Rice'i sõnul peab USA professionaalne diplomaat karjääri jooksul end proovile panema mõnes "karmis kohas" (hardship posts), nagu Iraak, Afganistan, Sudaan või Kongo. Peab valdama kaht võõrkeelt - araabia, hiina või urdu keel nende hulgas.

Rice'i reformi põhisisu on siiski unilateraalse ehk vanema venna välispoliitika asendamine paindlikuma lähenemisega. Tema algatusel on paranenud USA suhted Hiina RVga, tema juhtmõte oli läbirääkimiste alustamine Põhja-Koreaga, õnnestumise korral tahaks ta kasutada sama võtet Iraaniga.

Mis on siin uut? Nn kurjuse telje riikidega silmitsi seistes ei lähtuta enam kinnisideest, mis valitses eelmise riigiskretäri Colin Powelli ajal, et "terroristidega läbi ei räägita". Diplomaatiat asendas siis ennetav sõjaline löök. Powelli ajal arvati, et Iraagiga ühele poole saamise järel võetakse jõumeetodiga käsile Süüria ning Iraan.

Nüüd proovitakse vastupidist - Iraagis mingigi lahenduse saavutamiseks üritatakse koostööd Süüria ning Iraaniga, loobudes ambitsioonist muuta nende riikide poliitilisi režiime.

Vanas Maailmas annab samal ajal suuniseid üks teine naine - Saksa LV liidukantsler Angela Merkel (52). Tal sai tänavu märtsis täis sada päeva valitsemist. Sakslased on ajaloo esimese naiskantsleriga rahul; sealne ajakirjandus on isegi väljendanud teatud üllatust, kui hästi Merkel oma rolliga hakkama saab. Seda ka riigiväliselt: Euroopa Liidus tunnustatakse Merkeli oskust riikidevahelistes hõõrumistes jääda asjalik-neutraalseks.

2007. aasta esimesel poolel on Saksamaa kord olla Euroopa Liidu eesistujamaa; Merkel on teatanud, et tema esmahooleks jääb ELi põhiseadusliku leppe äratamine varjusurmast. EL oli raskesti juhitav juba 15-liikmelisena, nüüd on Bulgaaria ning Rumeenia lisandumisega jõutud 27 ühenduseni, ning järjekorras seisavad veel Türgi ja Lääne-Balkani riigid, kaugemas tulevikus ka Ukraina ja Moldova.

Merkeli sõnum on, et mingt uut laienemist ei tule enne, kui liidus on institutsionaalne reform läbi viidud. Tuleva aasta teisel poolel võiks tema arvates ELis kokku tulla uus valitsustevaheline konverents, mille ülesandeks jääks põhiseadusliku leppe timmimine kõiki rahuldava seisundini.

Uued Euroliidu liikmesriigid on samuti andnud põhjust rääkida naispoliitikutest. Rumeenia tunnistamine liitumiskõlblikuks olevat sealse justiitsministri Monica Macovei (47) teene. Ta nimetati ametisse 2004. aasta lõpul. Rumeenia väljavaated liitumiseks ei olnud tol hetkel kuigi roosilised. Muuhulgas heideti riigile ette talumatult suurt korruptsiooni. Macovei tulekuga järgnes meeletu jõupingutus Rumeenia õigussüsteemi muutmiseks. Loodi sõltumatu korruptsioonivastane agentuur, h akati päevavalgele tirima tipp-poliitikute ning kõrgemate ametnike ebaseaduslikke tuluallikaid.

Macovei tööpäevad olid 16tunnised (tunnusmärgiks avalikkuse ees tumedad rõngad silmade ümber), ta sai palju isiklikke vaenlasi, sealhulgas parlamendisaadikute hulgas, kes üritasid tema seadusettepanekuid blokeerida. Macovei suutis end kehtestada. "Jumala kingitus Rumeeniale!", öeldud tema kohta Brüsseli võimukoridorides (ehk komisjonis endas).

Ka Bulgaaria ELikõlbulikuks ülespuhvimisel mängis otsustavat osa naine - sealne eurominister Meglena Kuneva (49). Samuti juristiharidusega, rõhuasetusega keskkonnakaitsele ning inimõigustele (õppinud muuseas Turu ülikoolis). Bulgaaria huvides tegutsedes oskas ta välisareenil jätta nii veenva mulje, et pälvis 2004. aastal Jacques Chiracilt Prantsuse Auleegioni ordeni. Kunevast saab kuulda ka edaspidi; ta on nimetatud Euroopa komisjoni liikmeks Bulgaaria poolt, temast saab tarbijakaitsega tegelev komissar.

Raske öelda, kas tegemist on Saksamaa innustava eeskujuga, aga Prantsusmaal on sotsialistide presidendikandidaadiks tõsunud endine perekonnaminister ja nüüdne Poitou-Charentes'i regiooni president, nelja lapse ema Ségolène Royal (53).

Tema läbilöögivõime hindamiseks üks fakt perekonnaloost: Royali isa, Senegalis teeninud suurtükiväeohvitser, armastanud öelda, et tal on viis last ja kolm tütart. Haridus ning edaspidine ühiskondlik või poliitiline tegevus polnud patriarhi arvates mõeldud plikadele. Ségolène'i lapsepõlv oli lõputu võitlus türannist isaga, õiguse pärast õppida keskkoolis näiteks. Tüdruku pääsemine ühte Pariisi eliitülikoolidest (Science Po) on sellist tagapõhja arvestades erakordne saavutus.

Paar sõna naiste solidaarsusest poliitikas. Kui Royal peaks tuleval aastal valitama Prantsusmaa presidendiks, muudab see murelikuks ennekõike Angela Merkeli. Royal tegi end nähtavaks üldrahvaliku referendumi ajal, kui prantslased ütlesid ei Euroopa Liidu põhiseadusele. Royal on Euroopa integratsiooni küsimuses Saksa kantsleriga vastupidisel seisukohal. Merkelile sobiks rohkem, kui presidendiks valitaks käreda ütlemisega tuntuks saanud Nicolas Sarkozy. Sarkozy nägemuses peab tema kodumaa muutuma anglosaksilikult efektiivseks, tehes läbi valulised reformid Briti vaimus. Kui efektiivsus on märksõnaks, siis võiks see laieneda ka Euroopa Liidu asjaajamisele. Sel pinnal leiaks ta ehk Merkeliga ühise keele. Royal tahab seevastu säilitada kõike prantslaslikku. Valimisvõitluses on see muidugi kõva argument. Lisaks isklikud omadused - Royal on rahva silmatera, olles midagi Mona Lisa ja Greta Garbo vahepealset; irvhammaste kinnitusel võluks ta oma kaasmaalased ära isegi siis, kui ta neile telefoniraamatut ette loeks.

Kui kriitikud peavad Royali edu saladuseks ebamääraseid sõnavõtte ning programmiliste seisukohtade vältimist, siis Royal kostab selle peale, et sama heideti ette Tšiili presidendile tema valimisvõitluse ajal. Ülekohtuselt, nagu tagantjärele selgub.

Tšiili uus president Michelle Bachelet (55) vannutati ametisse lõppeva aasta 11. märtsil. Ta on esimene naispresident oma kodumaa ajaloos. Ajakiri Forbes paigutas ta 2006. aastal maailma saja mõjukama naise nimekirjas 17. kohale. Sotsialist Bachelet mõjub Ladina-Ameerika vasakpopulistide taustal - nagu Venezuela pr esident Hugo Cháves või Boliivia juht Evo Morales - tervendavalt tasakaaluka ning pragmaatilisena.

Tema retoorikas puuduvad vihatiraadid kapitalismi aadressil, pole ta ka silma paistnud Ameerika Ühendriikidele vastandumisega. Ehkki võiks.

Bachelet kannatas otseselt äsjalahkunud diktaatori Augusto Pinocheti võimuletuleku järel. Bachelet' isa oli Allende valitsuses toiduameti juht. Riigipöörde järel ta vahistati, ülekuulamiste tagajärjel ta lõpuks suri. Tema abikaasa ning tütar Michelle vahistati samuti. Väidetavasti olevat neid piinatud. Kuna Bachelet' isa oli olnud Tšiili õhuväe brigaadikindral, siis võis perekond loota Tšiili sõjaväehuntas salajastele kaasatundjatele. Emal ja tütrel lubati emigreeruda ning Michelle jõudis lõpuks Saksa DVsse, kus ta jätkas meditsiiniõpinguid.

Dikatuuri lõppedes naasis ta kodumaale. Ta on olnud nii tervishoiu- (hariduslik taust) kui ka kaitseministri (perekondlik traditsioon?) ametis. Bachelet' üks silmapaistvaid välispoliitilisi samme on vabakaubandusleppe sõlmimine Hiina RVga lõppeva aasta augustis. See on esimene selline leping Hiina RV ja ühe Lõuna-Ameerika riigi vahel. USA ja Hiina globaalne konkurents Lõuna-Ameerikas astub Bachelet' otsuse tagajärjel uude faasi.

Paljukannatanud Lähis-Ida lõpuks. Iisraeli välisminister ja asepeaminister on alates lõppeva aasta jaanuarist Tzipi Livni (47). Just selle naise ametisoleku aega langes kogu maailmas viha tekitanud Liibanoni ründamine.

Pole vale öelda, et Livni sattus olema asjaolude ohver. Kuigi ta on parempoolse taustaga poliitik, toetas ta ikka veel koomas viibiva Ariel Sharoni kunagist otsust tõmmata Iisraeli väed Gaza piirkonnast välja. 28. märtsil teatas Livni ühele USA telekanalile antud intervjuus järgmist: "See, kes võitleb Iisraeli sõdurite vastu, on vaenlane ning me ründame teda vastu; kuid ma arvan, et terrorismiks ei saa nimetada seda, kui sihtmärgiks on sõdur." Livni on esimene Iisraeli tipp-poliitik läbi aegade, kes näeb vahet Iisraeli sõdurite ja Iisraeli tsivilistide ründamisel. Livni on alates poliitikasse tuleku hetkest 1995. aastal kinnitanud, et Iisraeli-Araabia suhete parandamiseks tuleb Palestiina araablastele anda oma riik. Seda arvab naine, kes on teeninud Mossadis ja kes on juutide terroristlik-vabadusvõitlusliku organisatsiooni Irgun veterani tütar.  

Livni pragmatismis on samasugust tervemõistuslikkust nagu Condoleezza Rice'i globaalsetes püüdlustes või Angela Merkeli Euroopa-nägemustes. Kas need naised suudavad parandada kogu seda jama, mis on viimaste aastate jooksul üleilmselt kokku keeratud? 2007. aasta näitab.