08.02.2007, 00:00
Ainult hulludele
Kas suurvõistlustel osalevad Eesti mäesuusatajad tunnevad end ala tippude hulgas nagu Kenya mees Phillip Boit Torino olümpia murdmaasuusarajal või on neil eesmärk võita näiteks suurvõistluse medal, selles on küsimus.
Eks võrdlus Kenya suusatajaga ole muidugi õel.
Aga nagu meie ainsad tõsised tegijad Tiiu Nurmberg ja Deyvid Oprja enne Rootsi linna Åresse mäesuusa-MMile minekut siinsele meediale ütlesid, lähevad nad suurvõistlustele mitte just liiga kõrgete eemärkidega. Rohkem nagu püsti jääma ja rada läbi sõitma.
On sellisel asjal üldse mõtet, kui võiduvõimalust tegelikult pole?
Pessimistina võiks öelda, et olukord on lootusetu. Ja kui rääkida tipptasemest ja mõelda, et nn alpi-riikides on tulevased tegijad suuskadega nõlval teisest eluaastast alates, siis Eesti tasaseid olusid arvestades (Kuutsemäe nõlva ei saa ju mäesuusatamise mõõtkavas kuidagi rohkemaks kui väikeseks kühmuks nimetada) oleks lihtne kalkuleerida, et meil siin pole erilist mõtet aega, energiat ja raha raisata. Nagu pole Kenyal mõtet investeerida suusatajatesse. Seda hoolimata sellest, et kodanik Boit ei ole maailmas vähem tuntud kui kuulsad Kenya pikamaajooksjad.
Optimistina saab jällegi märkida, et Eestis veel titekingades spordiala kohta on eesmärk seegi, kui suurvõistlusel raja suuremate vigadeta lõpuni sõidad ning finišiprotokolli aja kirja saad. Teades, kui hästi müüvad meil talviti mäesuusareisid alpi suusakeskustesse, Slovakkiasse, loomulikult Soome ja MMi toimumispaika Åressegi, on selge, et ala on masside hulgas popp. Võib-olla popim kui ükski teine taliala.
Kui nii, siis miks mitte kasvatada sellelt pinnalt omad tipptegijad? Ehk isegi maailmameistrid.
Koht 30 hulgas oleks ülihea
Eesti praegu ainsa tõsisel tasemel harjutava meesmäesuusataja Deyvid Oprja isa, mänedžer ja treener Jüri Oprja märgib, et oleks väga rahul, kui tema poeg jõuaks kõigil mäesuusatamisaladel maailma reitingutabelis 500 parema hulka.
Täpsustuseks olgu öeldud, et mäesuusatamises, mis on kümneid kordi konkurentsitihedam kui murdmaasuusatamine, saab ametlikelt võistlustelt reitingupunkte ühtekokku 7000–8000 slalomisti ja kiirlaskujat. Noor Oprja on isa teada sõltuvalt alast reitingutabelis kusagil 1000. ja 2000. vahel.
Kui rääkida suurvõistlustest, kus ka sadade viisi andekaid sõitjaid omavad mäesuusariigid saavad välja panna vaid neli võistlejat ning konkurents seetõttu pisut hõredam, siis seal loodab Jüri Oprja, et poeg võiks kunagi jõuda isegi 30 parema hulka ja seda mitte enama kui 2–2,5sekundilise kaotusega parimale (jutt käib slaalomist ja kaotussekunditest kahe laskumise peale kokku).
“See on superhea tase. Kui Deyvid jõuab kunagi sellisele tasemele, siis, ma julgen nii öelda, olen mina oma missiooni Eesti mäesuusatamise ees täitnud. See oleks tõsine tähis ja eesmärk järgmistele põlvkondadele.”
Oprja perekonna ennastsalgav tegutsemine väärib tunnustust. Aga kuidas võiks Eesti jõuda näiteks Soome tasemele, kus on maailmameister Kalle Palander ning suurvõistlustel mitu medalit võitnud Tania Poutiainen. On see Eestis mõeldav?
Lapsed varakult välja treenima
“Välistada ei saa muidugi midagi, kõik on võimalik. Aga see eeldab äärmiselt tõsist tööd,” vaeb Eesti suusaliidu peasekretär Jüri Järv mäesuusatamise tippu jõudmise võimalusi. Muide, seda skeemi kasutab ka näiteks Läti, kus maapind on vahest tasasemgi kui Eestis, kuid mäesuusatamises on pikaajalised traditsioonid ning kõrge keskmine tase.
Ta teab, et Eestis on entusi aste, kes tõsisel tasemel mäesuusatamisse usuvad. On päris noored, kes muide Skandinaavias toimuvatel võistlustel pjedestaalikohti ründavad.
Aga just pärast 15. eluaastat tuleb meie noortel võrreldes mägedes harjutavate eakaaslastega tohutu tasemevahe sisse.
“Meie küngastel harjutades ning aegajalt n-ö päris mägedes laagris käies on meie lastel baasoskused selged,” räägib Järv. “Aga et saada täiskasvanute hulgas tippvõistlustel pildile, selleks, ma arvan, tuleb hiljemalt gümnaasiumi esimese klassi vanuses minna mõnda mäesuusariiki, Austriasse või Norrasse, spetskooli õppima.”
Jüri Oprja teab, et pealtnäha lihtsat plaani pole just lihtne teoks teha, kas või juba raha pärast. “Kui sa ise end ei aita, ei aita sind keegi. Ning kui sul pole sõpru, siis pole sul midagi,” kirjeldab ta olukorda mäesuusatamise edendamisel. Ta tunnustab suusaliitu, kes moraalselt tema ja ta poja ning teistegi ettevõtmisi toetab. Samuti mõistab vana Oprja, et enne kui pole ette näidata korralikke tulemusi tippvõistlustelt, on raske loota tõhusamale riigi rahaabile. Õnneks leidub sponsoreid, kes söandavad mäesuusatamisse selle praeguses seisus investeerida.
Aga ühe nooruki õppeaasta näiteks Norra mäesuusakoolis läheb maksma ümmarguselt 10 000 dollarit (125 000 krooni). See on tõsine summa.
Ja ikkagi leidub tõsiseid välismaale suusakooli üritajaid, näiteks Kaarel Grünberg. Temast ja teistest kuuleme, kui kõik hästi läheb, nelja-viie aasta pärast. Seni hoiame pöialt Oprjale ja Nurmbergile.
Lohutuseks teadmine, et ka Soomes polnud ju mäesuusatamine mingi “tegija” spordiala. Siis tuli heas mõttes hull ja andekas Kalle Palander, kes kõigile ootamatult krooniti 1999. aastal maailmameistriks. Nüüd on mäesuusatamine põhjanaabrite seas vaat et suurem tõmbenumber kui murdmaa kõigi oma traditsioonide ja kuulsate tegijatega.
Aga nagu meie ainsad tõsised tegijad Tiiu Nurmberg ja Deyvid Oprja enne Rootsi linna Åresse mäesuusa-MMile minekut siinsele meediale ütlesid, lähevad nad suurvõistlustele mitte just liiga kõrgete eemärkidega. Rohkem nagu püsti jääma ja rada läbi sõitma.
On sellisel asjal üldse mõtet, kui võiduvõimalust tegelikult pole?
Pessimistina võiks öelda, et olukord on lootusetu. Ja kui rääkida tipptasemest ja mõelda, et nn alpi-riikides on tulevased tegijad suuskadega nõlval teisest eluaastast alates, siis Eesti tasaseid olusid arvestades (Kuutsemäe nõlva ei saa ju mäesuusatamise mõõtkavas kuidagi rohkemaks kui väikeseks kühmuks nimetada) oleks lihtne kalkuleerida, et meil siin pole erilist mõtet aega, energiat ja raha raisata. Nagu pole Kenyal mõtet investeerida suusatajatesse. Seda hoolimata sellest, et kodanik Boit ei ole maailmas vähem tuntud kui kuulsad Kenya pikamaajooksjad.
Optimistina saab jällegi märkida, et Eestis veel titekingades spordiala kohta on eesmärk seegi, kui suurvõistlusel raja suuremate vigadeta lõpuni sõidad ning finišiprotokolli aja kirja saad. Teades, kui hästi müüvad meil talviti mäesuusareisid alpi suusakeskustesse, Slovakkiasse, loomulikult Soome ja MMi toimumispaika Åressegi, on selge, et ala on masside hulgas popp. Võib-olla popim kui ükski teine taliala.
Kui nii, siis miks mitte kasvatada sellelt pinnalt omad tipptegijad? Ehk isegi maailmameistrid.
Koht 30 hulgas oleks ülihea
Eesti praegu ainsa tõsisel tasemel harjutava meesmäesuusataja Deyvid Oprja isa, mänedžer ja treener Jüri Oprja märgib, et oleks väga rahul, kui tema poeg jõuaks kõigil mäesuusatamisaladel maailma reitingutabelis 500 parema hulka.
Täpsustuseks olgu öeldud, et mäesuusatamises, mis on kümneid kordi konkurentsitihedam kui murdmaasuusatamine, saab ametlikelt võistlustelt reitingupunkte ühtekokku 7000–8000 slalomisti ja kiirlaskujat. Noor Oprja on isa teada sõltuvalt alast reitingutabelis kusagil 1000. ja 2000. vahel.
Kui rääkida suurvõistlustest, kus ka sadade viisi andekaid sõitjaid omavad mäesuusariigid saavad välja panna vaid neli võistlejat ning konkurents seetõttu pisut hõredam, siis seal loodab Jüri Oprja, et poeg võiks kunagi jõuda isegi 30 parema hulka ja seda mitte enama kui 2–2,5sekundilise kaotusega parimale (jutt käib slaalomist ja kaotussekunditest kahe laskumise peale kokku).
“See on superhea tase. Kui Deyvid jõuab kunagi sellisele tasemele, siis, ma julgen nii öelda, olen mina oma missiooni Eesti mäesuusatamise ees täitnud. See oleks tõsine tähis ja eesmärk järgmistele põlvkondadele.”
Oprja perekonna ennastsalgav tegutsemine väärib tunnustust. Aga kuidas võiks Eesti jõuda näiteks Soome tasemele, kus on maailmameister Kalle Palander ning suurvõistlustel mitu medalit võitnud Tania Poutiainen. On see Eestis mõeldav?
Lapsed varakult välja treenima
“Välistada ei saa muidugi midagi, kõik on võimalik. Aga see eeldab äärmiselt tõsist tööd,” vaeb Eesti suusaliidu peasekretär Jüri Järv mäesuusatamise tippu jõudmise võimalusi. Muide, seda skeemi kasutab ka näiteks Läti, kus maapind on vahest tasasemgi kui Eestis, kuid mäesuusatamises on pikaajalised traditsioonid ning kõrge keskmine tase.
Ta teab, et Eestis on entusi aste, kes tõsisel tasemel mäesuusatamisse usuvad. On päris noored, kes muide Skandinaavias toimuvatel võistlustel pjedestaalikohti ründavad.
Aga just pärast 15. eluaastat tuleb meie noortel võrreldes mägedes harjutavate eakaaslastega tohutu tasemevahe sisse.
“Meie küngastel harjutades ning aegajalt n-ö päris mägedes laagris käies on meie lastel baasoskused selged,” räägib Järv. “Aga et saada täiskasvanute hulgas tippvõistlustel pildile, selleks, ma arvan, tuleb hiljemalt gümnaasiumi esimese klassi vanuses minna mõnda mäesuusariiki, Austriasse või Norrasse, spetskooli õppima.”
Jüri Oprja teab, et pealtnäha lihtsat plaani pole just lihtne teoks teha, kas või juba raha pärast. “Kui sa ise end ei aita, ei aita sind keegi. Ning kui sul pole sõpru, siis pole sul midagi,” kirjeldab ta olukorda mäesuusatamise edendamisel. Ta tunnustab suusaliitu, kes moraalselt tema ja ta poja ning teistegi ettevõtmisi toetab. Samuti mõistab vana Oprja, et enne kui pole ette näidata korralikke tulemusi tippvõistlustelt, on raske loota tõhusamale riigi rahaabile. Õnneks leidub sponsoreid, kes söandavad mäesuusatamisse selle praeguses seisus investeerida.
Aga ühe nooruki õppeaasta näiteks Norra mäesuusakoolis läheb maksma ümmarguselt 10 000 dollarit (125 000 krooni). See on tõsine summa.
Ja ikkagi leidub tõsiseid välismaale suusakooli üritajaid, näiteks Kaarel Grünberg. Temast ja teistest kuuleme, kui kõik hästi läheb, nelja-viie aasta pärast. Seni hoiame pöialt Oprjale ja Nurmbergile.
Lohutuseks teadmine, et ka Soomes polnud ju mäesuusatamine mingi “tegija” spordiala. Siis tuli heas mõttes hull ja andekas Kalle Palander, kes kõigile ootamatult krooniti 1999. aastal maailmameistriks. Nüüd on mäesuusatamine põhjanaabrite seas vaat et suurem tõmbenumber kui murdmaa kõigi oma traditsioonide ja kuulsate tegijatega.