Ajaloo kordumatu kordumine

"'Detsembrikuumuse"' linastumine sel nädalal tõstatab taas kord küsimuse: miks ajaloost ei õpita?

Eesti kinodes linastuv mängufilm “Detsembrikuumus” valmis vaat et parimal hetkel. Noore riigi raskest katsumusest 1. detsembril 1924 jutustav film jõuab vaatajani ajal, mil rohkem kui varem mõtleme oma riigi julgeoleku peale. Mullused aprillirahutused ja sõda Gruusias on muutnud enam kui 80 aastat tagasi toimunud sündmused taas värskeks. Ühes filmiga ilmus ka raamat “Mäss”, kus käsitletakse nii 1924. kui ka 2007. aasta kriitilisi päevi. Kumbagi – filmi ega raamatut – ei tohi võtta pelgalt tagasivaatena. Nad on ühtlasi õppetükid, kuidas tulevikus vigu vältida.

Detsembri tuttav kuumus

Detsembriputš ei olnud ainult üks päev, 1. detsember 1924. See oli pikema sündmuste ahela kulminatsioon, nii nagu tuleb võtta ka mulluseid aprillirahutusi. Ettevalmistav sõda Eesti vastu oli alanud juba aastaid varem, kuid need lahingud toimusid Pronkssõduriga sarnaselt propagandarindel. Märkimisväärselt hoogustus Eesti-vastane kära pärast Viktor Kingissepa tabamist ja hukkamist mais 1922. Seda nii ajakirjanduses kui ka arvukate miitingutena.

Vahetult enne detsembriputši toimus novembris 1924 Tallinnas 149 kommunisti protsess, mis nõrgestas neid oluliselt. Venemaal, eriti Peterburi sõjaväeringkonnas, korraldati vastuseks sõjaväeosades protestimiitinguid. Sellega köeti armees üles Eesti-vastast hüsteeriat ning valmistati armeed ette sissetungiks Eestisse. Miitingutel nõuti muuhulgas “boikotti mõrtsukate vabariigile” – käiku lasti majanduslikud hoovad. Ka professor Eero Medijainen kirjutab raamatus “Mäss”, et ilmselt oli õigus “neil vaatlejatel, kes leidsid 1924. aastal, et Vene kaubanduspoliitika eesmärk on olnud teha Balti riikide olukord keerulisemaks, et maailmas nähtaks – nad ei saa ilma Vene toeta ise hakkama”. Kõlab tuttavalt.

Sama tuttavalt kõlab 17. novembril 1924 Peterburi Eesti konsulaadi ees toimunu. Pool päeva pidasid sõjaväeosad, töölised, riigiametnikud ja koolilapsed kihutuskoosolekuid. Konsulaadist marsiti plakateid kandes mööda ja karjuti käsu peale Eesti-vastaseid sõimusõnu. “Lapsed olid meeleavaldusele otse koolist aetud ja et nad koju sööma ei läheks, korraldati neile lõunasöök ja lubati priipiletid kinosse,” kirjeldas ajakirjanik – Eduard Laaman. Kas ei meenu siin liikumine Naši?

Hämmastav, aga Vene ajalehtedes hakkasid juba suvel 1924 il­muma kirjutised, kus räägiti Tallinnas tegutsevast fašistide salaorganisatsioonist, mis kavatseb riigipööret. Sama toimub nüüdki, fašism kõlab Vene propaganda süüdistustes Eesti aadressil lausa ülepäeviti.

Ajaloolane Toomas Hiio on raamatus esitanud ühe mõtlemapaneva dokumendi – Eesti Kominterni sõjalise osakonna põhimääruse 16. septembrist 1924. Selle sissejuhatuses öeldakse: “Eesti proletariaadi relvastatud ülestõusu korral ei saa eesti kommunistid, kes asuvad Nõukogude Liidus, jääda passiivseteks kõrvaltvaatajateks selles verises heitluses, kus otsustatakse proletariaadi diktatuuri saatus. Oma Eesti klassivendade igakülgseks toetamiseks ja abistamiseks, selle toetuse organiseerimiseks ja süstematiseerimiseks moodustatakse Kominterni Eesti sektsiooni juures sõjaline osakond.” Praegu, 84 aastat hiljem, räägib Venemaa õigusest kasutada relvajõudusid oma kodanike ja “kaasmaalaste” kaitseks ükskõik kus.

Aprill pole detsember

Kuigi Venemaa eesmärk lülitada Eesti oma m&am p;ot ilde;jusfääri pole ajas muutunud, ei saa siiski tõmmata otseseid paralleele 1924. ja 2007. aasta vahel. Muutuvad olukorrad, vahendid ja võimalused. Kaitsepolitsei komissari Martin Arpo artikkel on esimene nii põhjalik kirjutis, mis käsitleb aprillirahutusi laiemalt. See ühtaegu lähendab detsembrimässu aprillisündmustele ja kaugendab seda neist.

Venemaa eriteenistustel oli juba varakult teada, et Pronkssõdur viiakse Tõnismäelt ära. “Juba 2007. aasta algul töötas Venemaa FSB keskaparaat välja mitu tegevuskava pronkssõduriga seotud sündmustele reageerimiseks. Kavandatud meetmed sisaldasid ettepanekuid Eesti valitsuse mõjutamiseks nii majanduslike kui poliitiliste hoobadega.”

Erinevalt detsembriputšist ei aidanud Venemaa otseselt rahutusi organiseerida ega kippunud kukutama Eesti valitsust. Küll jagati võtmeisikutele nõuandeid. “Üheks märgiks Venemaa saatkonna aktiviseerumisest vahetult enne aprillikorratusi olid saatkonna diplomaatide salapärased kohtumised botaanikaaias ja šašlõkibaaris kohalike vasakäärmuslastega, Andrei Zarenkoviga Konstitutsioonierakonnast ja Dmitri Linteriga Notšnoi Dozorist. Mõlema tegevus muutus pärast kohtumisi ka aktiivsemaks,” kirjutab Arpo.

Kaitsepolitseile ei jäänud märkamata ka idanaabri eriteenistuste nõustajate visiidid Eestisse aprillirahutuste eel. Nende ülesanne polnud mitte otseselt sündmustesse sekkuda, vaid olla toimuvaga kursis. “Hoolimata mitme Vene luureohvitseri eelnevatest visiitidest Eestisse seisnes Vene eriteenistuste, nii Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) kui ka välisluureteenistuse (SVR) roll 26. ja 27. aprillil siiski pigem sündmuste jälgimises.”

Küll aga peegeldub Venemaa huvidest aprillirahutustega seoses sarnasus 1924. aastal püstitatud eesmärgiga. Arpo nimetab tähtsaima huvina soovi “siinset venelaskonda ühendada ja hoida endale lojaalsena, mis on juba aastaid olnud FSB ja SVR-i Eesti-vastase mõjutustegevuse üheks peaeesmärgiks”. Teatavasti pole idanaabril kuidagi õnnestunud siinset killustunud venelaste kogukonda ühe mütsi alla saada. Ilma selleta pole aga Eesti hõivamine mõeldav.

Aprillirahutustest sai ka teretulnud ajend Eesti survestamisele majanduse kaudu, et nii nõrgestada Eesti riiki. “Vene eriteenistused olid huvitatud kriisi tekkimisest siinses majanduses ning Eesti kaudu kulgeva transiidi vähenemisest.” Ei midagi uut. Eesti lõikas Vene transiidi pealt kasu ka 1920. aastate algul ja ka siis keeras Venemaa kraanid kinni.

Kuigi otseselt aprillirahutustega ei õnnestunud Venemaal oma eesmärke saavutada, ei tasu veel kergendatult hingata. Sest see sündmus pole mosaiik ise, vaid kõigest üks kild. “Käimasolevas infosõjas olid aprillikorratused vaid üks (võimalik, et sootuks ületähtsustatud) episood võrreldes sellega, mis veel ees võib seista,” hoiatab Arpo. Nii nagu detsembriputš, peavad ka aprillirahutused eelkõige kasvatama valvsust. Paraku on Eesti valitsus käitunud just vastupidi – Venemaa inforünnakute tõrjumiseks ja ennetamiseks pole midagi ette võetud.

Kõik võinuks ka olemata olla

Kommunistide toonasest võimuhaaramis­kavast saadi teada üllatavalt kiiresti. Kui otsus kukutada Eesti valitsus langetati kevadel 1924, siis juba aprilli lõpuks olid valmis “Tallinna garnisoni ülema korraldused kohalikkude kommunistide mässukatse mahasurumiseks”. See dokument loetles seitse kuud enne putši kõik tähtsamad rünnakuobjektid! Ka professor Medijainen kirju tab, et “relvastatud putši ­oodati Tallinnas tegelikult juba 1. mail 1924 ning hiljemgi kogu aasta vältel”.

Viimast kinnitab, et 6. novembril järgnenud uued korraldused kajastasid kommunistide kavatsusi üha detailsemalt. Isegi lööksalkadesse koondatud meeste arv oli teada. 30. novembri hommikul aga arutati Kindralstaabis koguni, kas võtta samal päeval ette suuremad arreteerimised ja kas ei ole karta kommunistide väljaastumist öösel. Sama päeva lõunal soovitas sõjaväe luureülem korraldada õhtul kell 11 Kristiine heinamaal suurem haarang. Ometi seda ei tehtud, kuigi just seal kogunesid kommunistid rünnakuks Tondi kasarmutele.

Kui sõjaväeluurel oli nii täpne info olemas – neil oli mässajate hulgas isegi kolm agenti –, siis miks ei tegutsetud õigeaegselt? Kas sõjaväe juhtkond kartis, et nende ennetavaid samme võidakse tõlgendada parempoolse võimuhaaramisena? Niigi süüdistati neid fašismis. Või siiski ei usutud lõpuni, et nüüd kohe-kohe algab putš?

Ajakirjanik ja ajaloolane Allan ­Alaküla on kindel, et mäss pidigi toimuma. “Jagan kindlasti Hannes Walteri ja teiste ajaloolaste seisukohta, kelle meelest lasti 1924. aasta detsembrimässu Venemaal ette valmistada ja sellel toimuda teadlikult, et kasutada seda ettekavatsetult ära omariiklust vaenavate kommunistide hävitamiseks Eestis.” Samas, kas polnud see liiga riskantne mäng, et olla tõsi?

Ka aprillirahutustele on Alaküla lähenenud sarnases võtmes. Tema kirjutisest võib välja lugeda, et valitsus justkui aimas tulevat ette ja kasutas seda oma huvides ära. “Peaminister Andrus Ansip eskaleeris pronkssõduri teemat selleks, et Isamaa ja Res Publica Liidult ning Keskerakonnalt eestlaste hääli ära tõmmata ning Reformierakonna reitingut tõsta.” Kui Keskerakonnaga seotud Alakülal on õigus, tähendab see, et peaminister ohverdas riigi huvid oma partei huvide nimel.

Siit järgnebki küsimus, kas ka aprillirahutused võinuksid olemata olla. Sel kujul kindlasti. Ja selle eest kannavad vastutust niisamuti eelmised valitsused, kes ei julgenud eestlaste tundeid riivavat monumenti juba üheksakümnendatel teisaldada. Mis puudutab aga aprilli­rahutuste otsest ärahoidmist, siis on avalikkusele teadmata üks oluline fakt.

Aprilli keskel toimunud Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni istungil jagati välja kaitsepolitsei koostatud ohuprognoos, kus soovitati Pronkssõdur ära viia pärast 9. maid. Juba märtsi algul oli Kapo analüüsinud Pronkssõduri teisaldamise nelja võimalikku stsenaariumi. Valitsus valis neist järsu teisaldamise, mida Kapo oma viimases ohuhinnangus soovitas mitte teha, kuna see võib põhjustada massirahutusi. “Olukord on rahulik, kaitsepolitsei reageerib üle,” oli valitsuse vastus.

Kahtlemata oli eksimusi mõlemal pool. Ka 1924. aasta detsembrimässust teati varem, ometi tabas see ootamatult. Kas põhjus oli siis ja nüüd, et eriteenistused magasid midagi olulist maha, ei suutnud piisavalt arusaadavalt ohu tõsidust valitsusele selgeks teha või et valitsus ei arvestanud teadlikult või mitteteadlikult hoiatustega, jäägu ajaloolaste ja analüütikute selgitada. Aga selge on see, et kolmandat korda ei pruugi meil enam vedada.