Ruukel nimetab end "softima" seikluse pakkujaks: ei midagi ekstreemset, sobib koolieelikust pensionärini. Kuid kunagi oli ka seda sorti kanuumatk inimestele ekstreemne seiklus, tuletab Ruukel meelde aegu, kui vetele läksid karmimad mehepojad ja kartmatumad naised. Praegu on see rahvasport - ühes paadis võivad istuda kolme põlvkonna esindajad.

Ruukeli firma Karuskose OÜ käive kasvab ka "softimalt" kui mõne äkilisema ala, näiteks merekajakinduse pakkujatel - ei mingeid mitmekordseid hüppeid, äri voolab tasapisi aina laiemalt nagu mõni laisk Soomaa jõgi.

Soomaa kuulsaks teinud n-ö viies aastaaeg ehk üleujutused on Ruukeli sõnul viimaste aastate suurim müügihitt. Näitad vaid vee alla jäänud maastiku pilte internetis ning tullakse Eestist ja välismaalt. Tänavu kevadel suurvett eriti polnudki, aga kui tase natuke tõusis, oli rahvast murdu ja hooaeg läks pauguga lahti, on Ruukel rahul.

Alustas Soomaa kanuuseikluste pakkuja nagu paljud teisedki muu töö kõrvalt. Nii saab aga tegutseda vaid suvel. Peagi lisandusid talvised rabamatkad suuskadega. Nüüd plaanib Ruukel osta ka räätsad, sest lume peale alati loota ei saa. Räätsadega saab soos sumbata aasta ringi.

Teine värske trend on loomavaatlused - Soomaa mainiti ära isegi The Sunday Timesis kui üks kolmest kuumast Euroopa loomasafarite sihkohast.

Vahepeal heliseb Ruukeli telefon. Helistabki üks Pärnu hotell ja tahab loomade fotojahti. "Aga meil pole see toode veel päris valmis," peab Ruukel vastama. Kohati on nõudlust enne, kui seiklusturismiäri tootega järele jõuab.

Seiklusparadiisi pidaja

Eesti seiklusturismi ekstreemsema osa üks tuntumaid tegijaid Paap Kõlar on samuti nende hulgas, kes jaganud oma tegevused kogu aasta peale. Suvel leiab teda hilisõhtuni Hiiumaalt Surf Paradiisist, kus ta muu hulgas suudab algaja purilauduri mõne tunniga merekõlblikuks õpetada, talve veedab aga Otepääl Mootorsaanide Safarikeskuses.

Ühes turimimessi ettekandes on ta öelnud, et inimestele pole enam oluline ainult see, kuhu reisida, vaid ka see, mis eesmärgil.

Välismaalasi satub nii suvel Ristna Surfiparadiisi kui ka talvel Otepää Safarikeskusse. Viimasesse siiski rohkem - mitte mõnusama talve pärast, vaid puhtalt logistilistel põhjustel. Paradiisiranda on välismaalasel päris keeruline tulla ja kui ikka parvlaevabroneeringut ei õnnestu lühikese ajaga teha, ei hakata proovimagi.

"Tõelist arengut seiklusturismi vallas ei pidurda sugugi, nagu ekslikult arvatud, hooaegade piiratus või kehv kliima, vaid hoopis ebamäärane, ülepolitiseeritud ja korruptiivne õigusruum, majandus- ja keskkonnapoliitika vastuolulisus ja pinnapealsus ning mitmesugustest toetus- ja tugisüsteemidest toituv klannimajandus," on Paap Kõlar üsna pahane ja on valmis seda nimekirja jätkama, tuues ühe näitena totaalselt ebaõnnestunud riikliku turunduskampaania "Puhka Eestis".

Võib ju nutta, lisab seiklusettevõtja, et meil pole teemandikaevandusi, kõrbesafareid, koralliriffe ega kosmosereise. Aga meil on militaarobjektid, põlevkivikaevandused, palju muda ja võsa, sood ja rabad ja veel palju muid vä& amp; auml;rtusi, millest tõmbenumbreid arendada.

Mõned infrastruktuuri hädad on aga Kõlari arvates võimalik keerata ajutiselt ka plussiks - näiteks tolmutee võib mõjuda turistile vägagi eksootilisena, samuti vee või elektri puudumine majutuskohas. Paradiisirannas näiteks elatakse meelsamini päästeparves või paadi all kui palkmajas, teab Kõlar rääkida seiklusturistide tavatutest kommetest.

Süstamatkajad äri tõusuvees

Isegi augusti lõpus, kui võiks eeldada, et suur seltskond seiklusjanuseid vihmade tulekuga pigem kodust seiklust eelistab, on matkakorraldajaid raske tabada.

Enne tema Gröönimaale minekut õnnestus kohata Mart Reimanni Reimann Retkedest. Ta on ühtlasi Tallinna ülikooli rekreatsiooniõppejõud. Tema tudengid ongi suuresti seiklusäri tulevane tööjõud. Gröönimaale läheb Reimann keset suurt sooja augustit jääpankade vahele sõitma. Selleks, et näha, kuidas kajakimatkade vanad tegijad - eskimod - sõidavad.

"Majanduskasv annab tunda," põhjendab Reimann aina aktiivsemaks muutunud seiklusteotsimist. Reimann Retkedel on iga aastaga käive kahekordistunud. Kõige rohkem kardab seiklusõppejõud ja -ettevõtja kinnisvarakrahhi - siis on ka lõbul kriips peal. "Inimestel on laenud kaelas, aga sissetulekud aina suurenevad ja raha jääb üle ka meelelahutuse jaoks. Ei taha mõeldagi, mis saab kinnisvarakrahhi ajal. Esimene, kust kokku hoidma hakatakse, on ju lõbu ja meelelahutus."

Välismaalased seiklustrennis

Väliskliendid on alati magusaim pala. Nad tulevad Eestisse lisaks siinsetele poppidele ööpidudele ka aina enam sambla ja soode vahele müttama. Merel käivad - sest Eesti väikesaared on oma nägu, mujal Euroopas sellist mereseiklust ei saa. Rabafännid kiidavad jälle siinseid vesiseid maastikke ja on nõus korralikult maksma selle eest, et neile kummikud jalga tõmmatakse ja nad mutta viiakse.

"Välismaalased ongi järgmine laine Eesti seiklusturismis," arvab Reimann ja loodab, et see päästabki noorukese majandusharu võimalikust kodumaisest majanduslangusest.

Välismaalased on seiklusturismi radadel eestlastest erinevad. Nii näiteks käisid Reimanniga põhjaranniku kenadel väikesaartel sõudmas soomlased, kes enne olid kodus läbi teinud põhjaliku sõudmistrenni. Taanlased, rootslased ja norrakad, kellel kodumaal juba pikk kogemus, on väga hästi kursis ka turvalisusnõuetega. Neid räbala varustuse ja oskamatu giidiga ei peta.

Nõudlikud firmad

Ettevalmistunud välismaalastele vastandub teine äärmus - kodumaine ettevalmistamata firmapiduline. Kuid firmaüritused seiklusmatkadega on vaat et suurem tõusev trend kui kõik muud seiklused kokku. Firmad tahavad kvaliteeti. Tihti ei sobi enam, et kaks meest ja koer pakuvad lapitud kanuusid ja on nõus vähese raha eest need reisiseltskonnaga kaldast lahti lükkama.

Jälle see turvalisus - tahetakse instruktoreid, kellel on paberid, ja varustust, mis on kindel. Sellepärast näiteks ei vaheta Reimann enam oma merekajakke välja siis, kui need on ribadeks trööbatud, vaid juba siis, kui kaubanduslik välimus kipub kaduma.

Samas pole firma suvepäevad sugugi lihtne üritus. Pigem soovivad seikluste korraldajad, et nende atraktsioonid kohe esimesel päeval läbi tehakse. Teisel päeval on oht, et vägijookide mõju kest ab ja matkast ei saa head nahka.

Dot-com-seiklejad

2000. aastal lebasid Salmistu rannas maas neli-viis kajakki. Täiesti uus nähtus eestlaste jaoks - mõned möödujad kommenteerisid skeptiliselt: hullud, lähevad kanuuga merele. Äsja loodud seiklusmatkafirma seikleja.com aga polnud kamp ärapööranud hulle, vaid tõsised mägimatkakogemusega rändajad, kes otsustasid pakkuda Eestis uut sõiduvahendit - merekajakki. Soovijad võisid tasuta sõuda Pedassaarele. Soovijaid oli, aga mitte palju.

Nüüd on seikleja.com kalender enam-vähem iga päev matku täis. Käivad firmad oma klientidega, suvepäevalised, sõbrad ja sõprade sõbrad. Meri ja kajakid ei hirmuta enam.

Seikleja.com on üks esmauuendajatest: tõid maale kajakimatka, korraldasid esimesed uisumatkad ja peavad end räätsamatkade pioneerideks. Räätsad on head asjad soos kulgemiseks ja vägagi asjalikud ka talvel paksu lumega. "Kasumist pole mõtet väga rääkida," ütleb Hints küsimuse peale majandustulemustest tagasihoidlikult. "Kõik läheb uute seikluste väljatoomiseks."

Tõukematkade maaletooja

Levo Tohvat teavad kõik Lõuna-Eesti matkainimesed. Tema meililistis olijad saavad igal aastal teateid Eesti uutest seiklusvõimalustest. Mullu käis ta Soomes ja ostis sealt spetsiaalsed kerged matkatõukekelgud. Kevadel saab tõukematku jätkata ka lumeta ajal - jälle tõi Tohva maale midagi uut, matkatõukerattad. Sellised suurte ratastega, et maastikul kinni ei jääks. Konkurentsis püsimise nimel tuleb olla esimene, põhjendab ta seda askeldamist ise.

Tohva hinnangul on Eestis praegu seikluste valdkonnas ligi 300 tegijat. Kasv viimase aastaga on olnud 150 protsenti. Veel paar aastat tagasi võis nimetada 70 ettevõtjat, enamik neist korraldavad siiamaani seiklusmatku muu töö kõrvalt. Kuid on tekkinud juba ka arvestatav proffide tuumik. Nimelt võttis Matkaliit, mille töörühma juhtis Tohva, oma õlule matkatreenerite koolituse. Esimese lennuga juhtus nii, et oma ala tegijad koolitasid üksteist ise - kes mis alal tugevam oli. Välistreenereid kutsuti muidugi ka.

2. septembrist oodatakse taas dokumente neilt, kes tahavad seiklusturismis "kraadi" kätte saada. Kolme kuu pärast lisandub siis veel 50 värsket matkatreenerit, kes saavad seiklusi juhtima hakata. Ala on popp, möödunud aastal näiteks jäi 26 inimest ukse taha, kuna kohti polnud.

Väliskapital puudub

Eestis on vähe alasid, kus väliskapital sama hästi kui puudub. Seiklusturism on üks neist vähestest. Tegijad on kõik Eesti taustaga. Kuid mõne suure firma tulek piiri tagant pole arvatavasti enam kaugel. Lätis on näiteks kanda kinnitanud Kanada matkakorraldaja Campo, avades esindused üle maa.

Eestlased loodavad praegu pigem seikluste ekspordile - Levo Tohva on kindel, et Eesti matkatreeneri paberid annavad võimaluse ka mujal Euroopa Liidus matku korraldada. "Võib-olla Euroopa Rändurite Assotsiatsioon võtab meie koolitusest isegi eeskuju," loodab Matkaliidu koolitaja.

Pehme ja karm seiklus

Pehme seiklus põhineb välitegevustel, milles on seikluslik element ning mis nõuab mingil määral füüsilist aktiivsust, kuid mis pole eriti pingutav või ohtlik.

Näiteks:
looma- ja linnuvaatlus
paadisõit, parvetamine
kanuu- ja süstasõit siledal veel
murdmaasuusatamine
jalgrattasõit
käimine/jalgsimatkamine
ratsutamine
loodusfotograafia
loodusretked/vaatlused
purjetamine
snorkeldamine
lumekingaretked
uisutamine

Karm seiklus nõuab enam pingutust, treenitust ja oskusi.

Näiteks:
kärestikusõit
kaljuronimine
kõrgseiklusrajad
jääronimine
kaugmatkad
suusamatkad
uisumatkad
mäesuusatamine
lumelauasõit
akvalangism

Allikas: Matkaliit

Mõned nimed seiklusturismis

Seikluspuhkus OÜ kajakimatkad, räätsamatkad, matkauisutamine
Reimann retked OÜ kajakimatkad, merematkad
Karuskose OÜ kanuumatkad, rabamatkad
PSYCHO OÜ Paap Kõlari safarikeskused

Allikas: Justiitsministeeriumi registrite ja infosüsteemide keskus