Aegumatu küsimus: mida kooli selga panna?
Tagasivaade: mida sina põhi- ja keskkoolis seljas kandsid? Eredaim mälestus!
Sille: Põhikoolis hakkasime sõbrannaga ise riideid tegema ja mõni katsetus oli päris ekstreemne. Mäletan pükse, mis olid nii pikad, et lohisesid umbes 15 cm talla all. Kõik, mis silma paistis, tundus äge. Keskkoolis nõuti poistelt ülikonna ja tüdrukutelt kostüümi kandmist. Teksapüksid ja muu igapäevane oli keelatud.
Hanna: Põhikoolis olid põhilisteks riieteks mugavad teksapüksid koos veel mugavamate pusade ja T-särkidega. Eriti populaarsed ja ihaldatud olid spordibrändide tooted: Nike, Adidas, Fila jne. Keskkoolis hakkasin rohkem eksperimenteerima riietega, mis vähemalt minu arust moekad välja nägid. Tihtipeale sai nn moekiikse üle võlli keeratud: näiteks pidid alt laienevate säärtega püksid olema kindlasti nii laiad, et nende säärte all oleks saanud telklaagri üles panna.
Kas koolivormi kandmine peaks olema kohustuslik?
Sille: Ma ei ole koolivormi vastu, aga see võiks siiski võimaldada igaühel olla omanäoline, mitte nii, et kõik on täpselt ühe vitsaga löödud. Suur valik värve ja mudeleid, mõeldes sellele, et kehatüübid on erinevad. Või siis selline kord, nagu minu keskkoolis: poistel ülikond ja tüdrukutel kostüüm. Minu meelest see distsiplineerib ja sõna otseses mõttes hoiab selja sirgemana, kogu klassi pilt on hoopis teine ja töökultuur samamoodi. Dressid koolipingis on kuidagi väga lõtv.
Hanna: Koolivorm tekitab kooliperes ühtsuse ja loob vajaliku akadeemilise õhkkonna. Inimeste majanduslikud võimalused on väga erinevad ning vormi olemasolu annab vähemalt koolis lastele võrdsustunde. Kindlasti peaks koolivorm koosnema rohkematest riideesemetest, et noortel oleks võimalik neid kombineerida ning oma maitse ja kehakuju järgi sobiv kostüüm leida.
Vormi juurde võiksid kuuluda ka aksessuaarid, millel on multifunktsionaalsed kasutusvõimalused (näiteks rätid või paelad, mida võib siduda kuhu tahes), et koolilastel säiliks võimalus olla isikupärane ja muuta argipäev erilisemaks.
Milline võiks olla koolis kantav rõivas? Millest rõivavalikul lähtuda: moest või mugavusest?
Sille: Korralik riietus soosib korralikku töötegemist. Loomulikult peab inimene tundma end mugavalt. Selleks peabki iga kehatüüp leidma endale sobiva moejoone, naha ja juuksevärviga harmoneeruvad toonid ning hingele vastava stiili.
Hanna: Puhtad ja hoolitsetud riided on primaarsed. Koolis kantavad komplektid peaksid endas väljendama esinduslikkust ja akadeemilisust. Kindlasti ei tohiks neis sisalduda esemeid, mille kandmise kohad on hoopis teised, näiteks kokteilipidu või rand. Moekus ja mugavus mängivad mõlemad tähtsat rolli, sest just nende kriteeriumite olemasolu tagab kandja suurima heaolu. Materjalid peaksid olema hingavad ja minimaalselt kortsuvad, et noored näeksid korrektsed välja ka seitsmenda tunni ajal.
Meie igapäevane tänavapilt: kas meie noored on moekad?
Sille: Arvan, et moodne välja näha on ülilihtne ja meie noored ostavad enamiku riideid vist Viru keskusest, kust leiab alati uusi trende, nii et raske on sattuda millelegi väga ebamoodsale. Pakkumisi on poodides palju, aga stilistika küsimus võiks tähtsam olla: mis kellele ja millega sobib.
Hanna: Meie tänavapildis liikuvad noored on minu jaoks väga oluline inspiratsiooniallikas. Nad on elava fantaasiaga ning nende pikemat jälgimist võib kohati võrrelda isegi kunstinäitusega.
Maailma kiirmoebrändide järjest kasvav kättesaadavus on noorte riietepaleti veelgi kirevamaks muutnud. Hoolimata masstoodangu suurest hulgast suudavad nad olla omanäolised ja vürtsitada rõivakomplekte isikupäraste detailidega. Mida tähendab teie jaoks Tallinn Fashion Weekil osalemine? Kelle kollektsiooni ootate seal üles astuvatest moedisaineritest enim näha?
Sille: Minu jaoks on see ülihea võimalus näidata oma töid. Kindlasti viib see mind sammu võrra edasi. TFW disaineritest ei oska kedagi eraldi esile tuua.
Hanna: See annab võimaluse näidata oma disaini suuremale publikule ja väga suure motiveerituse edasi areneda. Põnevusega ootan kõigi kollektsioone, aga võib-olla enim Xenia Joosti oma.
Olen sündinud 1987. aastal Võrus. Kuni keskkooli lõpuni käisin Võru Kreutzwaldi gümnaasiumis. Pärast lõpetamist õppisin ühe aasta Euroülikoolis moedisaini. Pärast seda asusin õppima samale erialale Eesti kunstiakadeemias, kus üheks minu kursusekaaslaseks oli Sille. Praegu õpime koos magistriõppes fashion management’i. Olen osalenud mitmel ERKI Moeshow’l ja väiksematel etendustel. Olen võtnud osa kunstija moenäitustest ning disaini- ja stilistikaprojektidest, samuti valmistanud riideid lava-show’deks.
Sellel aastal on põhiliseks vabatahtlikuks stilistikaprojektiks olnud The Butterfly Project koostöös Baltika Groupi Moetänava kauplusega. Tegelen ka palju eritellimustega: põhiliselt valmistan riideid pidudeks, lõpetamisteks, ballideks jne.
Praegu töötan Baltika Groupi Montoni brändi disainerina-assistendina.
Hanna: Tüdrukute koolivorm võiks olla korrektne kostüüm, mille juurde kuuluksid lisaks seelikule püksid, et oleks suurem valikuvõimalus. Põnevad lõikelised lahendused ning materjali ja mustri kombineerimine tekitab kostüümis mängulisust ega mõju liialt rangelt. Põhimaterjaliks oleks tumehall villasisaldusega kostüümikangas. Olenevalt aastaajast on võimalik jaki all kanda trikotaažpluusi või sooja kudumit. Erkkollane värv detailidel ja põnevad aksessuaarid annavad kogu komplektile elavust ja sära, et pikad koolipäevad ei tunduks nii masendavad. Kindlasti peaks koolivormil kasutama kooliembleemikat, mida annab väga edukalt tikkida näiteks jaki hõlmale või teklile – see suurendab ühtsustunnet ja lugupidamist oma kooli vastu veel rohkem.
Sündisin ja kasvasin Kuressaares, õppisin Saaremaa ühisgümnaasiumis. Pärast keskkooli läksin Eesti kunstiakadeemiasse õppima moedisaini ning praegu on pooleli sama kooli fashion management’i magistriõpe. Vahepeal olin aasta vahetusõpilasena Portugalis. Praegu tegelen eritellimustöödega. Olen teinud Viimsi keskkoolile teatrikostüüme ja aidanud filmivõtetel stilistikaga.
Just jõudsin lõpule Fashion Empowermenti projektiga, kus eesti ja soome disainitudengid tegid riideid erivajadustega inimestele. Selle projekti näitus avatakse ka TFW ajal. Eesti vabaõhumuuseumis sai augustis näha näitust „Kodustatud kimanod”, millest samuti osa võtsin. Minu riided on müügil internetipoes Multiverse Of ja Saaremaa Kunstistuudios. Teen kaasa Hula taaskasutuse projektis, mille käigus valmivad ASi Baltika laojääkidest uued ja põnevad ainueksemplarid, müügil Moetänaval Baltika Kvartalis. Osalen ka peaaegu iga kuu vabatahtlikus projektis The Butterfly Project, mille käigus tehakse stiilimuutus inimkaubanduse ohvriks langenud naistele.
