Aastaid kestnud remondiodüsseia

Inimesel, kellel on maitsemeel peamiselt suus, ei tasu hakata ise korterit ümber tegema.

Ostsin oma korteri pangalaenuga 2004. aasta varasuvel. Väljavaade hakata elama Stalini-aegses majas, kus magamistoa aknast avaneb vaade endisest kalmistust ümbersündinud parki, lummas mind sedavõrd, et sisekujundusele ma erilist tähelepanu ei pööranudki. Kuid siis, kui voodi oli sisse kantud ja tolm igas mõttes maha langenud, hakkas tunda andma rahutus. Mitte et midagi oleks veel olnud halvasti – sajandivahetuse eel renoveeritud elamine oma portedega tapeedi, ümarate kaarte, rohelise mistra, kontorlike ripplagede ja läikivast melamiinist kappidega esindas väikekodanliku “euroremondi” traditsioonilist taset –, kuid ma polnud enam pimestavalt armunud. “Selliseks,” mõtlesin ma, “see korter küll jääda ei saa.”

Algas remont.

“Te olete ju kunstnik,” sosistas korteriühistu esinaine, kes kord juhuslikult mu värviparadiisi sattus, kuid miski tema hääletoonis sundis seda pidama peeneks juudi huumoriks. Ka tuntud teatridekoraatoril, kelle olin meelitanud asjade seisu hindama, polnud öelda oodatud julgustussõnu. “Päris õudne!” kaikus trepikojast üles vapustatud hääleke, kui kunstnik kontsade klõbinal minema tõttas. Teine spetsialist, noor ja andekas sisekujundaja, avaldas pisut liiga sügavalt Bacchuse rüppe libisenuna arvamust, et mu pruunikas-punakas-mustas magamistoas keset sinisekirjut lage hubisev lambisilm sarnaneb Kuuga (heldisin sügavalt), kuid järgmisel hommikul, kalgis päevavalguses ja pohmellis elutoa diivanil ärganuna oli disaineri subtiilne meelestatus lahtunud. Kui püüdsin välisuksel kiiresti veel mõningaid dekoorialaseid nõuandeid saada, käskis ta hakatuseks korterisse pomm visata.

Loe kodukaunistaja muredest ja okkalisest remonditeest Eesti Ekspressi tasulisest versioonist