Siit järgmine küsimus: milleks meile fosforiiti vaja on, mis kasu me sellest saame?

Maailmas on juba praegu suur näljahäda ja see süveneb kiiresti. Toiduainete tootmine eeldab väetiste tootmist ja Eestis on neid võimalik toota. Omal ajal me tootsime kompleksväetisi ja küllap tuleb seda teha ka tulevikus. Soome väetised on Eesti põllumehele liiga kallid, Venemaalt ei lubata osta, seega tuleb ise toota. Nii endale kui ka ekspordiks.

Levinud arvamuse kohaselt pole Eesti fosforiit maailmaturul konkurentsivõimeline.

Pole kahtlust, et fosforiidi hind maailmaturul kasvab ja Eesti fosforiit on kui mitte täna, siis lähitulevikus konku-
rentsivõimeline.

Kas praegustes tingimustes oleks mõttekas töödelda fosforiiti Eestis või kuskil mujal?

Loomulikult tuleb nii kaevandada kui ka rikastada Eestis. Me pole Aafrika riik!

VKG arendusdirektori Jaanus Purga hinnangul pole avakaevandamine hetketeadmiste kohaselt Eesti oludes võimalik.

Ka avakaevandamine on võimalik, sest juba Nõukogude ajal oli olemas metoodika radioaktiivse graptoliitargilliidi matmiseks savikihtide vahele. Seda tööd tehti katsepolügoonidel lohakalt ja esines kilda isesüttimist, mida loomulikult saab välistada.

Kas ja kuidas oleks Eestis võimalik murda inimeste vastuseis fosforiidi kaevandamisele, aga ka üldse riiklikult tähtsatele projektidele nagu näiteks tuumajaama ehitamine?

Tädi Maalit ei kasvata keegi ümber, rahvahääletust selline asi ei vaja. Otsustamiseks piisab valitsusest ja riigikogust ning andku jumal, et sinna satuks võimalikult palju tarku inimesi.