Elegantne, paksust paberist visiitkaart mu ees laual on kriitvalge, justkui polekski sel vanust üle 20 aasta. Ainult NMT telefoninumber 46 10 261 98 03 ja teleksiaadress 17 3854 ELINE EE reedavad kuulumist ammukadunud sajandisse, nagu muidugi ka kaardiomaniku nimi ja ametinimetus - "AVO PIHT, ESTLINE, MASTER".

Rahuaegse Eesti suurimast laevahukust kirjutanud on sageli maininud, et nii luksuslikku laeva kui Estonia pole Eesti lipu all sõitnud ei enne ega pärast. "Söök, teenindus, meelelahutus - kõik oli esmaklassiline," tõdeti ka katastroofi kümnenda aastapäeva eel ilmunud raamatus "Raske tee tõeni", kuigi nii teose pealkiri kui ka Sirje Pihti kaasautorlus signaliseerivd selgelt, et tegelikult tahetakse rääkida muust: sellest, mille ümber lained tänaseni mässavad. Sest 28. septembril 1994 abikaasa kaotanud Sirje Piht uskus kuni oma surmani tosin aastat hiljem, et tema 39aastaseks jäänud mees on tegelikult elus ning naaseb ühel hetkel. "Ma ostsin uue korteri Tuukri tänavale. See on kohe sadama juures. Avol on edaspidi hea lähedal tööl käia," ütles "sale ja säravapilguline" proua Piht Ekspressile antud dekaaditaguses usutluses - intervjuus, mis lõpuks siiski trükivalgust ei näinud.

Ametliku statistika kohaselt vajus koos Estoniaga sügavikku 852 inimest, kuid kümmekond nime, mis märgiti algul pääsenute nimekirja ja haihtusid alles päev või paar hiljem, äratavad paljudes tänaseni küsimusi, mida ametlikud raportid vaigistada ei suuda. Tüürimees Kaimar Kikas, vanemmehaanik Lembit Leiger, laevaarst Viktor Bogdanov, mehaanik Agur Targma, tax-free kaupluse juhataja Tiina Müür ning varieteetantsijad Hanka-Hannika ja -Hannely Veide on koos laevas reisijana viibinud kapten Avo Pihtiga selles kontekstis kõige sagedamini nimetatud.