Aed: Kevadised aumärgid igihaljal mättal

Krookuste värviline valitsusaeg sai just läbi. Milline etapp on aia muutumismängus järgmine, käis uurimas Anneliis Aunapuu.

Oma aeda Viimsi tagatipus on perekond Pihlas igihaljaste puude-põõsaste kõrvale kostile võtnud ka selliseid taimi, mille imeline olemus selgub vaid üsna lähedalt vaadates. Nii mõnigi neist imetillukestest lubab värviliseks mättaks kasvada, kuid praegu tuleb tema märkamiseks käpuli laskuda, vaata et luupki võtta. Just sellele aiale määras ajakiri Kodu & Aed möödunud aastal Noore Aia preemia. Uurime koos Ingmar Muusikusega preemiaaias, kuidas tänavu kevad tuleb.

Andra Pihlas jälgib ilmse mõnuga elu oma aias. Ta alles kujundab selle näojooni, kogub uusi saadikuid oma kollektsioonidesse, uurides huviga nende vajadusi ja käitumist. Lemmikuteks on igihaljad taimed, nii kõrged kui ka madalad, liiatigi õitsevad mõned neist eriti kaunilt. Nende vahele on ta pistnud kevadisi sibullilli, kes suudavad õitseajaks oma värvisõnumi näiteks kukeharjamättast vaevata läbi torgata. Krookused, mõni madal tulp, tillukesed nartsissid – kõik need, kelle õitseaeg on varakevadel, kui muudel taimedel käsil alles hoovõtt.

Et taimed end hästi tunneks, tuleb end nende vajadustega kursis hoida. Praegu käib aia perenaine Räpina aianduskoolis süsteemsust omandamas, et luua endale võimalus lülituda majandusalalt ümber maastikukujundajaks, pühendudes täiega oma hobile.

Aed pole ülearu suur, kuid sellel on oma kindel iseloom: hoolealused on koondatud servadesse ning kallakule, mis jookseb põiki üle krundi. Lauge põlvekõrgune astang on ajalooline paratamatus – tõstetud pind olevat kunagi tekkinud lähikonna kommunikatsioonitööde käigus. Nüüd on kallak kaetud üksikute paetükkide ja graniidiklibuga, nende vahel kasvav kollektsioon kõikvõimalikest mägisibulatest ja kukeharjadest. Ülaserva on lisatud pisemaid igihaljaid põõsaid, mille koonustest kompositsioon püüab pilku kaugvaates, servale oma vertikaalidega kaunist siluetti luues.

Kallak on taimede õnneks päikese poole, muutes selle elupaigana soodsaks. Oma roseti on päikese suunas sättinud kõikvõimalikud mägisibulad. Igal sordil on erinev arusaamine sellest, millise kujundusega peab üks korralik mägisibul olema: mõni on punasem ja mõni rohelisem, üks sort on koguni endale ämblikuvõrku (või takjanuppu) meenutava härmalõngaloori näo ette tõmmanud. Kukeharjad, kuigi tillemad, pürgivad mitmekesisuselt sibularahvast möödagi – neid on prügipisikesi ja mahlaselt lopsakaid, värvilt kollakasrohelisest lillani välja...

Muru tõupuhtus ei ole siin peres prioriteediks, jalge all on roheline segavaip, mille kohta perenaine ise ütleb muigega “hainamaa”. Igihaljaste taimede koosluste kõrval on aias kõige värskemaks seltskonnaks eri liiki pajud. Kesk muru on neile äsja rajatud paeplaatidega ääristatud voolavajooneline plats, kus nad suve tulles üksteisega sõbrustama hakkavad, seltsiks dekoratiivsed kõrrelised.

Aeda piiravad hekid. Vaadet naabri poole piirab võimas elupuuhekk, mille taga on lausa igivari.

Ometigi kasvavad seal varjuski mitmed taimed, mille kohta arvatakse, et need varju sugugi ei talu. Uskumatuimaks näiteks on pojengipõõsas, kellele paistab seal lausa meeldivat. Tänava poole jääb madalam vana viirpuuhekk, tihedalt siutsuvaid värvulisi täis. Lisaks käib aias külas palju sulelisi. Pererahvas tunneb ka kirju linnurahva vastu huvi, toas on käepärast hulk teatmeteoseid. Sestap ollakse nende vastu vägagi külalislahke, tassides neile kostiks kottide kaupa seemneid ka praegu. Küllap vastavad külalised korraliku kahjuritõrjega, kui seemneist väheks jääb.