja ja sotsiaalpsühholoogi Otsaga. Vahet pole. “Vahe on selles, et doktor Noormann ei näe inimest silmast silma, ta näeb ainult kirja ja peab sellest lähtuma,” vaidleb Ots vastu. “Doktor Noormannil pole empaatiat, ta ei tohi moraliseerida. Nõustaja Tõnu Ots kohtub inimesega, ravib teda.” Umbes sada tuhat avameelset kirja peaksid võimaldama väiksemat sorti ühiskonnaanalüüsi küll. Kuna kaks kolmandikku kirjutajaist on 12–20aastased tüdrukud, võiks vähemalt nende mõttemaailma muutustest aimu saada. Loe intervjuud doktor Noormanniga Ekspressi tasulisest versioonist