2008: Island kukkus. Kes on järgmine ohver?

Aastal 1933 lahutab USA kongress tavalise panganduse, mille hoiuseid tagab riik, ja investeerimispanganduse, mis on sageli keskendunud keerulistele finantsmahhinatsioonidele.

Kui JP Morganis töötanud pankur Alan Greenspan saab 1987. aastal USA ­keskpanga juhiks, räägib ta ühes esimeses kõnes ­Kongressile, et kõnealune Glass-Steagalli akt tuleb ­tühistada.

Lobile kulub aastaid ja miljoneid ­dollareid, kuid novembris 1999 kirjutab president Bill ­Clinton lõpuks pidulikult alla akti tühistamisele.

Algab revolutsioon finantssektoris. Pangad saavad õiguse mahutada oma raha uutesse väärt­paberitesse nagu MBSid ja CDOd, mida maailm pole varem veel näinud ja millega kauplemine pole seetõttu reguleeritud.

Taas valdab maailma eufooria nagu kuldsetel 1920ndatel. Pärast internetimulli lõhkemist turgutab Greenspan majandust odava rahaga.

Kinnisvara ja aktsiate hinnad kasvavad meeletult. Isegi vaesed saavad Ühendriikides maja osta, sest nende tarbeks luuakse ­subprime-laenud: algul on intress väike või olematu, hiljem aga räige.

Mõne aastaga saab selgeks, et subprime-laenud ei tööta. Ja pangad on tihti erinevad ­laenud kokku pannud, teistele finantsfirmadele ­edasi müünud ja nende peale ­tulevikutehinguid teinud, mis vaid võimendab probleemide ­ulatust ning muudab MBSid, CDOd ja muud ­säärased väärtpaberid finantsilisteks tuumapommideks.

Esialgu teatavad suuremad pangad miljar­dite dollarite suurustest kahjumitest. ­Tänavu sügisel viivad kõlakad Lehman Brosi vaid mõne päevaga pankrotti. Rahaturul tekib ­üleilmne usaldamatus ja see ei mõjuta enam ­üksikuid pan­ku, vaid terveid riike. Esimene ohver on ­Island, mille pangasüsteem ja oma raha ­varisevad põrmu.

Praeguseks on selge, et kriis ei piirdu finantssektoriga, vaid laieneb reaalmajandusse. Me ei oska ette kujutada kriisi tegelikku sügavust. Merrill Lynchi analüütikud teevad Baltimaade puhul miskipärast hüpoteetilisi rehkendusi, et hapuks võib minna isegi kolmandik laenudest!

Erinevalt kolmekümnendatest ­tegutsevad riigid ja keskpangad praegu kiiresti ja üksmeel­selt, et välistada sõjaeelset doominoefekti.

Päästeplaanid ja ülevõtmised sünnivad ­päevadega.

Kuid siin on üks suur aga. Kuigi Euroopa Keskpank ja IMF annavad mitmeid suuri abilaene - näiteks Ungarile ja Ukrainale -, võtavad investorid seda signaalina, et neis riikides on midagi tõsiselt häda, ning üritavad oma raha välja viia. See vaid teravdab küsimust, milline riik langeb järgmisena.

Täiesti selgelt on sihikul Kesk- ja Ida-Euroo­pa riigid. Nende langemine oleks karm, sest erinevalt varasematest kriisidest on siinsel rahval kaelas suured laenud ja need laenud on võetud välisvaluutas. Ungari, Poola, Rumeenia ja Horvaatia on enamiku kodulaene andnud välja Šveitsi frankides, Bulgaaria ja Baltimaad eurodes.

Pole mingi õnn, kui kuuled, et võlgned miljoni krooni asemel pangale 1,4 miljonit. Islandil on see paraku reaalsus.

Suurimad panganduse abistajad

USA
Abipakett, mld € 511
% SKPst 5
Iirimaa
Abipakett, mld € 500
% SKPst 260
Saksamaa
Abipakett, mld € 480
% SKPst 20
Suurbritannia
Abipakett, mld € 385
% SKPst 21
Prantsusmaa
Abipakett, mld € 360
% SKPst 19
Holland
Abipakett, mld € 224
% SKPst 39
Rootsi
Abipakett, mld € 152
% SKPst 49
Hispaania
Abipakett, mld € 150
% SKPst  14
Austria
Abipakett, mld € 100
% SKPst 37
Lõuna-Korea
Abipakett, mld € 74
% SKPst 10

allikas: rahandusministeerium

ENNETAV KAITSE: Eesti on piirdunud panganduse abistamisel hoiuste suurema tagamisega. Lisaks saaks riik anda raskuses pangale laenu, garanteerida tema laenusaamist ja omandada seal osalus. Pangandussektori maht ületab Eestis SKPd vaid 35 protsendi võrra. Rootsis aga 155 protsendi, Iirimaal 602 protsenti ja Luksemburgis koguni 2423 protsendi võrra.