Estonian Airile juhi leidmine polnud kerge, teatas majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts kuu aega tagasi rahvusringhäälingus. See oli tõesti nii.

On 2011 algus. Lennufirma nõukogu asub esimees Joakim Heleniuse ja nõukogu liikme Valdo Randpere (Reformierakond) eestvedamisel uut juhti otsima. Nad võtavad appi personalifirma Fontes. Mitu kandidaati käivad intervjuul. Osa neist ütleb, et ei taha sellist rasket ja lootusetut kohta. Teiste jaoks on palk väike.

Teiste hulgas lükkavad Heleniuse pakkumise tagasi Eesti Ajalehtede boss Kadi Lambot ning riskikapitalist Allan Martinson.

Martinson soovitab Heleniusele soomlast Tero Taskilat (38), kes töötab kommertsdirektorina lätlaste airBalticus. Helenius Taskilat ei tunne, kuid Martinson on Taskilaga tutvunud Riias - olla nutikas tüüp.

Soomlane hakkab Estonian Airis teenima 33 000 eurot kuus, mis on Eesti mõistes üüratu palk. Tööläbirääkimistel on Taskila nõus ka poole väiksema palgaga, kui sellele lisanduks mahlane tulemustasu firma kasumisse tüürimise eest. Kuid nõukogu nõustavad juristid avastavad, et Eesti seadus lubab riigifirmade juhtidele maksta vaid kuni nelja kuupalga suurust tulemustasu aastas. Seetõttu saab Taskila kõrgema põhipalga.

Firma nõukogu pole Taskila palga küsimuses sugugi ühtne. Näiteks Randperele ja Järvanile ei meeldi Eesti mõistes liiga suur palk. Nad aimavad, et sellest võib tulla jama. Helenius uurib mitmetelt inimestelt, kas palga peaks kohe avalikustama. Ta saab vastakaid arvamusi ja lõpuks kujuneb seisukoht, et Taskila palk saab teatavaks aprillis, samal ajal teiste riigifirmade juhtide omaga.

Taskila aitas airBalticu kujundada Riiast regionaalse hubi – õhusadama, kuhu Läti firma reisijad kokku veab ja järgmise lennuga edasi toimetab. See strateegia nägi ette kasvu, kasvu ja üksnes kasvu. airBaltic avas uusi liine, soetas uusi lennukeid. Piletihinnad olid soodsad, et mitte öelda odavad.

Eestlased tõid airBalticut alatasa heaks näiteks: ikka ja jälle käis uudistest läbi, et Riiast saab otse lennata rohkematesse kohtadesse kui Tallinnast.

Selle varju jäi asjaolu, et Läti firma majandustulemused olid väga kehvad. Ettevõtet haavas kütuse hinnatõus ja kui algas majanduskriis, siis tõmbasid pangad tal hinge kinni. Riik aitas ettevõtet igasuguste abimeetmetega.

Estonian Airi kiruti samal ajal Eesti avalikkuses kõvasti. Küll hilinesid lennud, küll jäid nad ära, küll oli teenindus liiga kehv, küll ei sobinud toidu ostmine pardalt, küll olid hinnad liiga krõbedad.

Kus Taskila mööda pani? Millise portsu probleemide otsas istub nüüd uus juht Jan Palmer ja miks sõltub Estonian Airi tulevik Brüsselist?

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist