2009 – peerud läevad kahel otsal lühisesse

Uus aasta ähvardab tulla nii kirju, et keegi ei julge ennustusi teha.

Tuttav vene rahvusest mees, kes teenib Kaitseväes kutsealuse aega, rääkis just hiljuti, et tema üksuse rahvuslik koosseis on tasavägine, 50 : 50. Mees lebotab (kaitseväelises žargoonis tähendab see “päeva veeretamist õhtu poole”) Sidepataljonis, mis on teatavasti ainus kutsealustest koosnev kõrgtehnoloogiline väeosa. Ma ei tea, milline on suhe eestlaste ja venekeelsete vahel ülejäänud väeosades. Intuitsioon ütleb, et siiagi on kätketud riigisaladus.

Mingi selline suhtarv, mida tohib teada vaid ­Herman Simm ja tema endised tööandjad Jasenevos (Vene luure), Pullachis (Saksa luure) või Tallinnas Sakala tänaval. Meile pole seda teada antud.

Et venekeelsed näikse olevat Kaitse­väes üleesindatud, see on veel pool häda. Mainitud tuttav vene mees tunnistas ausalt, et venekeelsete sõdurite lojaalsus Eesti riigile kestab täpselt nii kaua, kui kestab rahu. Eks kasarmus ninapidi koos olles tulevad sellised asjad ikka arutamisele. Sõdurid omavahel räägivad, nagu on; see on tõehetk, mida sotsioloogilised küsitlused ning lindistatud intervjuud ei suuda tabada.

Milline see tõde ka poleks – ma pean silmas täpseid suhtarve ning meelsust – kindel on see, et paljud 2008. aastal Eestis kõlanud veneteemalised (koduvene ja välisvene) mõttekäigud on puhas hullumeelsus. Markantsemad näited: president ei hakka vene keelt kõnelema, sest sellega tunnustaks ta viiekümneaastast okupatsiooni; Tartus elav poeet ning rahvuse südametunnistus täheldab puhta rahvuskehandi saastumist võõraverelistega; haridusminister teeb ettepaneku – mõistagi vaid parimatest kaalutlustest lähtudes – hakata venekeelseid lapsi lauseestistama; lugupeetud Riigikogu rahanduskomisjoni esimees näeb Gruusia sõja jätkulahingutes ELi ja NATO totaalset mökusust ning kutsub Eesti poliitikuid Lääne degenerantidele mõistust pähe panema.

Seda retoorikat kuulates kangastub mulle, nagu elaksin ma Iisraelis. Vaatan okulaaridest pommiplahvatustes vappuvat Gaza sektorit ja tean, et mul on kuradima palju jõudu, nii palju, et vajaduse korral võin isegi Iraanile paugu ära panna.

Positiivseks jäädes tunnistan samas, et Eesti tipp-poliitikutele ning tippintellektuaalidele pole üleilmsete suundumuste taustal midagi ette heita.

2008. aasta üldmulje oli selline, et maailma juhivad lollid.

2009. aastal võib selguda, et seda teevad hullud.

“See hädapätakas võib põhja minna (This sucker could go down),” kuuldi USA ametist lahkuvat presidenti George W. Bushi hiljuti ütlemas. Financial Times ironiseeris, et ütluse mõtte üle võib vaielda – oli nüüd mõeldud Ameerika majandust või ütleja enda presidentuuri. Pigem ikkagi majandust. Sama ajaleht jõuab mööduva aasta majandushädade algpõhjuste analüüsil järeldusele, et süsteem põhines inimeste “lõpmatul liigrohke krediidi aegsel enesepettusel, et hinnad jäävadki tõusma”. Jutt on mõistagi kinnisvaramullist. Et see on mull, teati juba aastaid tagasi. Mulli paratamatu lõhkemise ennustajad ei olnud populaarsed inimesed. Meil Eestiski.

Neid kutsuti korrale hoiatusega “isetäituvast ennustusest” – hakates ennustama majanduslangust, vallandataksegi see lõpuks, sest tarbijad muutuvad apokalüptilisi prohveteid kuulates umbusklikuks ega taha enam – kasutades moodsat väljendit – “füüri välja käia”.

Vastutustundeline inimene pidi suu kinni hoidma. Hea poliitiku kohus oli kinnitada, et kõik on hästi ja protsessid kontrolli all. Eesti peaminister on hea poliitik: “Kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahakski elada.”

Ei ole paha ka tema Vene kolleeg, kes jättis majandusraskuste esmakordsel tunnistamisel moodustatud kriisikomisjoni juhtimise oma asetäitjale ning suundus ise Peterburi, et süüvida seal Vene kinematograafia päevakajalistesse probleemidesse. Mille peale Vene poliitikaarvustajad ironiseerisid, et filmikunsti nimetamine tähtsaimaks kunstiliigiks on küll leninlik traditsioon, ent 21. sajandil võib selline hinnang olla siiski aegunud.

Nõukogude karastuse saanud peaministritel on ometigi õigus – kriisiohjamise vältimatu eeldus on probleemide eitamine. Õndsa Leonidi ajal ei andnud see pikemas perspektiivis tulemusi, küll aga võib asi töötada (pool)demokraatia tingimustes, kus elatakse valimistsüklite kaupa.

Targad ning läbinägelikud inimesed on esinenud ka ajakirjandusele suunatud üleskutsetes (Eestist räägin), et massimeedias töötajad oleksid oma analüüsides ning teadetes rohkem päikesepaistelised.

Mida püütaksegi olla. Olgu kodutanumail, kuis on, aga näiteks Iraagis lähevad asjad hästi. Julgeolek aina paraneb, varsti saavad sõdurid koju või siis veelgi toredam – Afganistani, kus lisajõudude saabudes hakkavad asjad samuti ülesmäge minema.

Optimismivannet mitte andnud ajakirjanikud teatavad Iraagist midagi muud. Näiteks sealne hariduselu: kolmandik õpetajatest olla tapetud, kolmandik emigreerunud, järele jäänud kolmandik maatasa surutud. Mitte ainult islamiäärmuslaste, vaid ka nende oma (üli)õpilaste poolt, kes lubavad halva hinde korral oma õpetajal jalad murda või ta üldse maha lüüa.

Sel moel cum laude diplomini jõudnud noored kaadrid täidavad sündiva demokraatliku vabariigi valitsusasutused. Tõenäoliselt on lõpptulemus täpselt see, mida ameeriklased püüdsid vältida – hallolluse kaotamise järel islamiäärmuslaste juhitud teokraatliku diktatuuri teke. Mille pärast pole meil vaja enam muretseda, sest me olme siis juba süüvinud Afganistani.

Mis on suur... ütleme, et väljakutse. Briti ajaleht Times teatas 12. detsembril, et Afganistanis asuvate NATO vägede varustusteedel makstakse iga veoki pealt teid kontrollivatele hõimudele “katuseraha”. Logistikutel on omakorda andmeid, et sellest rahast läheb neljandik Talibanile.

Järelikult: selleks, et Lääs saaks Afganistanis tulemuslikult Talibaniga sõdida, tuleb sellelesamale Talibanile katuseraha maksta.

Praegu on Afganistanis 67 000 Lääne sõdurit. Uuel aastal tahetakse neile lisaks saata veel 20 000. Vägede varustamine käib suures osas (ligi 70 protsenti) Pakistani sadamalinna Karachi kaudu, kust veokite kolonnid suunduvad Kabuli. Sellel marsruudil katuseraha makstaksegi. On ka alternatiiv ja sellest kirjutas sama Times päev hiljem. See on vägede varustamine Usbekistani, Türkmenistani ning nende taga asuva Venemaa kaudu.

Suurendades Eesti sõdurite kontingenti Afganistanis (mis on meie püha kohus), peame leppima sellega, et NATO püüab käituda Moskvaga tasa ja targu (millega mittenõustumine on veelgi püham kohus).

Kui Pakistani ja India hõõrumine kasvab millekski enamaks, tuleb NATO?l suhteid Venemaaga veelgi soojendada – siis on tark püüda Moskvale meeldida. Ja kui tuleval aastal juhtub see, millest juutide riigis üha valjuhäälsemalt räägitakse – kui Iisrael peaks r& uuml;ndama Iraani tuumarajatisi, sest kuidagi teistmoodi enam ei saa –, siis peab NATO hakkama Venemaale lausa pugema.

Paraku. Aga “meie olemegi NATO”, nagu armastasid veel paar aastat tagasi rõhutada Herman Simmi tööandjad. Need Tallinnast Sakala tänavast.

Aasta algab siiski sellega, et ELi eesistujamaaks saab Tšehhi vabariik, mille peaminister on üks Euroopa tuntumaid euroskeptikuid.

2009. aastal lähevad kõik peerud kahest otsast lühiühendusse ning keegi ei saa enam aru, kus on üleval ja kus all, mis on parem ja mis on vasak.

Tulekul on loomingulised ajad.