Küüditamise 60. aastapäeval saabus Moskvast Tallinna lühikest kasvu tumedapäine noormees. Välimuselt ei äratanud ta kuidagi tähelepanu, ent ometi oli meie ees Venemaa Eesti-vastase infosõja üks võtmetegelasi, ajaloolane ­Aleksandr Djukov, keda sõbrad hellitavalt Draakoniks ja vaenlased Pizdjukoviks kutsuvad.

Päev hiljem esitles ta hotellis Olümpia oma raamatut "Müüt genotsiidist: Nõukogude võimu repressioonid Eestis (1940-1953)". Raamatu eestikeelse tõlke kirjastas endine ENSV KGB ­luureosakonna operatiivtöötaja Vladimir Iljaševits, kes teost esitlusel ­rahvale tasuta jagas.

Esitlust juhtis aga Komsomolskaja ­Pravda Eesti-­vaenulik ajakirjanik Galina Sapožnikova. ­Uskumatu, et sellel ­lasti toimuda ajal, mil Eesti rahvas mälestas oma ajaloo ühe suurima tragöödia ohvreid.

FSB saadik?

Esmapilgul näib Djukov olevat andekas Vene uue põlvkonna ajaloolane. Noor, kõigest 30aastane Djukov on alates 2007. aastast avaldanud viis autoriraamatut, üle 50 artikli ning osalenud lisaks veel mitme ajalooalase väljaande ja dokumendikogumiku koostamises.

Hämmastav töövõime, kas pole?

Tema ees on avatud Vene Föderatsiooni Riiklik Arhiiv, Venemaa Riiklik Sõjaarhiiv, Vene Föderatsiooni Presidendi Arhiiv, Venemaa Riiklik Uusima Ajaloo Arhiiv, Venemaa Riiklik Sotsiaal-poliitilise Ajaloo Arhiiv, Vene Föderatsiooni Föderaalse Julgeolekuteenistuse Keskarhiiv ja Vene Föderatsiooni Kaitseministeeriumi Keskarhiiv. Niisamuti Valgevene KGB arhiiv. Lausa mängeldes pääseb ta sinna, kuhu enamikul ajaloolastel asja pole.

Huvitaval kombel on Djukovi uurimisteemad täpselt ajastatud ja hoolikalt valitud, nende kajastamine meedias on lausa massiivne. Ta tegeleb "kuumade" teemadega, Nõukogude võimu repressioonidega Balti riikides ja Lääne-Ukrainas. Oma teostes õigustab Djukov küüditamisi ja teisi kommunistlikke kuritegusid. Juba ainuüksi raamatu pealkiri "Müüt genotsiidist..." näitab, millega on tegu.

Eesti ajaloolaste uurimusi sel teemal ei pea Djukov millekski, kuna need olevat kirjutatud väliseestlaste poolt kuulujuttude ja mälestuste põhjal. Ja muidugi mõjutatud ka natsipropaganda teostest. Kõik see, eriti aga vaba juurdepääs FSB arhiivile, tekitab küsimuse: kas Djukovi kujul pole mitte tegemist FSB koosseisulise töötaja ja ajalooalase infosõja provokaatoriga? Avaliku näoga, kelle nime taga on töökas ajaloolaste-arhivaaride kollektiiv?

Näib, et kahtlustel on alust. 2009. aasta algul ütles USAs Floridas elav Vene päritolu fotograaf ja ajaloolane Sergei Melnikoff otse, et Djukov on FSB "P"-osakonna töötaja pseudonüümiga "Flag". Tõlkes tähendab see lippu, ja infosõja lipulaev on Djukov tõepoolest. Djukovi reageering oli oodatult äge, ta püüdis Melnikoffi väidet oma blogis igati naeruvääristada.

Koodnimetus "Ajaloolased"

Ajaloo kasutamine info- ja propagandasõjas pole isegi Eestis ­midagi uut. Juba 1960.-1970. aastatel tootis KGB masinavärk ridamisi raamatuid ja artikleid, kus tembeldati sõjakurjategijateks või vähemasti natside kaasajooksikuiks enam-vähem kõik aktiivsed väliseestlased. Need, kes nõudsid vabadust ­okupeeritud kodumaale. Paljude paskvillide autor oli oma ala proff, endine Riigi Propagandatalituse töötaja Andrus Roolaht varjunimega Rein Kordes.

Ka Djukov diskrediteerib oma kirjasõnas Eesti poliitikuid ja ajalool asi. Ja ka nüüd tegutseb meie suunal terve masinavärk, nimetagem neid "Ajaloolasteks". Nagu FSB suust kukkunud on ka Helsingi ülikooli dotsent Johan Bäckman ja ajakirjanik Leena Hietanen. Eelmainitute ümber keerleb nii siin- kui sealpool piiri rida satelliite, moodustades kokku omalaadse Eesti-vastase infosõja rinde. Nende kilbiks on kõlava nimega organisatsioonid, nagu Notšnoi Dozor või Soome Antifašistlik Komitee.

"Ajaloolaste" ülesanne on külvata Eestis kahtlusi ja segadust. Kui vanemates eestlastes pole kuidagi võimalik seada küüditamise toimumist kahtluse alla, siis nooremate seas on vähemasti lootus tekitada küsimus: kas kõik ikka oli täpselt nii, nagu meile on räägitud? Ja loomulikult kinnistada Eesti venekeelses elanikkonnas, eriti noores põlvkonnas arvamust, et küüditamine on Eesti natsimeelsete ajaloolaste ja poliitikute väljamõeldis.

"Ajaloolased" kasutavad holokaustieitajate võtteid. Kuna nii holokausti kui ka küüditamise toimumist otseselt eitada ei saa, siis süstitakse kahtlusi kaudsete küsimustega. Näiteks, et hukkunute ja represseeritute arvud on kõvasti üle paisutatud, mille kaudu seatakse ka ajaloofakt ise kahtluse alla. Ainult selle vahega, et nüüd tekib see kahtlus infosööda allaneelanu peas.

Tegusid, härra siseminister!

Selle infosõja organisaatorid naudivad Eesti võimude nõrkust riigi huvide kaitsel. Kui mitu kuud tagasi küsis Eesti Ekspress siseministeeriumilt, miks Bäckmanile pole kohaldatud sissesõidukeeldu Eestisse, tuli järgmine vastus: "Sissesõidukeeldu saab kohaldada vaid juhul, kui asjaomase isiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi." Saalomonliku otsuse langetab sissesõidukeeldude osas siseminister, seega Jüri Pihl. Mõistetamatu on, kuidas endine Kapo peadirektor Pihl pole siiani aru saanud, millist ohtu "Ajaloolaste" tegevus endast kujutab.

Läti siseminister Marek Seglins on näiteks märksa ­otsustavam. Tema käsul kanti Lätis ebasoovitavate isikute nimekirja Notšnoi Dozori skandaalsed aktivistid Dmitri Linter, Pjotr ­Puškarnõi, ­Larissa Neštšadimova, Dimitri Klenski, Sarkis ­Tatevosjan ja Aleksandr Kornilov. Läti antifašistliku komitee korraldatud konverentsile "Tulevik - ilma natsismita" teel olnud seltskond ­peeti eriteenistuse operatsiooni käigus kinni ja saadeti Eestisse tagasi.

Djukovit ja Bäckmani, kes kujutavad Eestile märksa suuremat ohtu kui nimetatud seltsimehed Lätile, ei takista aga keegi. Jäme ots on Pihli käes, kelle käsul sai hiljaaegu sissesõidukeelu Eesti-vastase kübersõjaga seotud Vene duumasaadik Sergei Markov. Kardetava ja karmikäelise imagoga minister võiks lõpuks siingi oma seaduslikku võimu kasutada.

"Ajaloolasi" elimineerida pole tegelikult keeruline. Infosõja aluseks on teabe võimalikult laiaulatuslik levitamine. Seega piisab "Ajaloolastele" tekitatud infosulust. "Ajaloolasi" ja nendega seotud isikuid ei lasta enam Eestisse. Mis omakorda toob kaasa meediakajastuse järsu vähenemise. Ja ühel päeval ei tunne Eestis enam keegi huvi ka Bäckmani vastu. Tema kasulikkus infosõjas muutub võrdseks kasutatud kondoomiga.