2008 maailmas – religiooni tagasitulek ja mõistuse lahkumine
Pärast seda, kui 90. aastate lõpus võis
täheldada rahvustunnete renessanssi, algas uuel aastatuhandel religiooni
võidukäik.
Et Ühendriikide president peab end
Jumala esindajaks maa peal, sellega oleme juba harjunud. Et Venemaa president
laseb end näha kirikus patriarhi kõrval ning paljastab vajaduse
korral (treenitud) ülakeha, et kõigil oleks teada – temagi
kannab kaelas risti, ei üllata meid enam ammugi.
Hans-Gert Pöttering, Euroopa parlamendi spiiker, tõestas selle
suundumuse populaarsust Euroopaski. Pöttering on üks vähestest
poliitikutest, kes võib uhkustada paavsti tänukirjaga oma kabineti
seinal, mille ta sai selle eest, et propageeris Jumala ning kristlike
väärtuste sissekirjutamist Euroopa põhiseadusesse
(mõlemad üritused – nii Jumala mainimine kui ka
põhiseadus ise – kukkusid mäletatavasti läbi). Saksa
kristlike demokraatide esindaja pole end siiski lööduks tunnistanud.
Parlamendi esimees on esitanud nimekirja isikutest, kes palutakse eeloleval
aastal Euroopa parlamendi ette kõnelema. Esmalt muidugi Pötteringi
kaasmaalane paavst Benedictus XVI. Veel on Strasbourg’i kutsutud
Suurbritannia ülemrabi Sir Jonathan Sacks ning Damaskuse suurmufti
šeik Ahmad Badreddin Hassoun.
New Yorgi senaator Hillary
Clinton, novembris toimuvate presidendivalimiste üks favoriite, ei tee
samuti oma usutunnetest saladust. Läinud aasta juunis peetud
Demokraatliku partei kandidaatide foorumi ajal esitati proua Clintonile
piinlikuvõitu küsimus aastatetaguse perekonnadraama kohta, kus tema
mees, tollane USA president, jäi vahele abielurikkumisega.
Proua Clintonit aitas raskel eluperioodil noorpõlves saadud
tõsine religioosne kasvatus. Eriti palju oli abi tuttavatest, kes
palusid proua Clintonile abi öid ja päevi kestnud palvetes (who were
literally praying for me in prayer chains, who were prayer warriors for me).
Võrreldes 60. aastate alguse presidendikandidaadi John Kennedyga, kes
palus valijatel tema katoliiklikku tausta võtta kui midagi
tähtsusetut, on proua Clinton peaaegu usufanaatik.
Ilmaliku
Euroopa tsitadelliski – Prantsusmaal – toimub imelisi asju:
president Nicolas Sarkozy osales mullu novembris vabariigi ühe
esivaimuliku pühitsemisel kardinaliks. Seal peetud kõnes teatas
Sarkozy, et peab Prantsusmaad suuresti katoliiklikuks maaks. See on midagi
täiesti uut, midagi niisugust pole selle riigi juhid juba sadakond aastat
söandanud öelda.
Maailmas
toimuvast on mõistuse abil üha keerulisem aru saada, sest
mõistus ei juhi meid enam. Seda teeb usk.
Türgit, veel
hiljaaegu sõjakalt ilmalikku riiki, juhib läinud aasta juulis
toimunud parlamendivalimiste tulemusena nüüdsest islamistlik partei.
Pakistan on tuumariik, kus on täiesti reaalne
Talibani-taolise režiimi võimuletulek. Mistõttu USA-l olevat
juba möödunud aasta keskel valminud sõjaplaan sellise
hirmustsenaariumi tarvis: kohe, kui usumehed võimule
pääsevad, lendab Ühendriikide lennuvägi kohale Pakistani
tuumaarsenali hävitama. Keegi ei julge öelda, mis hakkab selles
riigis toimuma pärast Benazir Bhutto tapmist läinud aasta
viimastel päevadel. Praegune president Pervez Musharraf on end
ammendanud. Pakistan kuulutati Washingtonis pärast 11. septembri
lööki terrorismivastases sõjas peamiseks liitlaseks ning
Musharraf on seda rolli nüüd juba kuus aastat enam-vähem
veenvalt mänginud. Nüüd, kus Pakistan on ise muutumas
probleemiks (ja milliseks veel), hakati USAs hauduma
plaani B. B nagu Benazir. B nagu Bhutto. Pärast tema tapmist suutis
president George W. Bush tekkinud olukorra kommentaariks suruda enesest
välja kõigest minutipikkuse avalduse. Küsimustele ta ei
vastanud. Vaatlejate hinnangul on see järjekordne märk, et
presidendil on mõtted otsas. Häving Iraagis, ebaedu Afganistanis ja
nüüd siis Pakistan otsa.
Pole võimatu isegi
kodusõja puhkemine selles riigis. Veel ühe
“läbikukkumise” lisandumises maailmakaardile puudub teab
mis uudsus, kui poleks üht aga – Pakistan on ikkagi tuumariik.
Algab seal riigi lagunemine, tuleb Läänel sekkuda
täie jõuga, sest erinevalt Iraagist, kust massihävitusrelvi ei
leitud, ja Iraanist, mis on USA eriteenistuste analüüsi kohaselt oma
tuumaprogrammi sõjalise osa külmutanud alates 2003. aastast,
kujutaks kaosesse vajunud Pakistan ülisuurt ohtu kogu maailmale.
Atlandi-ülene koostöö
muutub aina ebamäärasemaks. Keegi ei võta ennustada, kes teeb
tulevikus kellega koostööd, millises valdkonnas ja kui kaua.
Vaatlejad (ilmselt need, kes seisavad Eesti julgeolekuanalüütikutest
kaugel), märgivad sellega seoses, et NATO asutajad nägid tulevast
segadust ette. NATO lepingus on üks artikkel, viies nimelt, mis on
omandanud Eesti poliitikas samasuguse tähenduse nagu Kalevipoja lubadus
oma maad ning rahvast ülima häda korral päästma tulla.
(Eesti president käis mullu Kalevipoega oma silmaga kaemas,
külastades USA lennukikandjat.) Viies artikkel sedastab, et rünnak
ühe NATO liikme vastu võrdsustub rünnakuga kõigile NATO
liikmetele. Ent organisatsiooni põhikirjas on ka neljas artikkel, mis
lubab sellest tingimusteta abist kõrvale viilida. Neljas punkt
ütleb, et enne tegutsema hakkamist peavad liikmesriigid nõu, kas
hädalise territoriaalne terviklikkus, poliitiline kord ning julgeolek ikka
on ohus.
New Yorgi terrorirünnaku järel rakendati
kõhklematult viiendat artiklit. Viimase kuue aasta areng on vihjanud, et
me siseneme maailma, kus hakkab valitsema neljanda artikli vaim.
Aasta algab suhteliselt kodulähedase pingekolde
(mädapaise?) avanemisega. Kosovo saatuse otsustamine langeb
kardetavasti märksa varasemale ajale, kui oli planeeritud.
Juhul, kui Kosovo albaanlased teevad seda ühepoolselt, ignoreerides
Serbia valitsust (keda toetab Venemaa), vastavad omapoolse iseseisvuse
väljakuulutamisega Kosovo põhjapoolsed alad, kus elavad peamiselt
serblased. Hoolimata 16 000st NATO sõdurist, kes peavad tagama Kosovo
iseseisvumise rahulikul moel, on karta sõjalise konflikti puhkemist.
Juhtub midagi sellist nagu omal ajal Bosnias – iseseisvuse saavutanud
või selle välja kuulutanud n-ö rahvusriigid alustavad oma
territooriumidel etnilist puhastust.
Halb on
see, et Ameerika Ühendriikides on tänavu
presidendivalimised. Ameerika tegeleb rohkem iseendaga, maailmale
pööratakse tähelepanu vähem. Presidendirodeo
avalöök antakse juba 3. jaanuaril, kui Iowas hakatakse vaagima
vabariikliku ja demokraatliku partei kandidaate novembris toimuvale
lõppvaatusele. Otsustavaks peetakse 5. veebruari, kui
presidendikandidaate valitakse tõenäoliselt kahekümnes
osariigis (mõnedes veel kõheldakse, kas just sel päeval).
Ühendriikide poliitikagurud ütlevad, et see kõik on
justkui kolmemõõtmeline male, ennustatavuse ja juhitavuse
mõttes paras Rubiku kuubik (kui mäletate seda võimatut
lelu).
Jõuline sekkumine maailma asjadesse –
ebameeldivatess
e ja taas verd ning pisaraid tõotatavatesse – või kas
või selge hoiaku võtmine (Iraagist tuleb väed välja
tuua, aga Pakistani jällegi sisse viia?) muudaks selle protsessi veelgi
juhitamatumaks.
Kes saab Ameerika Ühendriikide uueks
presidendiks, kas esimene naine sel ametipostil Hillary Clinton või
esimene mustanahaline Barack Obama? Clinton teeb praegu Iowas rekordpikki
tööpäevi, püüdes jõuda kõikidesse
maakondadesse, liikudes parema haarde huvides ringi vaid helikopteriga (muidugi
on see aparaat juba ristitud the Hillacopter’iks).
Aga olemuslikumast: Clinton avaldas ajakirja Foreign Affairs
2007. aasta viimases numbris oma välispoliitilise nägemuse. Artikli
viimases lõigus on huvipakkuv lause: “Me peame loobuma valedest
valikutest, mis on ajendatud pigem ideoloogiast kui faktidest.”
Mida selline lause ühe Ameerika tipp-poliitiku suust tähendada
võiks? Võib-olla saab seda näha suhtumises Venemaasse.
Idanaabri vaatlejad on täheldanud Lääne hoiakute muutumist oma
kodumaa suhtes. Tundub nii, et Venemaa ning demokraatia kokkusobimatuse
mõttega ollakse nüüd leppinud. Las olla ebademokraatlik,
peaasi, et on stabiilne ja ennustatav.
Märtsis
saab Venemaa uue presidendi. Uue presidendi nimi on juba teada (kui ei
juhtu midagi õige ootamatut); ka rahvaküsitlused näitavad, et
Dmitri Medvedjevi populaarus aina kasvab. Rahvas, see on muidugi see
õige ja päris Venemaa.
Tõmmates praegu
ametis oleva presidendi kaheksa-aastasele valitsemisajale joont alla,
meenutavad Vene kommentaatorid kunagi Vladimir Putini valitsemisaja
alguses kõlanud fraasi: “Võib-olla me eksime koos
rahvaga...” Lause kõlas siis, kui pidi avalikkusele selgitama,
miks võtab Vene Föderatsioon hümniks endise Nõukogude
Liidu hümni. See olnud rahva soov.
President tuli sellele
soovile vastu. Siit ka lause, mis vihjab, et kui Kreml eksibki, siis ikka
koos rahvaga. Aga rahvas teatavasti ei eksi. Venemaal ei eksi ega eksi ka
Eestis.
Mais tähistab Iisrael oma 60.
sünnipäeva. Palestiina araablased seevastu leinavad –
neile on Iisraeli riigi sünd nakba (katastroof). Kumb jõuab rohkem
maailma avalikkuse ette, kas ühtede rõõm või
teiste äng? Mis on kindel – enesetapjatest pommipanijatel
avaneb võimalus veelgi enam tõmmata endale massimeedia
tähelepanu. Süngeteks prognoosideks annab alust tõsiasi, et
maikuuks võib veri olla veelgi enam devalveerunud kui praegu. Et
jõuda telepilti, peab korraldama üha ohvriterohkemaid tapatalguid.
Oleneb sellest, mis juhtub Kosovos. Ja peaasi, sellest, mis hakkab toimuma
Pakistanis.
Õnneks ootavad augustis
maailma “spordiüldsust” rõõmupäevad, sest
Pekingis süüdatakse kauaoodatud olümpiatuli. Ent mobilisatsioon
leiab aset ka spordikaugetes ringkondades.
Tõenäoliselt
voolab Pekingisse kokku rahvast mitmesuguste poliitiliste nõudmistega.
Esiteks inimõiguslased. Siis Tiibeti ja Taiwani iseseisvuse
nõudjad. Siis looduskaitsjad-Greenpeace’i-sõdalased,
kellele ei meeldi, et Hiina RV tööstuse osa üleilmses reostuses
on hiiglaslik. Kuna olümpiamängudega peab kaasnema pidu, rahu ning
armastus (või vähemalt suured sõnad sellest), peab Hiina
politsei oma kumminuiad kaugemale peitma ning kohtlema vastalisi siidkinnastes.
See on Pekingile suur kondiproov. Kas vastaliste jultunuks muutumise korral
suudetakse end vaos hoida, on küsimus. Arvatakse, et Pekingi o
lümpiamängud tulevad sama politiseeritud kui 1980. aasta Moskva omad.
Lisaks on peo-ootust tumestamas kartus, et Hiina suurlinnade
vaesemad kihid võivad alustada toidu kallinemisest tulenevat mässu.
2007. aastal täheldati toiduainete hinna hüppelist kasvu kogu
maailmas. Tänavu suundumus jätkub.
Niipalju siis
ennustatavatest asjadest.