Luik pole mingi arvutihäkker, vaid loomakasvataja aktsiaseltsis Laatre Piim. Enne seda töötas ta Norras lüpsjana. “Olen oma töö üle väga õnnelik, kuigi unistustest on läbi käinud ka erinevad IT-alased töökohad,” räägib noormees, keda sõbrad nimetavad heatahtlikuks, lihtsaks, abivalmiks, otsekoheseks ja kergelt ärakasutatavaks. “Minult küsitakse tihti arvutialast nõu ja abi.”

Igatahes oli Luik piisavalt IT-teadlik, et panna üles internetipoodidele silmi ette andev šikk tasuta muusika allalaadimise sait, kuid võhik juriidikas, et saada aru oma tegevuse kriminaalsusest.

Uudis “Pealtnägija” poolt “Eesti suurimaks netipiraadiks” ja “Eesti artistide enimvihatud vaenlaseks” tembeldatud Kristjan Luige kohtuotsusest pani internetikogukonna herilasepesana sumisema. Autorite nõusolekuta muusika internetis massiliselt levitamise eest määrati talle 8 kuud vangistust tingimisi 3aastase katseajaga.

“Kui julged teha, siis julge ka vastutada, ja kuna ükski heategu — kelle jaoks heategu, kelle jaoks kuritegu — ei jää karistuseta, siis kohtuotsuse vastu pole mul midagi,” ütleb Luik.

Kuid teine asi on tsiviilhagiga väljamõistetud ligi 11 000 eurone rahatrahv. Nii suurt summat pole muusika tasuta jagamise eest Eestis varem välja mõistetud. Oluline on tõik, et Luik ei saanud sellest rahalist kasu.

Internetis hakkasid ringlema fotod, kus Luike kõrvutati autoavariis kolme inimese surma põhjustanud Joosep Laiksooga, kellele määrati kolmekuine vangistus. Kas tõesti on võimalik, et failijagamine ja tapmine, olgugi ettevaatamatusest, on kohtu arvates samas kaalukategoorias?

Ei puudunud palju, et Luigele oleks märtrikroon pähe pandud. Facebookis kuulutati välja uus, Riigikogu ette kavandatud meeleavaldus, kus protestitaks nii ACTA kui ebaõiglaste seaduste vastu — Kristjan Luige näitel. Esimese viha lahtumisel võeti teade siiski maha. Internetikogukonna suhtumine noorhärra Luige tegevusse pole ühene.

Sest ennekõike on tema tegevus siiski nahaalne. Luik riputas oma saiti mitusada albumit nii verivärsket kui vana kooli Eesti autorite muusikat. Noormees jõudis 2009. aastal takistamatult toimetada kolm kuud, teenides sellega mitte raha, vaid “feimi” — sadade kasutajate virtuaalset austust. “Ma ei pea end otseselt piraadiks. Piraadid on omakasu peal väljas, mina ei jahtinud varandust. Muidugi, kui arvestada “aitäh” materiaalseks tasuks, olen ma üks Eesti rikkamaid inimesi,” ütleb Luik.

“Pealtnägijas” esitatud kalkulatsioonide kohaselt laeti ühe kuu jooksul alla ligi 20 000 plaaditäit muusikat. Muusikaärimees Aarne Valmise hinnangul müüakse Eestis kuu ajaga heal juhul sama palju plaate.

Siin ongi probleem. Kahjutasu arvutati nii, nagu kinkinuks Luik igale allalaadijale hulgihinnaga plaadi. Aga kas tõesti on reaalne, et kõik Luige “kliendid” oleks tasuta allalaadimise asemel suundunud poodi ja Eesti muusikapoodide käibe hoobilt kahekordistanud ? Siin astub kolinal ämbrisse ka “Pealtnägija”, teatades, et “Luige tõttu jääb Eestis kätte saamata neli miljonit krooni kuus”.

Norras tehtud uuring näitab, et piraadid tarbivad kokkuvõttes rohkem legaalset sisu kui mittepiraadid — lähevad kontserdile, ostavad nänni ja järgmise plaadi poest. Nõnda võiks arvutada välja ka summa, mis piraatluse ohvriks langenud autorid tasuta reklaamina võitsid.

Suurele osale noortest internetikasutajatest tundub, et kui Luik oleks paari plaati mõne sõbraga jaganud, poleks selles midagi valesti. Tuhanded sõbrad ja paarsada plaati on muidugi liiast. Kuid viimaste aastate kohtuotsused näitavad, et ka üheainsa plaadi üleslaadimise eest saab kriminaalkaristuse, tõsi küll, enamasti 1500kroonise rahatrahvina. Kes meist, kelle noorus möödus kassettmakkide taga, poleks sõbraga kassette vahetanud? Kas te kujutasite ette, et see võiks kriminaalkuritegu olla?

Tänapäeval vahetatakse kassettide asemel muusikat internetis, kuid ühe vitsaga saab lüüa nii saja kui ühe sõbraga internetis jagamist.

Kuigi noorhärra Luik võib olla guilty as charged, oleks ehk aeg nii mõneski kohas piir uude kohta vedada.

Muuseas. Kristjan Luik otsib edasikaebamiseks advokaati. Tasuta.Kaido Uduste, õiguste omajate advokaat[–] Seega oli käesoleval juhul Kristjan Luik poolt tegelikult õiguste omajatele tekitatud kahju väga paljudes kordades suurem, kui temalt nõutud. Tegemist on tõesti vargusega võrreldava teoga. Samas ei tasu unustada, et Kristjan Luik tegevus võimaldas omakorda järgmistel isikutel õigusrikkumisi toime panna ehk fonogramme ebaseaduslikult kasutada (sh neid kättesaadavaks teha). Tähtis ei ole ka see, mis õiguste omajale alles jäi, vaid see, mis temalt ära võeti. Käesoleval juhul võeti fonogrammitootjatelt ära õigus ja võimalus otsustada oma fonogrammide levitamise ja kättesaadavaks tegemise üle ning saada sellest ka mingitki tulu.

(kirjapilt muutmata)