Aiamajadega keset Euroopat
Tartu külje all Tähtveres laiub keset põldu uhke tootmishoone. Seal pesitseb Eesti suuremaid
puitmajade tootjaid Lasita Maja, mida juhib ligi 20 aastat puiduäris figureerinud Kaido Maisvee. Rohkem kui 200 inimesele tööd andvas vabrikus valmib aastas umbes 20 000 ehitist, peamiselt
Lääne-Euroopasse. See pole lugu ettevõtjast, kes rikastus Eesti kinnisvarabuumi laineharjal, vaid murdis varakult Euroopasse.
Elektriinseneriks õppinud Maisvee sukeldus puiduärisse juba 1994. aastal. Peagi sai temast Tartu Kodumajatehase esimene palgatöötaja. Selle tehase toonased mastaabid panevad praegu Maisvee
muigama: “Tegime neli ühepereelamut kuus. See on umbes 60 tihumeetrit puitu, mis täna on Lasita Maja veerandi päeva toodang!”
Lasita Maja asutas Maisvee 1998.aastal koos äripartneritega, kellelt laenas firma tegemiseks ka kapitali.
Õnn astub ise uksest sisse
Maisvee arvab, et tal on kõvasti vedanud. “Algusaastatele mõeldes ei saaks öelda, et olen liikunud väga plaanipäraselt või tegutsenud ülimalt aktiivselt. Pigem olen olnud õigel ajal õiges kohas.” Hea õnn ja võimalused on Maisvee ettevõtmistesse korduvalt justkui ise uksest sisse marssinud.
Lasita Maja käivitamine osutus siiski keeruliseks. Messidel ei osaletud, vaid saadeti kontorist kirju laiali, lootuses et äkki keegi neile huviga vastab. Kännu tagant sai bisnis minema kümme aastat tagasi, kui ühtäkki tellis Veneetsia linnavalitsus majatehaselt ligi 400 rannakabiini! “Kaks firmat konkureerisid itaallaste tellimuse pärast veel, kõik kiitsime end, nagu jaksasime. Ju me siis kiitsime rohkem kui teised ja nii selle tellimuse lõpuks saimegi,” meenutab Maisvee.
Rannakabiinide referentsiga oli juba hõlpsam kanda kinnitada Saksamaal, kust peagi tulid suured tellimused. Kui algul tegi firma lisaks aiamajadele ka puitkarkassil elumajade seinaelemente,
siis hiljem keskendus üha enam väiksematele majakestele: aiamajadele, kuuridele, suvemajadele, saunadele, paviljonidele, garaažidele ja lastemajadele.
Ostis Prantsusmaalt moodsa aparatuuri
Maisvee võib oma tehase üle uhke olla praegu, võis ka kümme aastat tagasi. Prantsusmaal oli toona üks puitmajatehas hingusele läinud, kuid tolle kliendid nõudsid maju. Pankrotistunud tehase
omanik otsis partnerit, kes võtaks seadmed ja jätkaks tootmist.
“Käisime Prantsusmaal, vaatasime asja üle, võtsime end kokku ja tegime hoogsalt 5–6 miljoni kroonise investeeringu. Nii said meist esimesed, kes hakkasid Eestis aiamaju tootma täiesti
tööstuslikult. Meil olid seadmed, mida toona polnud siinkandis kellelgi,” kiidab Maisvee.
Enne Eesti astumist Euroopa Liitu 2004. aastal katsus Lasita Maja jõudu veel Saksa riigi bürokraatiamasinaga. Et nad jäid selles ebavõrdses võitluses selgelt alla, lõpes seinaelementide
müük Saksa turule firma jaoks mõneks ajaks sootuks ära. Nimelt olid Lasita Maja mehed käinud töölubadega Saksamaal maju klientidele püsti panemas, kuid ühel hetkel hakkasid tööloa taotlused
venima. Tartu tehases suudeti maja kiiremini valmis teha, kui selle püstitamiseks Saksamaalt tööluba hankida.
Selgus proosaline põhjus: Saksa riik nõudis Eesti firmalt sealse seaduse kohaselt “puhkuseosakute tasu”, mille maksmisest Lasita Maja keeldus. Saksa ametnikud näisid sellest solvuvat ja äri Saksa suunal muutus peaaegu võimatuks. Ka sattus Lasita Maja Saksamaal
õnnetult paari petisest vahendaja otsa, kellelt jäi saamata pool miljonit
Saksa marka.
“See oli kriitiline moment, lausa elu ja surma küsimus,” kirjeldab Maisvee. “Mu äripartnerid arvasid, et me ei vea enam välja, ja loovutasid mulle oma aktsiad suhteliselt võileivahinna eest. Mina olin kindel, et asi on väärt edasi rabelemist.” Nii sai Maisveest Lasita Maja sajaprotsendine omanik.
Aiamajad on eriti Lääne-Euroopas väga minev kaup. Eestiski ringi sõites võib aedades igasuguseid kuure märgata, kuid need on enamasti käepärastest vahenditest kokku klopsitud. Saksamaal
aga olevat Maisvee sõnul iga eramu juures üks või kaks väiksemat puitmajakest ning uuselamud naljalt ilma väikese aianurgaonnita kaubaks ei lähegi.
Saksa aiakauba 1,3 miljardi eurosest koguturust moodustavad aiamajad peaaegu kolmandiku, mis tähendab, et neid müüakse seal igal aastal sadade miljonite eurode eest. Lasita majadest läheb üle poole Saksamaale. Prantslastel seevastu olla hoopis teised soovid. Nemad eelistavat õhemate seintega maju.
Inglased tahavad selliseid onnikesi, mis poleks mitte niivõrd panipaigad, kuivõrd “kodukontorid”. “Britid panevad aianurka topeltklaaside, vee- ja elektrivarustusega majakese ja lähevad sinna tööle!” Soomlased jällegi ostavad pisemaid maju saunadeks. Norrakad paigutavad puitonne fjordide äärde, et neis saaks kalal käies ööbida.
Kui palju on Eestis fanaatilisi ettevõtjaid, kes on valmis kogu oma isikliku vara raskel ajal firma nimel panti panema? Üks neist on igatahes Maisvee, kes sõlmis kriisi puhkedes suured isiklikud käendused.
Ehkki Eesti ehitussektori kiire tõus ja järsk langus pole Lasita Maja väga palju mõjutanud (lõviosa toodangust on kogu aeg müüdud Eestist välja), juhtus ometi 2008. aastal firmas hirmus lugu.
“Me olime kõik siin õnneuimas, esimese kvartali müük oli olnud läbi aegade parim,” kirjeldab Maisvee. “Kuid siis, järsku, kümne päeva jooksul, lakkasid kõik tellimused. Mitte ühtegi ei tulnud!
Müük kuivas kokku just siis, kui meie olime üles ehitanud meeletult suure lao, kus meil seisis 50 miljoni krooni eest toodangut. Aasta varem olime olnud pidevas tarnehädas ega jõudnud piisavalt toota...”
Käibevahendid said otsa, tarnijaid hakkasid närvitsema ja Maisvee pöördus abi saamiseks panga poole. See nõudis firmaomaniku isiklikku käendust ja sai selle, sest Maisvee uskus oma ettevõttesse. Ta rabeles kõvasti, koondas ja kärpis, ning vingerdas lõpuks raskustest välja.
“See kogemus õpetas külma närvi hoidma. Mul on see hea omadus, et olen lapse unega – suudan alati hästi magada,” ütleb Maisvee.
Peab naisega nõu
Ta arvab, et kui ta ei müüks juhtumisi puittooteid, võiks ta müüa näiteks autosid või betooni – aga mitte vorsti. Teda köidab äri juures pigem protsess – uute kliendisuhete ülesehituskunst ülipõnevas
rahvusvahelises ekspordis. Ja rahulolev kaader ettevõttes kolleegide kujul. “See, kuidas jõutakse mingist kontaktist lõpuks lepingu sõlmimiseni, on omaette looming,” leiab Maisvee.
Suurtel kaubanduskettidel olla lepingutes põnevad klauslid, à la kui nad ei suuda kaupa maha müüa, tuleb tarnijal see tagasi osta!
Lasita Maja äri olla hooajaline: teises ja kolmandas kvartalis teenitakse raha ning esimeses ja neljandas proovitakse seda mitte täielikult ära kulutada. Euroopas korralikult kand maas, üritab
firma nüüd murda kaugematele turgudele: Aasiasse ja USAsse. Ameeriklased tõsi küll esitavat kukalt sügama panevaid küsimusi stiilis “kuidas on majade puhul lahendatud termiidiküsimus?”.
Maisvee ütleb, et suuri unistusi tal pole. Lennukit, jahti või villat igasse maailma nurka ta ei ihalda, saaks ainult käia rohkem reisimas: sukelduks siis Suurele Vallrahule või Kookose saare haide koloonia keskele. Olulisimaks elus peab Maisvee oma peret. Vanem poeg töötab Lasitas müügialal ning naisega saab vahel hästi nõu pidada: natuke teistlaadi vaatenurka.
