Ahto Talvi pöörane elu
Oktoobri lõpus avati Paides endise tuletõrjemaja seinal mälestustahvel Järvamaa ühele legendaarsemale mehele, Ahto Talvile. Talvi oli soomepoiss. Üks paljudest. Septembris 1944 tulid soomepoisid tagasi Eestisse, nende seas ka Talvi. Pärast võitlusi Tartu rindel lõppes sõda suurele osale neist. Ahto Talvi jaoks tõeline võitlus aga alles algas. Tema jõudis sõjast koju aastal 1974.
Soomlaste ja sakslastega
Varakevadel 1943 astus Paide keskkooli endine noorkotkaste pealik Ahto Talvi vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke. Oma sõnul selleks, et saada hea sõjaline väljaõpe. Pärast naasmist Eesti Leegioni väljaõppelaagrist Poolas tegi Ahto sakslastega lõpparve – ta põgenes novembri algul 1943 mootorpaadiga Soome.
Talvel 1943/1944 määrati 19aastane allohvitser Talvi jaoülemana kaasmaalasi välja õpetama. Nurinat tekitas Soome sõjaväe napp toidunorm, näljatunne saatis noori mehi pidevalt. Erinevalt soomlastest puudus neil ka võimalus kodust toidupakke saada. Samal ajal käitusid soomlastest ülemused Pekonen ja Törnkvist väga väljakutsuvalt. Nad olid söökla laost võtnud suurema koguse kartuleid ning ajasid saunas samagonni. Näljastel eestlastel ajas see kopsu üle maksa. Talvi otsustas: samagonn tuleb soomlastelt ära võtta. Ja seda teeb tema isiklikult.
Talvi passis ööpimeduses, katelokid käes, sauna juures parajat hetke. Oli külm ilm, kuid see teda ei heidutanud. Lõpuks uks kääksatas. Soomlased tulid välja suitsu tegema ja vett laskma. Talvi hiilis teisest uksest sisse ja hakkas kiiresti märjukesega katelokke täitma. Aga oh häda, soomlased olid juba tagasi! Ahto haaras katelokid, virutas ämbri kalli kraamiga põrandale ümber ning kadus tuldud teed pidi ööpimedusse. Ta jõudis vaevu puutüve taha varjuda, kui juba marus soomlased mööda kihutasid. Lähimas barakis lõid nad lahti lamendi, kiskusid süüdlast otsides meestelt tekke pealt. Samal ajal jõudis Ahto katelokid metsa ära peita ja rahulikult oma barakis magama heita. Puskari näppaja jäi tabamata ning 1944. aasta algul tõsteti ka eestlaste toidunorme.
Septembri esimestel päevadel 1944 tuli Ahto tagasi Eestisse. Rinnet päästma. “Tallinnas marssisime otse sadamast mööda purustatud Narva maanteed Vabaduse platsile Saksa staabi ette. Sealt edasi Kloogale,” meenutas Talvi hiljem. Kuna tal oli korralik Saksa väljaõpe, komandeeriti Talvi kohe Sinimägedesse diviisi Nordland juurde. “Kompaniis, kuhu sattusin, polnud ühtegi ohvitseri. Mind määrati kompaniiülema kohusetäitjaks. Kandsin Soome vormi. Ainult übermantel oli Saksa oma valgete untersturmführeri pagunitega.”
18. septembril saabus taandumiskäsk. Õhtul pimedas jättis oma positsioonid Lastekodumäe vastas maha ka Talvi kompanii. Niisama lahkuda oli tuline kahju, sest rinne siin pidas. Kogu ala kõrgustiku ja kompanii vahel oli kaetud puruks lastud ja põlenud Vene tankidega.
“Tekib trots, et pean jätma oma maa ja rahva. Alles hiljuti tulime tagasi Soomest, et võidelda siin viimase võimaluseni. Usun, et Eestis on veel mehi, kes võitlust on otsustanud jätkata,” mõtles Talvi. Kui kompanii jõudis 19. septembri õhtuks Paidesse, võttis Talvi seljakoti ja tegi sääred. Taganemine koos sakslastega Lätimaale oli talle vastuvõetamatu.
Esimene oma lahing
Päev hiljem, 20. septembril 1944, kogunes Väätsa vallamajja hulk sõjamehi erinevatest üksustest. Neid kõiki ühendas otsus jätkata võitlust sissetunginud vaenlase vastu. Üks meestest oli Ahto Talvi. Kui kahe päeva pärast jõuti Raplasse, saabus telefoni teel vapustav sõnum – venelased on Tallinnas. Tähendab, kõik on lõppenud. Veel oli tee vaba lääne poole, kuid Talvi oli otsuse juba teinud. Ta seadis sammud oma kodu poole.
“Olen ikka veel Soome vormis. Sugulastelt saan korraliku sügismantli, mille vormi peale tõmban. Mantli all rinnal on Saksa MP, mantli taskus püstol P-38, teine P-38 on seljakotis, mis on täis käsigranaate ja padruneid.”
Vahastu lähedal sattus Ahto kokku ühe naisega, kes teda hoiatas: eespool liiguvad venelased. Talvi otsustas teha metsa kaudu kilomeetrise ringi. Metsast välja tulles juhtus ta lagendikule ja peagi märkas eemal taluhooneid. Maja juures oli kõik vaikne. Ettevaatuse mõttes võttis Ahto siiski vasakusse kätte granaadi. Järsku märkas ta aknal Vene sõdureid. Tagasi minna oli juba hilja. Üks venelastest tuli koos perenaisega õue. Küsimusele, kuhu lähed, vastas Ahto, et “domoi”. Seepeale tõmbas venelane Talvi mantlihõlmad lahti ning nägi ohvitserivormi ja püstolkuulipildujat. Edasi toimus kõik juba kiiresti.
“Rüssa hüppab mulle kallale. On aga minust nõrgem. Löön granaadiga rüssale ootamatult vastu pead ja lasen granaadi kukkuda. Jõuan joosta maja nurga taha, kui granaat lõhkeb. Jooksnud 40-50 meetrit, pöördun ümber, laskun põlvele ja tulistan jälitajate suunas.”
Jäitajaid oli palju, Talvit tulistas kogu ahelik. Ahto jooksis ja tulistas vastu. Tema valangute peale viskusid venelased pikali. Õnneks ükski venelase kuul teda ei tabanud ja Ahto pääses terve nahaga metsa. Ta laadis oma relva pideme ja otsustas elusalt mitte alla anda. Ootamatult aga algas tihe vihmasadu ja metsa kamminud venelased kaotasid peagi lootuse Talvit tabada.
Talvi ootas veel natuke ja läks siis esimesse lähemal olevasse tallu. Vastuvõtt oli südamlik. Talle anti süüa ja näidati kätte põgenemistee läbi rehealuse. Seda vaja ei läinud, järgmisel hommikul asus Ahto Talvi uuesti teele. Kuigi venelased olid kiidelnud, et lasid metsas kõrgema Soome ohvitseri maha, jäi Talvi ellu. See lahing oli võidetud.
Napp pääsemine
Ligi paar kuud varjas Talvi end kodukandis, kuid siis otsustas “välja” tulla. Novembris 1944 sai Talvist Järvamaa Kehakultuuri- ja Spordikomitee vaneminspektor. Seda aga mitte kauaks. 1946. aastal andis ülemus talle hundipassi. “Kuna tema oli seotud teenistusega Saksa armees, siis tegin temale teatavaks, et ta lahkuks spordikomitee teenistusest, mida tema ka tegi,” selgitas spordikomitee esimees hiljem julgeolekule.
Pugejalikult lisas ta juurde, et kodanik Talvi oli üldse üks kahtlane tüüp. “Oma poliitmeelsuses tema Nõukogude võimu pooldaja ei olnud, kuna tema hoidis eemale kõigist ideelis-poliitkasvatus tööst. Iseloomult oli tema väga kinnine ja arusaamatu.”
Kodanik Talvil oli, mida varjata. Suve lõpul 1946 leppis ta kokku kohtumise endise soomepoisi Kaarel Ehandiga, kelle metsavendade rühm varjas end Järvamaal Ussisoo kandis. Ilusal päikselisel päeval istus Ahto jalgratta selga ja hakkas väntama. Sõita oli raske, vastu puhus tugev tuul. Anna kiriku juures jõudis Ahto järele tee ääres seisvale veoautole. Et see hakkas just liikuma, haaras Talvi kastinurgast kinni. Priiküüt läks talle aga kalliks maksma.
Paari kilomeetri pärast tuli vastu teine veoauto. Ahto lasi kastist lahti ja püüdis varjuda auto taha. See ebaõnnestus, ta sai löögi jalgratta tagumise ratta pihta. Järgmine hetk oli Ahto juba pikali maanteel. Vastu tulnud veoauto peatus ja sealt astusid välja kaks meest. Nad märkasid maas lebajal püstolit. Enne kui Ahto toibus, oli relv juba nende valduses.
Mehed olid eestlased ja arvatavasti endised punaarmeelased. Talvi seletustega paistsid nad nõusse jäävat, aga kuna Ahtol puudus relvaluba, tuli tal veoauto kasti ronida.
Hetk enne ärasõitu küünitas Talvi üle kastiserva ja haaras kabiinis istuva mehe põlvedelt oma püstoli. Paraku kaotas ta tasakaalu ning istuja jõudis tal käest haarata ja Talvi lendas kastist maanteele. “Järgnes kole vandumine ning löögid jalgadega ja püstolipäraga. Peksti seni, kuni arvati, et olen minestanud.”
Läbipekstud Talvi visati autokasti. Kuid ta polnud oimetu, vaid ainult teeskles seda. Toibunud natuke, hüppas Ahto püsti, jooksis kasti lõppu ja maandus õnnelikult teele. Edasi tormas ta metsa poole. Talvi oli umbes 30-40 meetri kaugusel, kui kõlasid esimesed lasud. Mehed olid aga viletsad laskurid ja Talvi pääses tervelt metsa varju. Vaid mõlki löödud nina meenutas hiljem seda kohtumist. Kaarel Ehandiga jäigi Ahtol kohtumata. Märtsis 1950 langes Ehandi lahingus NKVD suuskuritega.
Oktoobris 1946 sai Talvist Paide Mittetäieliku Keskkooli kehalise kasvatuse juhataja. Kooli direktor pidas Talvist lugu niivõrd palju, et ta ei öelnud ka julgeolekule mehe kohta ühtki halba sõna. “Ahto Talvi, olles ise sportlane, suunas kogu õpilaskonda sportima, saavutas kehalise kasvatuse alal häid tulemusi suusatamises ja kergejõustikus,” kiitis direktor. Ometi tuli ta vallandada ning kevadel 1947 asus Talvi tööle Paide tuletõrjesse.
Talvi langeb lõksu
Samal 1947. aastal ühines Ahto Talvi põrandaaluse vastupanuliikumisega. Temast sai üle-eestilise Relvastatud Võitluse Liidu (RVL) Järvamaa piirkonna juht. 29. detsembril otsustati rünnata Paidest Koeru panka viidavat rahasaadetist. RVL vajas raha ühenduse pidamiseks välismaaga. Selles rünnakus Talvi ise küll ei osalenud, kuid see otsustas tema saatuse. Pärast lühikest tulevahetust Koerus vahetas 100 000 rubla omanikku ning ründerühm põgenes jälitajate eest autoga. Tagaajamine lõppes lahinguga Aegviidus, kus üks RVLi meestest langes elusalt julgeoleku kätte. Ülejäänute tabamine oli nüüd vaid aja küsimus. Lisaks oli organisatsiooni imbunud reetur – Harri Sepp.
Sepp külastas Talvit tihti, viimast korda 15. jaanuari õhtupoolikul 1948. Ahto hakkas just minema tööle, kui Sepp uksest sisse astus. Nagu hiljem selgus, käis ta julgeoleku ülesandel Talvi liikumisi kontrollimas.
Kella kaheksa paiku õhtul mängis Talvi vahtkonna autojuhiga tuletõrje saalis koroonat. Järsku astusid uksest sisse Järvamaa julgeoleku ülem kapten Vassili Sidorov, major Pääro ja üks erariides mees – julgeolekuministri Boris Kummi abi Tallinnast. Kui mäng lõppes, tegi viimane Talvile ettepaneku ka temaga mängida. Talvi nõustus ja mäng algas.
Mängu ajal astus Pääro vasakule ja Sidorov paremale Talvi kõrvale. Ja siis ütles Pääro: “Talvi, te tulete nüüd meiega kaasa!” Ahto tõmbas vasakust taskust püstoli ja samal hetkel haarasid Pääro ja Sidorov tal kätest, vastasmängija aga võttis selja tagant ümbert kinni. Kolme mehe ponnistused ei kandnud vilja, Talvit pikali paisata ei õnnestunud.
“Nad olid haaranud mu käed küünarvarre kohalt, seetõttu jäid randmed vabaks. Nad ei arvestanud, et ma võin tegutseda ka vasaku käega. Suunasin püstoli Pääro rinna alla ja vajutasin päästikule.”
Tõrge! Pääro pääses eluga. Talvi jõudis püstoli paremasse kätte võtta ja kuuli rauda tõmmata. Saali tormasid seitse-kaheksa meest. Enne kui Ahto “külakuhja” alla jäi, jõudis ta teha mitu lasku. Toores jõud jäi peale – Talvi käed pandi raudu ja ta sunniti alistuma. Siis märkas Ahto, et põrandal lamab kaks meest. Talvi kuulid olid tapnud kapten Sidorovi ja haavanud veel üht NKVD ohvitseri.
Paide julgeolekus oleks Talvi meelsasti surnuks piinatud, aga korraldus oli ta elusalt Tallinna viia. Päris tervelt aga ta ei pääsenud. “Jäin ilma paljudest juustest, sest üks jõhkardist ohvitser keeras neid tukkade kaupa ümber sõrme ja kiskus siis kiire liigutusega välja.”
Tallinnas toimetati Talvi minister Kummi enda kabinetti. “Kas sa kurat ka tead, millega sa hakkama oled saanud!” röögatas Kumm ja virutas Talvile kumminuiaga üle selja. Talvi istus Pagari sisevanglas kümme kuud. 1. detsembril 1948 mõisteti ta 25 aastaks vangilaagrisse, Dzezkazgani vasekaevandusse.
Eestisse tagasi pääses Ahto Talvi alles 1974. aastal. Ta suri detsembris 1996, nähes ära oma võitluse võiduka lõpu – vaba kodumaa. Reetur Harri Sepp elas 1994. aasta kevadeni. Saatus karistas teda – tütre suur tõukoer pures mehe surnuks. Kapten Vassili Sidorovi kondid aga viis tema lesk pärast Eesti taasiseseisvumist siit minema.
