Käisin ruttu vannis ning pesin ennast hoolikalt igalt poolt. Pärast enam pükse jalga ei pannudki, ei tahtnud jalgu ära määrida. Ootasin tunni, ootasin kaks – võttegrupist ei kippu ega kõppu. Jõle külm hakkas, ihu tõmbus siniseks ja läks kananahale. No meil kodus praegu ei köeta, sellepärast. Aga ei köeta meil sellepärast, et küte on välja lülitatud, kuna arved on maksmata. Ja puhurit sisse panna ema ei luba, kardab et muidu lülitatakse elekter ka veel välja ja ei saa enam seriaale vaadata.

Õhtul jõudis ema töölt koju – ta sai nüüd haiglasse sanitari koha, ega seal palju ei maksta, ainult mingi paar tonni kuus aga noh, väike abi ikka, seni kuni mul endal rahad nö jälle "lahti lähevad" – ei tegelikult ka mul on päris mitmest kohast saada, peab ainult helistama ja meelde tuletama et nad üle kannaksid – kahjuks küll helistada ei saa hetkel sest lauatelefon on välja lülitaud... ja mobiiliga on samuti nagu on... hetkel saan ainult kõnedele vastata.

Ühesõnaga, ema tuli töölt ja lõi käsi kokku:

"Issand jumal, Aivo – mis sinuga lahti on? Miks sa istud diivani peal, paljas nagu porgand ja sinine nagu külmunud kukk? Sa ju värised üleni, kallis laps!"

Ning keeras mu õrnalt teki sisse ja kandis hellalt voodisse.

Kuumus... meeletu kuumus... kõrb laiub silmapiirist silmapiirini... ma pole uba kolm päeva joonud... annaksin klaasi vee eest kogu oma vere... korraga näen, kaameli seljas ratsutades tuleb üle luidete Hannes Võrno... Tal on käes poolik pudel Värskat... "Anna lonksu, Hannes!"... "Ei anna, Kääpiö, ennem pesen sellega oma kaamelit" vastab Võrno... ja kaob luidete taha... nagu viirastus

Kui ma järgmisel hommikul ärkasin, ujus kõik tumepunases udus. Minu kohale kummardus valges riides kogu. Sosistasin:

"Kas te olete Kroonikast? Tulite mind pildistama? Ma kohe... kohe, kohe... võtan paljaks..."

"Rahu, patsient Kääpiö! Ei ole vaja riideid seljast kiskuda! Vastupidi, praeguses olukorras on väga tähtis, et hoiaksite ennast soojas. Teil on kopsupõletik. Nõukogude ajal oleksime teid üks-kaks-kolm kohe terveks tohterdanud, aga praegu, kus meditsiiniteenused on tasulised, on ravi kvaliteet kohutavalt langenud... Paljud noored inimesed on kopsupõletikku surnud, kuna rohud on nii kallid ja ega raha kellelgi ju puun otsas ei kasva. Kui nüüd arvutama hakata, siis maksab korralik antibiootikumikuur ju rohkem kui matused... Eriti kui krematooriumis teha... Oh jah, ei tea, mis sellest ilmaelust saab niimoodi. Aga selline on kord juba elu seadus – nõrgad surevad, et tugevad võiksid elada ja inimsugu jätkata."

Nõnda kõneles meie perearst doktor Zarathustra.

Ema viis televiisori pandimajja ja viis saadud raha apteeki, kust ostetud rohud mu nädala ajaga surma lõugade vahelt välja kiskusid. Olin juba paranemas, kui minuni jõudis Kroonika erinumber paljaste eesti meestega. Oma suureks imestuseks ei leidnud ma sealt ei Baskinit, Krossi, Merd ega Palametsa. Olid mingid täitsa suvalised jorsid kõik.

Veelgi hiljem jõudis minuni kuulujutt, et selline ongi nende tavaline praktika – helistavad prominentidele, teevad siivutuid ettepanekuid, vaatavad, kes nõus on – ja alles siis teevad lõpliku valiku, eelistades loomulikult nooremaid ja ilusamaid.

Olen väga pettunud. Ei kunagi enam – kas kuulete: mitte kunagi! – ei nõustu ma enam alasti poseerima.

12. 11. 2003

Vannivahus tore sell -

See ju Owe Petersell!

Vaatan, mõtlen: oo, tres belle!

Ja lööja on su oma lell.

Ja kui püksid koorib Rannap

Siis vast vaadata seal annap!

Pliidil istuv Raissar Andy

Välja näeb kui magus candy

Peitu pistnud oma vändi...

Nurmel vihmavari ees –

Tea, kas Erik ongi mees?

Oh, kuis erutab küll mind see,

Kui mu sõber Sulo Tintse

Näitab oma valgeid kintse!

Vaatepilt on täitsa jee:

Kõik see oli Kroonikas sees!

Peded rõõmust kilkavad

Naised ainult nutavad.

Boris Kareva