Detsember 1972. Akadeemik Endel Lippmaa sõidab Ameerika teadlaste seltsis vaatama NASA raketilaborit (ing k Jet Propulsion Lab).


Kohe värava ees on maas pikk punane vaip. “Huvitav,” imestab Lippmaa. “See on nüüd küll liialdus.”


Ameerika ülikoolide ja sõjaväeasutuste kutsel on ta tulnud mitmeks kuuks raadiospektroskoopiast rääkima. California tehnoloogiainstituut, haldab ka NASA laborit. Aga – kas tõesti võetakse siin Nõukogude teadlasi vastu punase vaibaga?


“Mis siin toimub?” uurib Lippmaa.


“Kohe tulevad astronaudid,” vastatakse.


Äkitselt ongi platsis Apollo 17 meeskond – mõni päev tagasi orbiidilt naasnud Eugene Cernan, Ronald Evans ja Harrison Schmitt. Tänini viimased kolm inimest, kes Kuu pinnal käinud.


Astronaudid räägivad Lippmaale, kuidas nad Kuu peal Roveriga ringi sõitsid (Lippmaa: “See on väga hea auto!”) ja proove kogusid.


Suveniiriks saab Lippmaa pühendusega pildi.


“Loomulikult me rääkisime rangelt teaduslikku juttu!” ütleb Lippmaa praegu. “Oli 1972. aasta.


Mida muud ma nii väga oleks pidanud nendelt astronautidelt uurima? Ma sain aru, et Kuu-missioon on väga tõsine, isegi täiuslik teadusprojekt.”


Aga mis mulje jättis Nõukogude Liidu kosmoseprogramm – olgugi et nad Kuu-lahingu kaotasid?


“Ma ei tea! See ei pakkunud mulle absoluutselt huvi, sest nad ei saavutanud midagi.


Kuukulguri mudel oli mu poegadel muidugi olemas.”


Lippmaa ütleb, et Kuu uurimine on Maa jaoks tänase päevani julgeolekuküsimus.