Admiral Kõuts nuhtles musti piraate juba 20 aastat tagasi
Läinud nädala kolmapäeva õhtu Iraagi pealinnas Bagdadis. Saddami endises kultuuriministeeriumis, mille ameeriklased hotelliks ehitasid, istub seltskond eestlasi. Rüüpavad viskit ja tähistavad viitseadmiral Tarmo Kõutsi 55. sünnipäeva.
Kõuts on sel õhtul tähelepanu keskpunktis. Sünnipäevalised kuulavad, suud ammuli, kuidas praegune Riigikogu liige vestab ühe rabava loo teise järel oma põnevatest seiklustest kaitseväes ja merel. Ning võitlustest... piraatidega!
"Mul on nendega erisuhe!" muheleb Kõuts.
Sel nädalal on ta juba Pariisis. Sai Euroopa Julgeoleku- ja Kaitseassambleelt volitused Aafrikasse põrutada ning juba pikemat aega Somaalia rannikul ülbitsevatest piraatidest raport kirjutada.
Vapra Kõutsi jaoks, kes on lennanud helikopteriga üle öisest lahingtegevusest paukuva Bagdadi nii, et silm ka ei pilgu, on see naasmine kunagistele nostalgilistele seiklusradadele. Piraadijahile!
20 aastat tagasi oli vana merekaru kuivlasti kaubalaeva Jaan Anvelt kapten ja seisis Lääne-Aafrika rannikul "ükssilmsete meestega" silmitsi korduvalt. Viit aastat seilamist Euroopa ja Lääne-Aafrika vahet peab Kõuts tagantjärele tõeliseks elukooliks.
"Kord püüdsid piraadid meie laeva ookeanis peatada," jutustab ta. "Aga meie kasutasime signaalrakette, manööverdasime oma võimsa laevaga ning lasime poordist tuletõrjesüsteemi kaudu neile survega vett. Nii ei saanud nad meie laevale liiga lähedale tulla ja saime minema."
"Teine rünnak oli Freetowni reidil. Sadamakapten andis meile ootamatult koordinaadid, kuhu pidime ankrusse jääma. Ehkki mul oli temaga kokkulepe, et pääseme sadamasse. Jäime triivi, aga öösel oli näha, kuidas kaldalt paadid meie suunas tulid. Andsime täiskäigu ja põrutasime ookeani! Mõne aja pärast küsis sadama dispetšer, et miks me ankrus pole. Ma teadsin, et neil olid radarid rikutud ja küsisin vastu: aga kust te teate, et pole?"
Piraadid-vargapoisid, mustad nagu öö, tikkusid Kõutsi laeva ka sadamas. "Meil oli öösiti tugevdatud valve pardal. Relvastasime meeskonna parajate malakatega, et röövleid eemal hoida."
Jaan Anvelti meeskonna käsi oleks võinud käia ka palju hullemini. Kõuts meenutab, et piraadid tapsid kord halastamatult ühe Lääne-Saksa laeva meremehed.
Angolas Luanda sadamas, kus Kõutsi laev kuu aega seisis, satuti äkitselt kohaliku võimuvõitluse ja sellest tuleneva niinimetatud poliitilise piraatluse ohvriks. Enne Kõutsi aluse sadamasse saabumist lasid kohalikud seal põhja kaks laeva - Rumeenia ja Ida-Saksa oma. See oli Angola valimistel lüüa saanud poole protest valitud võimu vastu, et takistada toidu ja muu vajaliku kauba riiki jõudmist.
"Meil oli pardal 1000 tonni bensiini - kui see oleks plahvatanud, poleks meist eriti midagi järele jäänud," vestab Kõuts. "Aga me võitlesime vapralt oma elu eest. Teatud intervalliga viskasime üle poordi käsigranaate. Need on väga efektiivsed, löövad poole kilomeetri raadiuses akvalangistid oimetuks!"
Piraatide käekiri on Kõutsi sõnul täna sama mis aastakümneid, või vaat et isegi aastasadu tagasi. Ikka rünnatakse kolmel moel - siis, kui laev on ookeanis, reidil või sadamas.
Kõuts ei keeruta - Aafrikas jäävad piraatidega võitluses ellu vaid targad ja julged.
Kentsakas on aga see, et rahvusvahelised organisatsioonid ning isegi hambuni relvastatud NATO ja Venemaa kratsivad kukalt ega leia piraatide vastu head rohtu. Ida-Aafrika rannikul peamiselt Somaalia ja Tansaania vetes on ainuüksi tänavu rünnatud ligi sadat laeva, neist ligi 40 on kaaperdatud ja enam kui tosin seisavad praegugi piraatide pantvangis koos sadade meremeestega. Lunaraha on röövlid teeninud üksi tänavu ligikaudu 150 miljonit dollarit. Keskmine lunarahanõue on kaks miljonit dollarit.
Nad on röövlid, keda ajendab inimlik soov - endal hinge sees hoida. Nende kodumaa on räsitud aastakümneid kestvatest võimuvõitlusest ja kodusõdadest. Üldiselt on nad läbirääkimisaltid, ent on ka meremehi tapnud. Inimelu maksab sealkandis sama vähe kui keskaegses Euroopas. Nii kirjeldab piraatide hingeelu Kõuts.
Ta hoiatab, et kui rahvusvaheline üldsus praegu Aafrika rannikul korda majja ei löö, kasvab see peagi terrorismiks. Terroristid hakkavad sealkandis valikuliselt peatama nende riikide laevu, kellega neil on mingid "ambitsioonid". Eriti murelikuks teevad admirali piraatide hoiatused laevu õhku lasta. Näiteks pantvangis oleva Saudi hiigeltankeri Sirius Star, mille pardal on kuni kaks miljonit barrelit naftat. Seda ökokatastroofi ei oskaks ette kujutadagi.
Piraatidel on laevade kohta täiuslik info. "Neil on kõikide Suessi kanalist väljuvate aluste liikumismarsruudid. Kui kapten saadab kõikidesse sadamatesse, kuhu tuleb kaup ära anda, kaubadokumendid, siis nende sisu lekib. Röövlid teavad täpselt, mis kaup mingis laevas on. Kui lastiks on 10 000 tonni erinevat kaupa alates mikroskoopidest, lõpetades jahu ja riisiga, siis midagi nad sealt ikka leiavad, mis neid huvitab," räägib admiral.
Ent mida siis teha? Kõutsi sõnul võiks proovida poliitilist dialoogi Somaalia võimudega, et nad lõikaksid ära piraatide kaldabaasid. Ent nagu siis, kui Kõuts veel ookeanil sõitis, nii ei ole ka nüüd võimud alati usaldusväärsed.
Teine võimalus, millega Kõutsi sõnul on seni alt mindud, on sõjalaevade patrullimine Somaalia rannikuvetes. Ainuüksi NATO liikmesriikide laevu liigub sealkandis vähemalt kolmkümmend. Venemaa lubab piirkonda saata rohkem sõjalaevu.
"Kallis ja ebaefektiivne," ütleb admiral selle kohta. "Somaalias on 3000 kilomeetrit rannajoont. Ükski tehnoloogia pole võimeline fikseerima tuhandete kalapaatide hulgast piraatide kaatreid. Pealegi on raske öelda, millises paadis hoitakse vaid võrke ja millises on lisaks ka automaadid," ütleb Kõuts.
Ainsa reaalselt toimiva kaitsena näeb ta relvastatud brigaade kaubalaevadel, kes tõrjuksid ookeanis üsna haavatavad piraatide kaatrid eemale.
"Mina pooldan pigem jõu kasutamist, ehkki ma seda väga propageerida ei saa," ütleb Kõuts. "Tegutseda tuleb resoluutselt ja efektiivselt, tõrjuda piraatide rünnakud tagasi ning siis vaadata, kuidas nende taktika muutub. Just nagu sõjas."
Brigaadid koosneksid eraturvameestest, mitte sõjaväelastest ega laeva meeskonnaliikmetest, sest rahvusvaheline meresõiduõigus ei luba meremeestel relvi kanda ja nende sõjaline ettevalmistus käib normaalse meresõidutava vastu. "Pealegi me pole ju tagasi Hansaliidu aegades, kus iga kaubalaev oli ühtlasi sõjalaev. Ning isegi siis kasutati turvameeskondi - ammukütte, kes röövleid eemal hoidsid," sõnab Kõuts.
Piraadiraporti peab admiral lauale panema 2009. aasta juuniks.
Piraatide rünnakud
- Juulis vabastasid Somaalia piraadid pantvangist kaubalaeva Lehmann Timber. Mai lõpus kaaperdatud laeva eest nõuti 12 miljonit dollarit lunaraha, kuid lepiti hiljem 750 000 dollariga. Laeval oli eestlasest tüürimees Ardo Kalle.
- Novembris kaaperdasid piraadid kuivlastiga kaubalaeva CEC Future, mille meeskonnas oli viis Eesti elanikku. Läbirääkimised lunaraha summa üle käivad siiani.
- Somaalia piraadid on rünnanud ka reisilaevu. Hiljuti õnnestus nende eest põgeneda luksusristlejal Nautica, mille pardal oli 690 reisijat ning 386 meeskonnaliiget.
- Mõnikord aitab piraatide vastu ka diplomaatia. Pärast läbirääkimisi vabastasid röövlid lunaraha saamata pantvangis olnud Jeemeni kaubalaeva Amani, mille pardal 500 tonni terast.
