Telefonikõnede uus struktuur


Mobiili üha laiem levik on eelkõige muutnud telefonikõnede struktuuri. Eriti märgatav on muutus vestluste alguses: võrreldes lauatelefonivestlustega on sissejuhatused jäänud lühemaks või puuduvad hoopis, kirjeldab Tartu ülikooli arvutilingvistika teadur Andriela Rääbis.


Lauatelefon heliseb alati ühtmoodi ning vastaja enamasti ei tea, kes helistab. Mobiilihelinad on aga erinevad ning vastaja saab helistaja ära tunda ka tema nime/numbrit ekraanil nähes. Mobiilile helistades eeldatakse, et vastab kindel inimene.


Sõnumid kui telegrammid


Mobiilne kirjakeel on lähedane telegrammi­stiilile, selle vahega, et mobiili klahvistik on ­kasutusele ­toonud oma ortograafia, kus sageli kasutatakse numbreid täpitähtede asemel ja lühendatakse mitut moodi ebastandardselt, räägib keeleteadlane Martin Ehala.


Teine uus nähtus on Rääbise sõnul see, et SMSid ja mobiilikõned moodustavad järgnevusi.


“Sõnumite vahetamine sarnaneb tavalise suulise suhtlusega: on sõnumeid, millele vastust ei oodata, ja on sõnumeid, millele tahetakse vastust. Kui vastust teatud aja jooksul ei tule, korratakse küsimust või sõnastatakse see ümber nagu suulises suhtluses. Üksikud telefonikõned või SMSid võivad niisugusest kontekstist välja võetuna jääda arusaamatuks.


Mobiilikõnede oluliseks osaks on küsimus partneri asukoha kohta. Ilkka Arminen on näiteks Soome mobiilikõnesid uurides leidnud, et 84 protsendis vestlustes nimetati osaleja(te) asukoht.


Erinevad rituaalid


Telefonivestluste ja silmast silma vestluste sõnavara erinevused peegelduvad eelkõige algus- ja lõpurituaalides. Kuna tavalisel silmast silma argivestlusel pole kindlat algust ega lõppu, vestlus võib vahelduda muude tegevustega mingite markeriteta, puuduvad vestlustes sageli tervitused, tutvustused, hüvastijätud ja teised rituaalsed väljendid.


Telefonikõnedes on silmast silma suhtlusest mõnevõrra rohkem mõtlemisaega andvaid ja pause täitvaid üneeme (ää, ee); mobiilikõnedes on 20 sagedasema sõna hulgas ka tervitus- ja hüvastijätusõna tšau ning okei, mida kasutatakse info vastuvõtmise osutamiseks, nõustumiseks ning telefonikõne lõpetamisel. Mobiilikõnedes esines ka rohkem vä-lõpulisi küsimusi.


Internet ja mobiil mõjutavad keelt


Tallinna ülikooli lingvistika doktorant Anni Oja on veendunud, et internet ja mobiilindus on keelt mõjutanud samavõrra “nagu ka kirjakeele teke ja trükipressi leiutamine”.


Iga uue keelekasutamise mooduse või keskkonna puhul tekib vastav keelekuju, mis selle keskkonnaga kõige paremini sobib. Poole lehekülje pikkune lause on romaanis igati sobilik, kuid ei ole mobiilis just kõige mõistlikum lahendus. Nende kahe teksti keelekasutus võib olla täiesti erinev, aga ometi suudame mõlemat mõista ja eristada, kuhu sobib mingi tekst.


Netikeele stiili võib iseloomustada kui suulist keelekasutust, mis on kirjalikul kujul, õigemini küll nagu suulise ja kirjaliku keelekasutuse hübriidi, märgib Ehala.


Iseenesest ei ole neti- ja mobiilikeel keelele tervi kuna kahjulik ega ohtlik, kui seda kasutatakse oma kindlas kontekstis, leiab ta. Ehala möönab võimalust, et inimesed ei suuda stiilidel vahet teha ja kasutavad oma interneti keelepruuki näiteks ametlikes kirjades.


“Ka enne internetti tuli inimesel õppida eristama ametlikku keelt kõnekeelest,” räägib Ehala.


“On inimesi, kes pole seda ära õppinud, ja nende keelekasutus jätab harimatu mulje.”


Kõik, mis täidab oma funktsiooni, on kasulik. Mõned uued võimalused, nagu emotikonid, on tegelikult päris hea leiutis ja võib-olla osa neist leiab tee ka internetist väljapoole. “Ma võiksin täiesti ette kujutada, et ajalehtedes ilmuvates portreelugudes võiks esineda smailisid, et anda edasi intervjueeritava emotsioone,” mõtiskleb Ehala.


Oja sõnul on tekkinud kindel netisläng, kuid suur osa sellest on seotud konkreetse suhtluskeskkonna ja seltskonnaga. Üldine netisläng, mida saaks laiendada kogu eestikeelsele internetile, puudub.

Oluline erinevus võrreldes varasemaga on see, et enne puutusime kokku ainult meid otseselt ümbritseva slängiga ehk siis tegelikult sellega, mida me pidasime enam-vähem aktsepteeritavaks ning võib-olla isegi põnevaks ja meid eristavaks keeleks. Nüüd laotub internetis meie ette korraga kõigi erinevate rühmade släng ja mis on võõras, tundub valena.


Keeleuurijate kullaauk


Netisläng mõjub Oja kinnitusel keelt peegeldavalt ja rikastavalt. Esiteks näeb internetitekstidest seda, kuidas keelt tegelikult kasutatakse. Keeleuurijale on see ammendamatu allikas.


Siiani on kogutud elava keele materjale ajakirjandusest ja ilukirjandusest, vähemal määral salvestatakse suulist kõnet (selle analüüsitavaks töötlemine on väga töömahukas) ja üksikuid muid tekste, mis aga keeleuurijale parasjagu näppu puutub. Igal juhul annavad need keele tegelikust seisundist üsna killustatud ülevaate, sest näeme korraga ainult väheste keelekasutajate ja väheste žanride keelt, lausub Oja.


Teiseks tulevad internetis tihti esimesena kasutusele sõnad, mida keel vajab, aga mis pole veel sõnastikesse ja ametlikku keelepruuki jõudnud. Kui inimestel on vaja rääkida millestki, mille kohta veel sõna ei ole, üritatakse see sõna käigupealt leida ja toimub ühtlustumine: eri variantidest jääb sõelale mõni kenam, mida sagedamini pruukima hakatakse. See kolib tasapisi internetist üldkeelde ja paremal juhul maandub viimaks kuskil sõnastikus.


“Ma ütleks nii, et kuni eesti keeles internetis suheldakse ja räägitakse, on olukord väga hea. See tähendab, et meie keel on elujõuline ja saab hakkama muutuva maailma ja uue keskkonnaga,” räägib Oja. “Seda ei tasu loota, et interneti otsesuhtluses hakataks vestlema korrektsete kirjakeele lausetega, see on juba ette sama läbikukkunud üritus kui panna inimesed kirjakeeles rääkima.”
Keel nagu päikesesüsteem

Tallinna ülikooli lektor Arvi Tavast

Kõigepealt tuleks kokku leppida, mis on keel, mis on muutumine ja mille alusel saaks nende kasulikkust või kahjulikkust otsustada.

Meie igapäevane suhtlus koosneb lugematust hulgast keelekasutuse üksikjuhtumitest, mida lingvistikas nimetatakse kõneks. Nende olemuse üle pole eriti midagi vaielda, need eksisteerivad lausa füüsiliselt helilainete või tindikriipsude kujul, neid saab uurida ja uuritaksegi üsna loodusteaduste sarnaselt, umbes nagu astronoomid uurivad planeetide liikumist.

Interneti ja mobiilinduse mõju neile on umbes samasugune nagu senistest suurema teleskoobi ehitamise mõju planeetide liikumisele: andmete kogumine muutub lihtsamaks.

Varasemast palju laiematel massidel on nüüd võimalus oma keelekasutuse näidiseid teistele, seega ka teadlastele kättesaadavaks teha.

Keeleks nimetatakse enamasti nende kõne üksikjuhtumite üldistamise teel saadud abstraktset süsteemi, kust on jäetud välja näiteks häälduse pisierinevused ja muud juhuslikud või kiirelt muutuvad asjad ning keskendutud püsivamatele nähtustele, mis nii kõnelejate lõikes kui ka aja jooksul samaks jäävad. Siit peaks olema näha ka probleem muutumise määratlusega: kui keel on defineeritud kui kõne muutumatu osa, siis kuidas saab ta muutuda? Ilmselt ainult nii, et üldistuse tegija teeb uue üldistuse. Seda aga mõjutavad kõnealuse isiku omadused (avatus muutustele, informeeritus jms) hoopis rohkem kui üldistatav materjal ise.

Analoogiaga jätkates oleks keel siis nagu inimese ettekujutus päikesesüsteemi taevakehadest ja nende liikumisest, mida aja jooksul tuleb uute andmetega täiendada. Kas aga poleks ootamatu kuulda astronoomi arvamust, et mõni seninägematu komeet risustab päikesesüsteemi või et planeetide veidi teistsugused orbiidid oleksid süsteemi selguse huvides paremad? Keele alal selliste väärtushinnangutega millegipärast lepitakse.