18.04.2008, 00:00
Aja purks naha vahele sis r22gime ke:lest
Netikeel ega ta suht muud ple aint sulka ja kirka hybriid, teadsid we ;) Vahest nii võiks kokku võtta interneti suhtlusportaalides leviva keele olemuse, täpsemalt selle mõju nii kirja- kui ka kõnekeelele.
Uurisin keeleasjatundjatelt, kuidas on läbisegi ja mühinal arenevad
interneti suhtlusportaalid ja telefoniside mõjutanud keelt. Tuleb
välja, et asjatundjad ei nurise sugugi, nagu oleks internet ja mobiilindus
keelt rikkunud, nad arvavad pigem vastupidist.
Telefonikõnede uus struktuur
Mobiili üha
laiem levik on eelkõige muutnud telefonikõnede struktuuri. Eriti
märgatav on muutus vestluste alguses: võrreldes
lauatelefonivestlustega on sissejuhatused jäänud lühemaks
või puuduvad hoopis, kirjeldab Tartu ülikooli arvutilingvistika
teadur Andriela Rääbis.
Lauatelefon heliseb alati
ühtmoodi ning vastaja enamasti ei tea, kes helistab. Mobiilihelinad on aga
erinevad ning vastaja saab helistaja ära tunda ka tema nime/numbrit
ekraanil nähes. Mobiilile helistades eeldatakse, et vastab kindel
inimene.
Sõnumid kui telegrammid
Mobiilne kirjakeel on lähedane telegrammistiilile, selle vahega, et
mobiili klahvistik on kasutusele toonud oma ortograafia, kus sageli
kasutatakse numbreid täpitähtede asemel ja lühendatakse mitut
moodi ebastandardselt, räägib keeleteadlane Martin Ehala.
Teine uus nähtus on Rääbise sõnul see, et SMSid ja
mobiilikõned moodustavad järgnevusi.
“Sõnumite vahetamine sarnaneb tavalise suulise suhtlusega: on
sõnumeid, millele vastust ei oodata, ja on sõnumeid, millele
tahetakse vastust. Kui vastust teatud aja jooksul ei tule, korratakse
küsimust või sõnastatakse see ümber nagu suulises
suhtluses. Üksikud telefonikõned või SMSid võivad
niisugusest kontekstist välja võetuna jääda arusaamatuks.
Mobiilikõnede oluliseks osaks on küsimus partneri
asukoha kohta. Ilkka Arminen on näiteks Soome mobiilikõnesid
uurides leidnud, et 84 protsendis vestlustes nimetati osaleja(te) asukoht.
Erinevad rituaalid
Telefonivestluste ja
silmast silma vestluste sõnavara erinevused peegelduvad eelkõige
algus- ja lõpurituaalides. Kuna tavalisel silmast silma argivestlusel
pole kindlat algust ega lõppu, vestlus võib vahelduda muude
tegevustega mingite markeriteta, puuduvad vestlustes sageli tervitused,
tutvustused, hüvastijätud ja teised rituaalsed väljendid.
Telefonikõnedes on silmast silma suhtlusest
mõnevõrra rohkem mõtlemisaega andvaid ja pause
täitvaid üneeme (ää, ee); mobiilikõnedes on 20
sagedasema sõna hulgas ka tervitus- ja hüvastijätusõna
tšau ning okei, mida kasutatakse info vastuvõtmise osutamiseks,
nõustumiseks ning telefonikõne lõpetamisel.
Mobiilikõnedes esines ka rohkem vä-lõpulisi
küsimusi.
Internet ja mobiil mõjutavad keelt
Tallinna ülikooli lingvistika doktorant Anni Oja on
veendunud, et internet ja mobiilindus on keelt mõjutanud
samavõrra “nagu ka kirjakeele teke ja trükipressi
leiutamine”.
Iga uue keelekasutamise mooduse või
keskkonna puhul tekib vastav keelekuju, mis selle keskkonnaga kõige
paremini sobib. Poole lehekülje pikkune lause on romaanis igati sobilik,
kuid ei ole mobiilis just kõige mõistlikum lahendus. Nende kahe
teksti keelekasutus võib olla täiesti erinev, aga ometi suudame
mõlemat mõista ja eristada, kuhu sobib mingi tekst.
Netikeele stiili võib iseloomustada kui suulist keelekasutust, mis on
kirjalikul kujul, õigemini küll nagu suulise ja kirjaliku
keelekasutuse hübriidi, märgib Ehala.
Iseenesest ei ole
neti- ja mobiilikeel keelele tervi
kuna kahjulik ega ohtlik, kui seda kasutatakse oma kindlas kontekstis, leiab
ta. Ehala möönab võimalust, et inimesed ei suuda stiilidel
vahet teha ja kasutavad oma interneti keelepruuki näiteks ametlikes
kirjades.
“Ka enne internetti tuli inimesel õppida
eristama ametlikku keelt kõnekeelest,” räägib Ehala.
“On inimesi, kes pole seda ära õppinud, ja nende
keelekasutus jätab harimatu mulje.”
Kõik, mis
täidab oma funktsiooni, on kasulik. Mõned uued võimalused,
nagu emotikonid, on tegelikult päris hea leiutis ja võib-olla osa
neist leiab tee ka internetist väljapoole. “Ma võiksin
täiesti ette kujutada, et ajalehtedes ilmuvates portreelugudes
võiks esineda smailisid, et anda edasi intervjueeritava
emotsioone,” mõtiskleb Ehala.
Oja sõnul on
tekkinud kindel netisläng, kuid suur osa sellest on seotud konkreetse
suhtluskeskkonna ja seltskonnaga. Üldine netisläng, mida saaks
laiendada kogu eestikeelsele internetile, puudub.
Oluline erinevus
võrreldes varasemaga on see, et enne puutusime kokku ainult meid
otseselt ümbritseva slängiga ehk siis tegelikult sellega, mida me
pidasime enam-vähem aktsepteeritavaks ning võib-olla isegi
põnevaks ja meid eristavaks keeleks. Nüüd laotub internetis
meie ette korraga kõigi erinevate rühmade släng ja mis on
võõras, tundub valena.
Keeleuurijate
kullaauk
Netisläng mõjub Oja kinnitusel keelt
peegeldavalt ja rikastavalt. Esiteks näeb internetitekstidest seda, kuidas
keelt tegelikult kasutatakse. Keeleuurijale on see ammendamatu allikas.
Siiani on kogutud elava keele materjale ajakirjandusest ja
ilukirjandusest, vähemal määral salvestatakse suulist
kõnet (selle analüüsitavaks töötlemine on väga
töömahukas) ja üksikuid muid tekste, mis aga keeleuurijale
parasjagu näppu puutub. Igal juhul annavad need keele tegelikust
seisundist üsna killustatud ülevaate, sest näeme korraga ainult
väheste keelekasutajate ja väheste žanride keelt, lausub Oja.
Teiseks tulevad internetis tihti esimesena kasutusele sõnad,
mida keel vajab, aga mis pole veel sõnastikesse ja ametlikku keelepruuki
jõudnud. Kui inimestel on vaja rääkida millestki, mille kohta
veel sõna ei ole, üritatakse see sõna käigupealt leida
ja toimub ühtlustumine: eri variantidest jääb sõelale
mõni kenam, mida sagedamini pruukima hakatakse. See kolib tasapisi
internetist üldkeelde ja paremal juhul maandub viimaks kuskil
sõnastikus.
“Ma ütleks nii, et kuni eesti keeles
internetis suheldakse ja räägitakse, on olukord väga hea. See
tähendab, et meie keel on elujõuline ja saab hakkama muutuva
maailma ja uue keskkonnaga,” räägib Oja. “Seda ei tasu
loota, et interneti otsesuhtluses hakataks vestlema korrektsete kirjakeele
lausetega, see on juba ette sama läbikukkunud üritus kui panna
inimesed kirjakeeles rääkima.”
Keel nagu päikesesüsteem
Tallinna ülikooli lektor Arvi Tavast
Kõigepealt tuleks kokku leppida, mis on keel, mis on muutumine ja mille alusel saaks nende kasulikkust või kahjulikkust otsustada.
Meie igapäevane suhtlus koosneb lugematust hulgast keelekasutuse üksikjuhtumitest, mida lingvistikas nimetatakse kõneks. Nende olemuse üle pole eriti midagi vaielda, need eksisteerivad lausa füüsiliselt helilainete või tindikriipsude kujul, neid saab uurida ja uuritaksegi üsna loodusteaduste sarnaselt, umbes nagu astronoomid uurivad planeetide liikumist.
Interneti ja mobiilinduse mõju neile on umbes samasugune nagu senistest suurema teleskoobi ehitamise mõju planeetide liikumisele: andmete kogumine muutub lihtsamaks.
Varasemast palju laiematel massidel on nüüd võimalus oma keelekasutuse näidiseid teistele, seega ka teadlastele kättesaadavaks teha.
Keeleks nimetatakse enamasti nende kõne üksikjuhtumite üldistamise teel saadud abstraktset süsteemi, kust on jäetud välja näiteks häälduse pisierinevused ja muud juhuslikud või kiirelt muutuvad asjad ning keskendutud püsivamatele nähtustele, mis nii kõnelejate lõikes kui ka aja jooksul samaks jäävad. Siit peaks olema näha ka probleem muutumise määratlusega: kui keel on defineeritud kui kõne muutumatu osa, siis kuidas saab ta muutuda? Ilmselt ainult nii, et üldistuse tegija teeb uue üldistuse. Seda aga mõjutavad kõnealuse isiku omadused (avatus muutustele, informeeritus jms) hoopis rohkem kui üldistatav materjal ise.
Analoogiaga jätkates oleks keel siis nagu inimese ettekujutus päikesesüsteemi taevakehadest ja nende liikumisest, mida aja jooksul tuleb uute andmetega täiendada. Kas aga poleks ootamatu kuulda astronoomi arvamust, et mõni seninägematu komeet risustab päikesesüsteemi või et planeetide veidi teistsugused orbiidid oleksid süsteemi selguse huvides paremad? Keele alal selliste väärtushinnangutega millegipärast lepitakse.
Tallinna ülikooli lektor Arvi Tavast
Kõigepealt tuleks kokku leppida, mis on keel, mis on muutumine ja mille alusel saaks nende kasulikkust või kahjulikkust otsustada.
Meie igapäevane suhtlus koosneb lugematust hulgast keelekasutuse üksikjuhtumitest, mida lingvistikas nimetatakse kõneks. Nende olemuse üle pole eriti midagi vaielda, need eksisteerivad lausa füüsiliselt helilainete või tindikriipsude kujul, neid saab uurida ja uuritaksegi üsna loodusteaduste sarnaselt, umbes nagu astronoomid uurivad planeetide liikumist.
Interneti ja mobiilinduse mõju neile on umbes samasugune nagu senistest suurema teleskoobi ehitamise mõju planeetide liikumisele: andmete kogumine muutub lihtsamaks.
Varasemast palju laiematel massidel on nüüd võimalus oma keelekasutuse näidiseid teistele, seega ka teadlastele kättesaadavaks teha.
Keeleks nimetatakse enamasti nende kõne üksikjuhtumite üldistamise teel saadud abstraktset süsteemi, kust on jäetud välja näiteks häälduse pisierinevused ja muud juhuslikud või kiirelt muutuvad asjad ning keskendutud püsivamatele nähtustele, mis nii kõnelejate lõikes kui ka aja jooksul samaks jäävad. Siit peaks olema näha ka probleem muutumise määratlusega: kui keel on defineeritud kui kõne muutumatu osa, siis kuidas saab ta muutuda? Ilmselt ainult nii, et üldistuse tegija teeb uue üldistuse. Seda aga mõjutavad kõnealuse isiku omadused (avatus muutustele, informeeritus jms) hoopis rohkem kui üldistatav materjal ise.
Analoogiaga jätkates oleks keel siis nagu inimese ettekujutus päikesesüsteemi taevakehadest ja nende liikumisest, mida aja jooksul tuleb uute andmetega täiendada. Kas aga poleks ootamatu kuulda astronoomi arvamust, et mõni seninägematu komeet risustab päikesesüsteemi või et planeetide veidi teistsugused orbiidid oleksid süsteemi selguse huvides paremad? Keele alal selliste väärtushinnangutega millegipärast lepitakse.