Aatomi abil helgesse tulevikku
Fukushima õnnetus on kõigil alles värskelt meeles ning – justkui raputades soola veel niigi värske haava peale – 26. aprillil saab veerand sajandit ajaloo suurimast tuumakatastroofist Tšernobõlis. Ent mitte alati pole inimkond suhtunud tuumatehnoloogiasse säärase skepsise ja hirmuga nagu tänavu kevadel. Kui vaadata viimase kuuekümne aasta ulmekirjandust, siis tuumaenergial on selles olnud oluline roll. Ja kesksel kohal pole sugugi tuumaholokausti eri stsenaariumid. Pigem on tuumaenergiasse suhtutud kas positiivselt või seda on võetud pragmaatiliselt, progressiga kaasneva paratamatusena.
Aatomik polnudki kõige naiivsem
Eriti tuumaajastu alguses esines hämmastavalt naiivseid, tänapäeva mõttes lausa jaburaid mõttekäike. Ja ma ei pea silmas lastele suunatud Vladimir Beekmani “Aatomikku” (1959), vaid ikkagi rohkem või vähem täiskasvanutele suunatud kirjandust. Nii käis venelane Aleksandr Kazantsev oma 1952. aastal ilmunud “Polaarunistuses” (e.k 1961) välja plaani soojendada Põhja-Jäämere lõunapoolne osa termotuumapommidega üles ning suunata soojendatud vesi suuri Siberi jõgesid ümber pöörates Kesk-Aasia kõrbetesse ja steppidesse, millest saanuks haljad paradiisiaiad…
See on muidugi väga ekstreemne näide.
Pigem on kirjanikud ikkagi fantaseerinud ja arutlenud tuumaenergia arenguvõimaluste üle. Eesotsas Isaac Asimoviga on paljud autorid tõdenud, et see energialiik on tänapäeval beebipapudes ning me oskame seda kasutada ainult barbaarsel moel: kas suure paugu tegemiseks, nagu Kazantsevil, või ületuunitud aurumootorina, nagu kõigis maailma tuumajaamades. Ja, tuleb tunnistada, et see tänapäev kestab nüüdseks juba ligemale 60 aastat.
Ilmselt üks julgemaid tuumaenergia tuleviku üle mõtlejaid ongi Asimov. Oma kuulsas “Asumi” sarjas ei filosofeeri ta mitte ainult ajaloo korduvuse, sotsiaalpsühholoogia tuleviku või üksikisiku ja massi vahekorra üle, vaid võtab julgelt ette ka tuumaenergia. Nii kohtab raamatus kreeka pähkli suuruseks kahandatud aatomigeneraatoreid, mis suudavad hoida töös isiklikke, tulirelvade vastaseid kaitsekilpe, käivitada köögitehnikat ning läita laevalgusteid ja kõigis vikerkaarevärvides küütlevaid ehteid. Sääraste pisividinate kõrval kirjeldab Asimov muidugi ka suuri tuumajaamu, mis annavad elektrit ja kütet tervetele planeetidele või toimivad tähtedevahelisi reise sooritavate hiiglaslike kosmoselaevade laadimiskohtadena.
See kõik kõlab väga uljalt, kuid Asimov pole mingi sinisilmne unistaja. Galaktikaimpeeriumi lõpu kirjeldustes ei puudu meilegi tuttavad kogemused tuumaenergiaga: ka “Asumis“ kasutatakse seda sõjapidamiseks, samuti tuleb ette, et allakäivas ühiskonnas lendavad hooletusse jäetud tuumajaamad vastu taevast…
Tuumaenergia viib tähtedele
Ilmselt leiab ulmekirjandusest enim viiteid tuumaenergiale just tähtedevaheliste kosmoselaevade energiaallikana. Näiteks “keskmisele ja vanemale koolieale” kirjutatud Aleksandr Mireri nõukogudeaegses romaanis “Kus on rändurite kodu?” (1976, e.k 1984), milles kõnealused rändurid – võikad vallutajad – kihutavad tuhandeid aastaid vastu pidavate reaktoritega varustatud laevadel läbi kosmose. Samuti kanadalase Alfred Elton van Vogti ulmeklassikasse kuuluvas “Aatomi impeeriumis“ (Empire of the Atom, 1957), kus tuumasõja läbi teinud inimühiskond pole senisest mitte midagi õppinud ning kasutab kosmoselahingutes nii tuumakütusel töötavaid laevu kui ka aatomipomme.
Põhimõtteliselt võiks muidugi loetleda kümneid autoreid, kelle loomingus on mingil viisil tuumaenergiat mainitud. Eesti lugejale vahest tuntuimad on venelastest vennad Arkadi ja Boriss Strugatski, kelle paljudes teostes mainitakse footonmootorite nime kandvaid tuuma-fusiooniseadmeid. Nagu enamik ulmekirjanikest käsitlevad ka vennad Strugatskid tuumaenergiat kord optimistlikult, kord võtavad seda paratamatusena. Pole ju inimkonna käsutuses ühtki teist viisi, kuidas jõuda vähegi mõistliku aja jooksul Päikesesüsteemist teiste tähtedeni.
Muidugi ei puudu iseenesest väga mitmepalgelises ulmekirjanduses ussiurked, nulltransport, hüper- või warp-ajamid, tahhüon-mootorid ning kõikvõimalikud muud teaduse ja fantastika piiril võbelevad ideed. Kuid üks ulmekirjanduse raudvara on seni olnud tuumaenergia. Selle juurde on pidama jäänud just need autorid, kes tahavad oma teostes rõhuda rohkem teadusele kui fantastikale, kes tahavad maalida pilti inimkonna tulevikust.
Vaid aeg näitab, kas tegu on tõesti visionäärse lähenemisega inimkonna tulevikule, või on Fukushimast ja Tšernobõlist juba praegu saanud harjad, mis pühivad tuumaunelmad igaveseks ajaloo prügikasti.
