Kõik on tavaline: raagus plaatanid, kiirustavad pearättides ja burkades kogud. Vasakul pool teed ilmub nähtavale märgadest liivakottidest barrikaad, mille juures passib paar püssimeest. 

Tavaline pole see, mis on anonüümse metallukse taga: siin asub L’Atmosphere, Kabuli üks tuntuimaid prantsuse restorane, ­lounge ja baare.

Püssimees koputab uksele, kolinaga tõmmatakse väiksel luugikesel kate eest ja sealt välgatavad kellegi tumedad, kahtlustavad silmad. Kiire läbiotsimine – seinal olev silt teatab, et kõik välismaalased on ­sisenemisel kohustatud esitama passi (mida ei küsi keegi)  – ning kohe sealsamas koopia Afganistani konstitutsiooni paragrahvist 38, mis tuletab võimalikele läbiotsijatele meelde, et eravaldus on kaitstud ja selle läbiotsimine on lubatud vaid kohtu loal – ning taas koputus järgmisele metalluksele. Riivikolin. Hämar ruum, kus ühes servas turvamehe veel ­kehasoojalt mõjuv välivoodi ja teises Eiffeli torni pisike sätendav koopia. 

Siis aed: sügisene kõdulõhn, palju väikseid laternaid ja teerada, mis juhib läbi pimeduse puidust ja klaasist paviljonini, kus voolab vein, õlu ja viski (dringi keskmine hind viis dollarit). 

Põõsaste taha jääb bassein, ilmselt üks väheseid kohti Kabulis, kus suvekuumuses võib näha poolpaljast keha. Aeda lohistatud diivanid komposteeruvad aeglaselt rõskes õhus. 

Eesti asjuri koduaknad purunesid plahvatuses

Mõni õhtu hiljem kohtun L’Atmosphere’is Anu Raismaga, kes Eesti ­meditsiinieksperdina annab Afganistani meedikutele nõu tervishoiusüsteemi ülesehitamisel (stiilinäide: kui haiglasse pole plaanis võtta tööle ühtegi kirurgi, pole esmajärjekorras vaja ka operatsioonilauda). Range korraga sõjaväebaasis resideeriv Raisma (häirete korral kannavad kõik kiivreid ja kuuliveste) on julge naine, kuid L’Atmosphere’i beauf à la tartar’i ta süüa ei söanda. 

Mitte siin, riigis, kus herilased ja kärbsed lihakarnide räästa all rippuvate veriste kamakate ümber päev otsa pidu peavad (sisseharjunud viisil müüakse faunat ka suvel 35kraadises kuumuses). 

30aastane saarlane Tanel Sepp, kes on järjekorras neljas Eesti Vabariiki Afganistanis esindav asjur, tellib T-steak’i, friikartulid ja bearnaise-kastme. Tema neljast sõjaväepolitseinikust koosnev ekipaaž ootab pimedal tänaval, autos. 

Oli 8. oktoober 8.30 hommikul, kui India saatkonna ees plahvatas  üks teine auto, viies kohe teise ilma 17 inimest ja jättes siinpoolsusse piinlema 83 kannatanut. 

Sepp oli mõnisada meetrit eemal oma kontoris ja magas – Eesti diplomaat töötab ja elab Safi Landmarki hotelli ühes toas –,  kui  lööklaine aknaklaasid kogu majal miljoniks killuks purustas. 

Sepp raputab pead ja märgib, et õnneks olid kardinad veel ees. Ta ei saanud vigastada. 

Korrumpeerunud politsei

Eesti on osaline mitmes Afganistani puudutavas ettevõtmises. Eesti asjur on kureerinud 39 200 dollarit maksvat välisministeeriumi projekti, mille raames kirjastatakse puštu ja dari keeles raamatud “Tervishoid”, “Tuberkuloos” ja “Äri alused”, rahastatakse Kabuli ülikooli Afganistani keskuse uue hoone ehitamist (Eesti rahaga joonistati maja projekt) ning loodi Rahvusarhiivi koduleht http://www.nationalarchives .gov.af. 

Tema eelkäija asjuri kohal Andres Kolk on ametis EUPOLi poliitilise nõunikuna, abistades Afganistani oma politsei- ja kohtusüsteemi reformimisel. 

Politseinike arvust pole kellelgi selget ülevaadet, sest väikestest maakohtadest ei jõua info tsentraalsesse süsteemi eriti ruttu. Kolgi hinnangul töötab korrakaitsjaid riigis umbes 80 000. Keskmine palk on 120 dollari ringis, millele lisandub söögiraha. 

Veel hiljuti oli politsei Afganistani selgelt korrumpeerunuimaks riigiasutuseks, kuid uus siseminister on politseikindraleid vallandades asunud otsustavalt korda looma. 

Küsin, et kelle käes siis rändkarikas nüüd on. “Ma pole kindel, et see on kuhugi edasi läinud,” vastab Kolk.

Pimedad pääsemised

Kõrvu itaallaste väljatöötatud kriminaalkoodeksiga kehtib Afganistanis šariaat ning kohtud juhinduvad vabal käel emmast-kummast seadustikust. 

Nii mõisteti näiteks mullu 20 aastaks vangi ajakirjanik Ahmed Ghous Zalmai ja mulla Mohammad Ateef Noori, kelle ainsaks süüks oli olnud Koraani tõlkimine dari keelde. Radikaalid leiavad, et Koraan on jumala sõna, mis edasi antud araabia keeles, ja selle muutmine mis tahes moel kujutab endast usurüvetust, ning radikaalid nõudsid mõlemale ka surmanuhtlust. 

Taban end mõttelt, et olen ingliskeelset koraani (kohati poeetiline teos, mille autori suurimaks nõrkusekpidev tagasipöördumine kättemaksuteema ja põrgupiinade  juurde) endaga kaasas kandes käinud nädalapäevad ringi teatava pommiga – kuigi on küsitav, kuivõrd palju oleks juhuslik läbiotsija nende sisust aru saanud (Kolk mainib, et riigis on kirjaoskamatud 60–70 protsenti politseinikest). 

Teine ja piinlikum kokkupõrge kohaliku usuga leiab aset Mazari Zarafshani külalistemajas, kus 40dollariline ööhind sisaldab dušinurgaga tuba ja oranžist džemmist, kõvast saiast ja vahukoorest koosnevat hommikueinet. Nimelt lõppevad toast mingi hetk otsa käterätid, ent juhtumisi leian voodipäitsist veel ühe rohelise ja erakordselt halva kvaliteediga  rätiku, mida viimasel õhtul kasutan.

Olen end juba välja registreerinud, kui hotelli poolt mulle järele tulistatud e-mail –Why u put the praycarpet in the bathroom do u know in here a lots of people become gloomy on u – mind kätte saab. 

Esitan paljusõnalise vabanduse, sest mul pole mingit tahtmist solvata muhameedlaste tundeid. On ju tegemist tõeliselt liberaalse religiooniga, mis lubab oma liikmetele koguni abiellumist juutide ja kristlastega (budistid on juba off-the-limit). 

Religiooniga, mida Mazaris õpetav mulla mulle oma kodus (endisaegse olekuga pruun sektsioonkapp ja tiksuv seinakell, nurgas hääletult mängiv mustvalge teler, laual kommid ja kohustuslik roheline tee) tutvustama nõustus, et siis meeldejäävalt lausuda: “Kedagi ei tohi tappa – isegi mitte mittemuhameedlast, isegi mitte seda, kes veel muhameedlane ei ole.” 

Hirmu riik

Afganistan jääb meelde igaveseks. Linnatänavad, mida ääristavad puuhalud ja okastraat, ruttajad, kelle riietuse väsinud hallis ja pruunis puudub igasugune sarnasus Ühendemiraatides levinud edeva lumivalgega; sibulakoormatega ülekoormatud eeslid ja närvesööv hirm autopommi ees, kui ummikus sõjaväemasina kõrvale pooleks tunniks toppama jääd. Majesteetlikud ja tühjad mäed, orupõhjad, kus niisutav nire manab kividest välja rohelise sambla, kollased pap­lisalud väikeste külade ümber. Lastehalvatus, tuberkuloos ja enam kui miljon suhkruhaiget. Külakoolid, kus naisabituriendid näevad sageli välja otsekui 30aastased ja kus ka paar klassi noorematest tüdrukutest  pooled on juba abielus. 

Mustund-punaste vaipadega teeäärsed restoranid, kus jõekalad praetakse nii krõbedaks, et alla neelatakse isegi pead ja uimed. Lihtsad maitsed: sibul, koledad rohelised tšillipiprakaunad, tomat. Väga saledad ja tungivalt inimlähedust otsivad kassid, kes on valmis sööma kõike, mis laua alla lendab, ka friikartuleid ja leivatükke. 

Ja siis taevas, helesinine taevas, mis läheb tolmuhämus üle mägedeks, mis enam-vähem sama tooni, ning kus vähemasti suuremates linnades hõljub alati neli-viis tuulelohet. 

Kabuli lennujaamale lähenedes hakkavad turvakontrollid pihta juba kilomeetri kaugusel terminalihoonest. Kahel korral otsitakse läbi nii sõitjad kui auto. Okastraataiaga piiratud värava juures kontrollitakse pileteid ning buss sõidutab reisijad lennujaamahooneni, kus toimub uus pagasikontroll. 

Järgneb tavapärane kontroll pärast riigist lahkumise paberite vormistamist ning viimaks sobravad Indian Airlinesi stjuuard ja stjuardess isiklikult kõigi reisijate pagasis ja taskutes otse lennukiuksel. See on mõistetav ettevaatusabinõu riigis, kus kõik võib olla võimalik – siinsamas lennujaamas asusid kümnekonna meetri kaugusel teineteisest alkoholiga kauplev tax-free pood ja õhuvärava  ainus snäkikiosk (Nescafe, kivikõvad halvaalaadsed maiustused), mille müüja siseveendumusi paljastas putkaaknale kinnitatud pilt Bamyani purustatud Buddhadest. 

Taleban tuleb tagasi

Iga hirm on mõistetav maal, kus küll unistatakse – vähemalt teeb seda noorem generatsioon –, kuid mida räsinud 30aastane sõda ei tundu tahtvat lõppeda. 

Noor Afganistani ajakirjanik Enayat ­Najafizada saadab kaks päeva enne ­president Hamid Karzai uut ametissevannutamist mulle ülevaate riigis toimuvast: britid räägivad aina valjemini vajadusest seada paika NATO vägede riigist lahkumise kuupäev. Ringleb väide, et Talebanile maksavad vägivallast pääsemiseks nii Itaalia sõjaväelased kui Afganistani kaitseministri poeg ja Watan Group Security Plant. See teeb Talebani ainult tugevamaks.

Afganistanis toimuvat aastaid kajastanud NBC teleajakirjanik, kellega kohtun väljuvate lendude saalis, tunnistab lennukit oodates oma veendumist: see oli üks ta viimaseid reise sellesse ilusasse ja karmi riiki. 

Taleban võidab, arvab ameeriklane. Liitlasväed ei jaksa riigis olla lõputult, ning neis lumistes mägedes, mida lahkudes näeme, võib end peita lõputult. 

Kui muudatus ei tule afgaani rahva enda poolt, ei saa sõjavägi sealt kõiki mässulisi kunagi kätte.