Safi on üks Afganistani usaldusväärsemaid lennukompaniisid – riigi tuntuimat lennuliini Arianat turvakaalutlustel näiteks Euroopa õhuruumi ei lubata –, kuid WC kraanikausis vedelev kuivanud kollane seebitükk ütleb ees ootava sõjakolde kohta sama palju nagu uudis lennuajakirja 46. leheküljel: “Inimsööja lõvi”.

Nagu lendavale lugejale teatatakse, on Marjan, Kabuli loomaaia 38aastane veteran, nüüd surnud. Surnud hambutu ja poolpimedana. Loom sai kuulsaks, kui Talebani võitleja tema puuri ronis ja näljase looma poolt ära söödud sai. Tapetu vend maksis lõvile järgmisel päeval granaadirünnakuga kätte, jättes lõvi maha vigastatu ja ühesilmsena, kuid oma elu viimastel nädalatel, jätkab ­lennuajakiri lohutavalt, nautis paljukannatanud Marjan loomaias (avatud iga päev 6.00–18.00) “rohkelt sööki ja ravimeid”. Asjaolu, et see kõik juhtus ligi kaheksa aasta eest (jaanuaris 2002), pole toimetajas tekitanud olulisi küsimusi. 

Alkoholi ebamäärase lihakastme kõrvale mõistagi ei anta, kuid see-eest pakutakse viinamarjamahla, kohvi ja vett. Veidi enne maandumist on siniseid nõukaaegseid koolivorme meenutavates ülikondades stjuardessid tagasi ja korjavad kandikuid kokku, tehes seda vaikselt ja väärikalt, kätt välja sirutades ja vaikides, pilk eemale suunatud. 

Taevas Kabuli lennujaama kohal on hele ning see, et Afganistani Varssavi saatkonna viisaametnik on otsustanud mind nimetada Krister Kimiks, ei põhjusta piiriületusel probleeme. Keegi ei küsi mu tuleku põhjuste kohta ülepea midagi. Õhk on karge ja sügiseselt külm (lund hakkab Kabul saama detsembris) ning umbes poole kilomeetri kõrgusel hõljub suur valge dirižaabel. Selle külge on kinnitatud turvakaamerad linnas ja teda ümbritsevatel mäenõlvadel toimuva jälgimiseks. Neilt mäenõlvadelt armastavad Talebani võitlejad tulistada linna rakette – rakette, mis nagu kogu Talebani relvastus muutuvad kohalike hinnangul aina paremaks ja paremaks. 

Pool kilomeetrit lennujaamaterminalist eemal okastraataia taga ootab slovakitar Olympia, kelle ülesanne on ­saabuvad ajakirjanikud eskortida Rootsi Afganistanikomitee turvapaika. Olympia kohendab närviliselt prille, on end mässinud konservatiivsesse kapuutsiga (juuste näitamine on Afganistanis naistel suurem patt kui katmata nägu) musta mantlisse ja põrkab – kui slovaki meesajakirjanik ­kaasmaalast emmata tahab – õudusega eemale. 

Olympial on hirm. Hirm on nii suur, et Kabulis veedetud kuude jooksul pole naine veel kordagi käinud turul ja oma kontorist 300 meetri kaugusele koju sõidab ta alati vaid lukustatud ustega autos. Kui Olympia otsustab jala käia, näiteks minna üle tee poodi – toidukauplus Finest müüb Suurbritannias tavaliste hindadega sisuliselt kõike, mida välismaalasel võib vaja minna, sealiha välja arvatud –, kasutab ta valvurit. 

Relvastamata eskordi eesmärk pole naist mitte niivõrd kaitsta kui registreerida, kus ja millal inimrööv aset leidis. Sest kidnapping on enesetaputerroristi pommi kõrval kõige tõenäolisem kuritegu, mille ohvriks välismaalane või rikas afgaan Kabulis võib langeda. Oktoobri algul kaaperdati näiteks tuntud hotelliomanik ning kaks päeva hiljem hukkus inimröövikatsele järgnenud tulevahetuses tuntud ärimees Mohammad Nasir koos kahe ihukaitsjaga.

Nii nagu kogu Afganistanile, on Kabulile omane karm ja sünge ilu. Kolm aastakümmet sõda – ja Vene vägede sissetung – on siia jätnud hävingu jäljed ja ­kümnete tuhandete kilomeetrite kaupa okastraati. Kuid need imeliselt suureõielised roosipõõsad, mošeed ja vanad nikerdatud majad on alles, nagu ka kõikjale tungiv hall tolm, püssimehed ja iidsed vankrid, mida veavad väiksed jonnakad eeslid. 

Kaks asja üllatavad tänavapildis aga päriselt: esiteks noorema generatsiooni ootamatu läänelikkus riietumisel – kärtspuna­ne pintsak torkab khakivärvi perahan tunban’ide (kotjas meesteriietus) tuimas massis tõepoolest kaugelt silma – ning teiseks Saksa tuuribussid. Sest paarikümne aasta vanuseid rõõmsavärvilisi reisebus’e on Kabulis sadu, justkui oleks Afganistani tabanud turismihimuliste saksa pensionäride invasioon. See lämmatavaid suitsupilvi väljapaiskav humanitaarabi annab oma panuse Kabuli niigi kehva õhu mürgitamisse ning väldib maanteedel napilt laupkokkupõrkeid kirevate Pakistani veoautodega, mida katavad fantaasiaküllased kaunistused – mõõgast läbitud südamed, ­suudlevad valged tuvid – ja hüüatused stiilis “Godistheking” või “King off the Road” (kirjapildid muutmata).  

Maanteel liiklemine on välismaalasele kolmas suurim ohuallikas, sest Afganistani liikluskultuur lubab oma liberaalsel moel kasutada edasiliikumiseks ka vastassuunavööndit ning sooritada kiireid möödasõite parempoolsel teepeenral, rattad kraaviserva kaapimas. Eesti kunagisele Afganistani asjurile Andres Kolgile (töötab praegu Kabulis Euroopa Liidu politseimissiooni poliitikanõunikuna) meenub lugu, kuidas seaduskuulekad eestlased kord Kabuli ainsa valgusfoori taga jäid rohelist tuld ootama, tulemuseks nördinud vilekoor. 

Päev hiljem külastan Wardaki haiglat, mis asub Kabulist tunnise autosõidu kaugusel. Mu autot jälitab sadakond meetrit eemal punast värvi varumasin, mille ülesandeks esimese sõiduki katkiminekul välismaalase evakueerimine või rünnaku korral toimunust info Kabuli viimine. 

Nii nagu kogu Afganistani meditsiinisüsteem on ka see haigla rahastatud välismaalaste poolt (erinevus seisneb Afganistanis vaid selles, kas doonorraha jõuab sihtpunkti valitsusstruktuuri või valitsusvälise organisatsiooni ehk NGO kaudu). Seda haiglat toetab Rootsi Afganistanikomitee ning ravi – sealhulgas ravimid, mida jaotatakse läbi luugi suurest pimedast ja formaliini järgi lehkavast ruumist – on patsientidele tasuta. 

Ilmselt just sellised – hämarad, maha­kooruva koridorivärviga – võisid olla meditsiiniasutused 40ndatel või 50ndatel Nõukogude Eestis, kuid Wardaki haigla on Afganistani meditsiinistruktuuris suurasutus: pisimad allüksused koosnevad vaid kahest inimesest (üks neist ämmaemand) ja paiknevad mägikülades, mille lumi terveks pikaks talveks maailmast ära lõikab. Sellised meditsiinipunktid püüavad muuhulgas levitada ka pereplaneerimisvahendeid, kuid mitte kõikjal pole see lubatud.

Seistes eredas päiksepaistes orupõhjas asetseva Wardaki haigla ees ja kuulates sõjaväekopterite kauget müdinat, saan ma esimest korda täie selgusega aru, et külad, kus elu käib Talebani eeskirjade järgi, asuvad vaid mõn kilomeeter eemal. Wardak, mida Kabulist eraldab mitu ­maanteel olevat relvastatud kontrollpunkti, on välismaalasele veel mõistlikult ohutu reisimis­tsooni äärepunktiks. 

Haigla juht, suure habeme ja pisut räpaka valge kitliga kirurg, ütleb uhkelt, et tema asutuses tehakse kõiki ­operatsioone, kui aju- ja rindkerekirurgia välja arvata. Seinapealses klaasstendis on välja pandud suurimad siin eemaldatud põie- ja neerukivid: rekordiomanik meenutab hõbedast kanamuna ja on võetud välja 11aastase poisi seest: kuumas kliimas, kus vett on sageli vähe, on sellised kivid paratamatus.

Kuid see on ka söök, mida joogivee kõrval napib. Me astume naistepalatisse (korrus allpool ootab laialijagamist ­toatäis piimapulbrit ja maapähklist valmistatud toitebatoone, igaühes sees 500 kilokalorit) ja ma näen esimest korda elus alatoidetud last. 18 kuu vanust poissi, kes kaalub vaid 6,7 kilo. Ta istub üleni helesinise burkaga kaetud ema süles ja ei meenuta oma kõhnuses enam eriti inimest: kõik, mis alles, on suured etteheitvad silmad, aukuvajunud põsed ja lakkamatu, ainult hingetõmmetest hakitud nutt. Kuid isegi nutus pole midagi sarnast Euroopa ärahellitatud imikute egoistliku röökimisega. See on pirin: väga vaikne, monotoonne, jõuetu.

Haiglajuht lappab pabereid ja ütleb, et see laps saab piimasegu iga nelja tunni järel. Suure tõenäosusega jääb ta ellu (viimane alatoidetud laps suri Wardaki haiglas augustis). Kuid nädalapäevad hiljem tunnistab üks anonüümseks jääda sooviv Euroopa meditsiiniekspert mulle Kabulis grillitud loomaliha ja friikartulite kohale kummardudes, et üks nälja põhjusi on Afganistanis vaktsineerimine. Kui varem suri igast 1000st afgaani lapsest 196 enne viieaastaseks saamist, siis immuniseerimine on laste suremust oluliselt vähendanud. See suurendab omakorda niigi vaestes majapidamistes ­üleskasvavate laste arvu. Harvad pole 8–9 järeltulijaga perekonnad.