Aastapäev pingviinide paraadita
Kahe-kolmekümnendatel aastatel ootas Eesti rahvas vabariigi
aastapäeval suurima huviga kaitseväe ja kaitseliidu paraadi
Tallinnas. Seda oli Vabaduse platsi äärde kogunenud vaatama
tõeline rahvamurd. Ajalehtedes ilmusid paraadist pikad fotodega
kirjeldused. Mahukalt kajastati ka pidulikku aktust Estonia
kontserdisaalis. Seevastu presidendi (varem riigivanema) vastuvõtte
valitsuse liikmetele, diplomaatidele ja koorekihile kajastati enamasti
lühisõnumite vormis. Kahtlemata ei olnud need kaugeltki nii
pompöössed kui praegu, samas rahvast pingviinide paraad eriti ka ei
huvitanud.
Pidu koos Läti presidendiga
Eesti iseseisvuse seitsmendale aastapäevale veebruaris 1925 eelnesid
suured vapustused. Vabadussõja järel ei olnud Eesti riik veel nii
suures hädaohus olnud kui nüüd, 1. detsembril 1924 alanud
kommunistide mässukatse ajal. Sel aastal tähistati Eesti Vabariigi
aastapäeva eriti pidulikult – Eestit külastasid Läti
president J?nis ?akste ja Rahvasteliidu peasekretär sir Eric
Drummond.
Aktused koolides ja teatrites algasid juba
kell üheksa hommikul, neist pidulikemad peeti Estonias. Teatri
kontsertsaali olid kogunenud keskkoolide kolmanda, neljanda ja viienda klassi
õpilased. Veel viimased õpetajate korraldused ja siis astusid
saali kõrged külalised, riigivanem Jüri Jaakson, Läti
president ?akste, Rahvasteliidu peasekretär sir Drummond ja
haridusminister Hugo Bernhard Rahamägi. Kõik tõusid
püsti. Orkester hakkas mängima Eesti hümni.
Riigivanem
astus loorberitega ehitud kõnetooli ning tervitas noori. “Ei ole
sellest veel küllalt, et vabadus on kätte võidetud. Teda peab
ka kaitseda oskama. Meie, vanad, kaome aja rüppe. Teie, noored, aga algate
võitlust. Selle järele, kuidas teie oma kohust täidate,
kujuneb ka meie ja riigi tulevik.”
Läti president aga ei saanud
pikka aega oma sõnavõtuga alustada. Maruline aplaus ei tahtnud
ega tahtnud lõppeda. President tänas ja pidas Eesti noortele
tervituskõne. “Kasvage ja pidage meeles, et Eesti on teile
kõige kallim ja suurem!” ütles ?akste lõpetuseks.
Kõrval, Estonia teatrisaalis, toimus samal ajal aktus
keskkoolide esimese ja teise klassi õpilastele, kus esines
siseminister Kaarel Eenpalu.
Vabariigi aastapäeva kõige
tähtsam vastuvõtt oli samuti Estonias, pidulik õhtune aktus
kontserdisaalis. Sel osalesid valitsuse liikmed, riigikogu liikmed,
diplomaatilise korpuse esindajad, organisatsioonide esindajad,
kultuuritegelased jt.
Umbes tund aega kestnud üritusel pidasid
kõne Tallinna linnapea Anton Uesson, riigivanem Jaakson, Riigikogu
esimees Jaan Tõnisson, Läti president ?akste, kindral Johan
Laidoner, Rahvasteliidu peasekretär sir Drummond jt. Kõnedele
järgnes muusikaline osa – laulud “Eesti, ole prii” ja
“Mul lapsepõlves rääkis” ning Bizet’
“Patria” avamäng. Sellega oli õhtu läbi, ei mingit
külaliste kätlemist ega klaaside kõlistamist.
Päris
ilma lõbuüritusteta siiski ei saadud. Pingviinide paraadi taoline
pidu oli vabariigi aastapäeva eelõhtul – kell 10 alanud
välisministeeriumi vastuvõtt umbes 600 kutsutud
võõrale. See koorekihi vastuvõtt algas kontserdiga, mida
kuulasid teiste hulgas ka Läti president ja rahvasteliidu
peasekretär. Kontserdile järgnes tants. Vabariigi aastapäeva
õhtul aga korraldati traditsiooniline ball ohvitseride kasiinos, samuti
valitud külalistele.
Kümme aastat
hiljem
Vabariigi aastapäeva eelõ
;htul 23. veebruaril 1935 istus Eesti rahvas raadiote taga. Riigivanem
Konstantin Päts pidas pika kõne, mis oli tõsine, aga millest
ei puudunud vaimukad võrdlused. “Vabadus ei ole elevant, kes
läheb portselanipoodi ja seal kõik purustab, vaid vabadus on kui
õrn kuldehe, mis ilustab naise kaela, kuid millega ei saa kaunistada
karvast kaameli kaela,” ütles riigivanem.
Selle aastapäeva
tähtsaim sündmus oli raamatuaasta väljakuulutamine Pätsi
poolt. Riigivanem pühendas raamatule rohkem kui poole oma kõnest.
“Meie peaksime, kui meie tahame oma riigi ja rahva mineviku
mälestusmärgi seada, üles seadma kuju, kus peeru all istub eesti
ema ja õpetab oma väikesi lapsi lugema,” käis Päts
muuhulgas välja mõtte. Kahjuks pole see mõte Eestis
tänaseni tuge leidnud – meil nähakse mineviku sümbolina
hernehirmutist meres.
Nagu ikka, oli aastapäeva tipphetkeks Tallinna
garnisoni ja kaitseliidu üksuste paraad Vabaduse platsil. Kuigi tibas
vihma, ei rikkunud see peomeeleolu. Laidoner tervitas eraldi kõiki
üksusi ning Päts pidas kõne.
Tallinn oli juba eelmisest
õhtust alates piduehtes. Toompea loss, Raekoda, Balti jaam ja
Kaitseliidu peastaap särasid ilutuledes. Kesklinna äride vaateaknad
olid kaunistatud rahvuslippudega, nende keskel Pätsi ja kindral Laidoneri
pildid. Tänavatel sagis rohkesti inimesi, kes tulid uudistama
tuletõrje tõrvikutega rongkäiku.
Riigivanem Päts
võttis vabariigi aastapäeva tervitused vastu Toompeal. 24.
veebruari hommikul olid esimesena kohal sõjavägede
ülemjuhataja Laidoner ja valitsuse liikmed, seejärel käis
riigivanemat õnnitlemas diplomaatlik korpus. Pärast paraadi
lõppu võttis Päts Toompea lossi valges saalis vastu
kõrgemate riigiametnike, kaitseväe ohvitseride ja organisatsioonide
esindajate tervitused. Riigivanem tänas kokkutulnuid, vestles veidi
ühe ja teisega ning sellega oli üritus läbi.
Suured
aktused korraldati Estonias, rahvale kontserdisaalis ning
kooliõpilastele teatrisaalis. Estonias toimus ka ball-maskeraad, mis oli
mõneti kummaline. Saal oli dekoreeritud saurusteaegseks koopaks.
Teatrilava ja saaliseinu ehtisid ürgaegsed koletised. Publik paraku ei
tulnud maskeraadiga kaasa – enamik inimesi oli tavalises
õhtutualetis. “Leidlikkust oli vähe. Seepärast jäi
ka välja andmata auhind huvitavamale maskile,” iseloomustas
Päevaleht.
Aastapäeva
pätsistumine
Aasta-aastalt hakkas vabariigi aastapäevaga kaasnema üha enam ka
Konstantin Pätsi isiku kummardamine. Riigihoidjale toodi kingitusi ja teda
valiti auametitesse. Nii näiteks kinkisid Riias asuva Kuznetsovi
portselanitehase direktorid Pätsile Eesti Vabariigi 20. aastapäeval
1938 portselantaldriku, mille põhjale oli maalitud riigihoidja
näopilt. Kodutütred aga kinkisid Pätsile uhke piltvaiba.
Riigihoidjat pidasid meeles ka lihtsad inimesed. 23. veebruaril 1938 tuli
Toompeale ja palus Pätsi jutule tööline V. Ruuben. Ta andis
riigihoidjale üle omavalmistatud laualipuvarda ühes rahvuslipuga.
Õnnesoove vabariigi aastapäeva puhul Päts sel aastal
isiklikult vastu ei võtnud – Toompea lossis oli selleks välja
pandud raamat, kuhu õnnitlejad võisid oma soovid kirjutada.
Küll aga korraldas riigihoidja õhtul Kadrioru lossis dinee
saatkondade juhtidele, kokku 75 inimesele. Sellele järgnes koosviibimine
diplomaatidele, sõjaväelistele esindajatele ja kohaliku seltskonna
koorekihile. Rahvas aga nautis samal ajal Harjumäel vägevat
ilutulestikku, mis paraku lõppes suure trügimisega.
Juubeli
aastapäeva puhul korraldati seni kõige esinduslikum paraad, kus
üksuste möödamarssimine kestis Vabaduse platsil koguni tund
aega. Kaarli puiestee esisele oli ehitatud aukülaliste tribüün,
mille keskel oli eritribüün riigihoidjale, sõjavägede
ülemjuhatajale ja valitsuse liikmetele. Täpselt keskpäeval pidas
Päts lühikese kõne, mille lõpetas sõnadega:
“Meie Eesti saab tuhandeid aastaid elama, kui seda tema kodanikud
tahavad.” Eesti Vabariigi hukuni oli jäänud veidi üle kahe
aasta...
Vabariigi 21. aastapäeval 1939 oli Päts juba president.
Pidustused algasid presidendi 65. sünnipäeva tähistamisega 23.
veebruari hommikul, mil teda tervitas Kadrioru lossis Viljandimaa laste
keelpilliorkester. Seejärel kogunesid lossi kodutütred, skaudid,
gaidid, noorkotkad ja noorsepad. Presidendile esitati Juhan Aaviku
komponeeritud “Tänupalve – Sakalamaa tütarde
õnnesoov oma armsale vabariigi presidendile”. Pärast
kingituste üleandmist presidendile kutsus Päts noored kohvilauda,
kinkides igaühele karbi šokolaadi ja allkirjaga oma foto.
Sel
aastal külvati president kingitustega lausa üle. Teda käis nii
sünnipäeva kui ka vabariigi aastapäeva puhul õnnitlemas
delegatsioon delegatsiooni järel. Kes kinkis portselanvaasi, kes
lauahõbedat pähklipuust puhvetis, kes laualambi, kes labakindad.
Päts valiti ka Narva linna aukodanikuks ja Teaduste akadeemia
auliikmeks.
Aastapäev ise möödus kahe traditsioonilise
ürituse tähe all – paraadi ja aktuse. Paraad Vabaduse platsil
ei erinenud millegi poolest eelmise aasta omast, ainult kestis veerand tundi
vähem. Ligi paar tundi väldanud aktus Estonia kontserdisaalis algas
ja lõppes muusikaga, vahepeal pidasid kõne Tallinna linnapea Jaan
Soots ja sotsiaalminister Oskar Kask. Traditsiooniks oli kujunenud ka
presidendi vastuvõtt Kadrioru lossis Eesti Vabariigi juhtkonnale ja
diplomaatidele. Vabariigi aastapäeva tähistamine oli läinud
kindlatesse rööbastesse.