Eesti iseseisvuse seitsmendale aastapäevale veebruaris 1925 eelnesid suured vapustused. Vabadussõja järel ei olnud Eesti riik veel nii suures hädaohus olnud kui nüüd, 1. detsembril 1924 alanud kommunistide mässukatse ajal. Sel aastal tähistati Eesti Vabariigi aastapäeva eriti pidulikult – Eestit külastasid Läti president ­J?nis ?akste ja Rahvasteliidu peasekretär sir Eric Drummond.
Aktused koolides ja teatrites algasid juba kell üheksa hommikul, neist pidulikemad peeti Estonias. Teatri kontsertsaali olid kogunenud keskkoolide kolmanda, neljanda ja viienda klassi õpilased. Veel viimased õpetajate korraldused ja siis astusid saali kõrged külalised, riigivanem Jüri Jaakson, Läti president ?akste, Rahvasteliidu peasekretär sir Drummond ja haridusminister Hugo Bernhard Rahamägi. Kõik tõusid püsti. Orkester hakkas mängima Eesti hümni.
Riigivanem astus loorberitega ehitud kõnetooli ning tervitas noori. “Ei ole sellest veel küllalt, et vabadus on kätte võidetud. Teda peab ka kaitseda oskama. Meie, vanad, kaome aja rüppe. Teie, noored, aga algate võitlust. Selle järele, kuidas teie oma kohust täidate, kujuneb ka meie ja riigi tulevik.”
Läti president aga ei saanud pikka aega oma sõnavõtuga alustada. Maruline aplaus ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. President tänas ja pidas Eesti noortele tervituskõne. “Kasvage ja pidage meeles, et Eesti on teile kõige kallim ja suurem!” ütles ?akste lõpetuseks. Kõrval, Estonia teatrisaalis, toimus samal ajal aktus keskkoolide esimese ja teise klassi õpilastele, kus esines siseminister Kaarel Eenpalu.
Vabariigi aastapäeva kõige tähtsam vastuvõtt oli samuti Estonias, pidulik õhtune aktus kontserdisaalis. Sel osalesid valitsuse liikmed, riigikogu liikmed, diplomaatilise korpuse esindajad, organisatsioonide esindajad, kultuuritegelased jt.
Umbes tund aega kestnud üritusel pidasid kõne Tallinna linnapea Anton ­Uesson, riigivanem Jaakson, Riigikogu esimees Jaan ­Tõnisson, Läti president ?akste, kindral Johan ­Laidoner, Rahvasteliidu peasekretär sir Drummond jt. Kõnedele järgnes muusikaline osa – laulud “Eesti, ole prii” ja “Mul lapsepõlves rääkis” ning Bizet’ “Patria” avamäng. Sellega oli õhtu läbi, ei mingit külaliste kätlemist ega klaaside kõlistamist.
Päris ilma lõbuüritusteta siiski ei saadud. Pingviinide paraadi taoline pidu oli vabariigi aastapäeva eelõhtul – kell 10 alanud välisministeeriumi vastuvõtt umbes 600 kutsutud võõrale. See koorekihi vastuvõtt algas kontserdiga, mida kuulasid teiste hulgas ka Läti president ja rahvasteliidu peasekretär. Kontserdile järgnes tants. Vabariigi aastapäeva õhtul aga korraldati traditsiooniline ball ohvitseride kasiinos, samuti valitud külalistele.

Kümme aastat hiljem

Vabariigi aastapäeva eelõ ;htul 23. veebruaril 1935 istus Eesti rahvas raadiote taga. Riigivanem Konstantin Päts pidas pika kõne, mis oli tõsine, aga millest ei puudunud vaimukad võrdlused. “Vabadus ei ole elevant, kes läheb portselanipoodi ja seal kõik purustab, vaid vabadus on kui õrn kuldehe, mis ilustab naise kaela, kuid millega ei saa kaunistada karvast kaameli kaela,” ütles riigivanem.
Selle aastapäeva tähtsaim sündmus oli raamatuaasta väljakuulutamine Pätsi poolt. Riigivanem pühendas raamatule rohkem kui poole oma kõnest. “Meie peaksime, kui meie tahame oma riigi ja rahva mineviku mälestusmärgi seada, üles seadma kuju, kus peeru all istub eesti ema ja õpetab oma väikesi lapsi lugema,” käis Päts muuhulgas välja mõtte. Kahjuks pole see mõte Eestis tänaseni tuge leidnud – meil nähakse mineviku sümbolina hernehirmutist meres.
Nagu ikka, oli aastapäeva tipphetkeks Tallinna garnisoni ja kaitseliidu üksuste paraad Vabaduse platsil. Kuigi tibas vihma, ei rikkunud see peomeeleolu. Laidoner tervitas eraldi kõiki üksusi ning Päts pidas kõne.
Tallinn oli juba eelmisest õhtust alates piduehtes. Toompea loss, Raekoda, Balti jaam ja Kaitseliidu peastaap särasid ilutuledes. Kesklinna äride vaateaknad olid kaunistatud rahvuslippudega, nende keskel Pätsi ja kindral Laidoneri pildid. Tänavatel sagis rohkesti inimesi, kes tulid uudistama tuletõrje tõrvikutega rongkäiku.
Riigivanem Päts võttis vabariigi aastapäeva tervitused vastu Toompeal. 24. veebruari hommikul olid esimesena kohal sõjavägede ülemjuhataja Laidoner ja valitsuse liikmed, seejärel käis riigivanemat õnnitlemas diplomaatlik korpus. Pärast paraadi lõppu võttis Päts Toompea lossi valges saalis vastu kõrgemate riigiametnike, kaitseväe ohvitseride ja organisatsioonide esindajate tervitused. Riigivanem tänas kokkutulnuid, vestles veidi ühe ja teisega ning sellega oli üritus läbi.
Suured aktused korraldati Estonias, rahvale kontserdisaalis ning kooliõpilastele teatrisaalis. Estonias toimus ka ball-maskeraad, mis oli mõneti kummaline. Saal oli dekoreeritud saurusteaegseks koopaks. Teatrilava ja saaliseinu ehtisid ürgaegsed koletised. Publik paraku ei tulnud maskeraadiga kaasa – enamik inimesi oli tavalises õhtutualetis. “Leidlikkust oli vähe. Seepärast jäi ka välja andmata auhind huvitavamale maskile,” iseloomustas Päevaleht.

Aastapäeva pätsistumine

Aasta-aastalt hakkas vabariigi aastapäevaga kaasnema üha enam ka Konstantin Pätsi isiku kummardamine. Riigihoidjale toodi kingitusi ja teda valiti auametitesse. Nii näiteks kinkisid Riias asuva Kuznetsovi portselanitehase direktorid Pätsile Eesti Vabariigi 20. aastapäeval 1938 portselantaldriku, mille põhjale oli maalitud riigihoidja näopilt. Kodutütred aga kinkisid Pätsile uhke piltvaiba. Riigihoidjat pidasid meeles ka lihtsad inimesed. 23. veebruaril 1938 tuli Toompeale ja palus Pätsi jutule tööline V. Ruuben. Ta andis riigihoidjale üle omavalmistatud laualipuvarda ühes rahvuslipuga.
Õnnesoove vabariigi aastapäeva puhul Päts sel aastal isiklikult vastu ei võtnud – Toompea lossis oli selleks välja pandud raamat, kuhu õnnitlejad võisid oma soovid kirjutada. Küll aga korraldas riigihoidja õhtul Kadrioru lossis dinee saatkondade juhtidele, kokku 75 inimesele. Sellele järgnes koosviibimine diplomaatidele, sõjaväelistele esindajatele ja kohaliku seltskonna koorekihile. Rahvas aga nautis samal ajal Harjumäel vägevat ilutulestikku, mis paraku lõppes suure trügimisega.
Juubeli aastapäeva puhul korraldati seni kõige esinduslikum paraad, kus üksuste möödamarssimine kestis Vabaduse platsil koguni tund aega. Kaarli puiestee esisele oli ehitatud aukülaliste tribüün, mille keskel oli eritribüün riigihoidjale, sõjavägede ülemjuhatajale ja valitsuse liikmetele. Täpselt keskpäeval pidas Päts lühikese kõne, mille lõpetas sõnadega: “Meie Eesti saab tuhandeid aastaid elama, kui seda tema kodanikud tahavad.” Eesti Vabariigi hukuni oli jäänud veidi üle kahe aasta...
Vabariigi 21. aastapäeval 1939 oli Päts juba president. Pidustused algasid presidendi 65. sünnipäeva tähistamisega 23. veebruari hommikul, mil teda tervitas Kadrioru lossis Viljandimaa laste keelpilliorkester. Seejärel kogunesid lossi kodutütred, skaudid, gaidid, noorkotkad ja noorsepad. Presidendile esitati Juhan ­Aaviku komponeeritud “Tänupalve – Sakalamaa tütarde õnnesoov oma armsale vabariigi presidendile”. Pärast kingituste üleandmist presidendile kutsus Päts noored kohvilauda, kinkides igaühele karbi šokolaadi ja allkirjaga oma foto.
Sel aastal külvati president kingitustega lausa üle. Teda käis nii sünnipäeva kui ka vabariigi aastapäeva puhul õnnitlemas delegatsioon delegatsiooni järel. Kes kinkis portselanvaasi, kes lauahõbedat pähklipuust puhvetis, kes laualambi, kes labakindad. Päts valiti ka Narva linna aukodanikuks ja Teaduste akadeemia auliikmeks.
Aastapäev ise möödus kahe traditsioonilise ürituse tähe all – paraadi ja aktuse. Paraad Vabaduse platsil ei erinenud millegi poolest eelmise aasta omast, ainult kestis veerand tundi vähem. Ligi paar tundi väldanud aktus Estonia kontserdisaalis algas ja lõppes muusikaga, vahepeal pidasid kõne Tallinna linnapea Jaan Soots ja sotsiaalminister Oskar Kask. Traditsiooniks oli kujunenud ka presidendi vastuvõtt Kadrioru lossis Eesti Vabariigi juhtkonnale ja diplomaatidele. Vabariigi aastapäeva tähistamine oli läinud kindlatesse rööbastesse.