Algupärased rokenrollarid
Arvake ära, millal ma esimest korda tahtsin Zahirist kirjutada? Õige, see oli ligi aasta tagasi, kui linnas hakkasid liikuma kuulujutud, et mürameistrid on end ometigi stuudiosse lukustanud ning treivad hoole ja armastusega uut kauamängivat. Noh ja siis jäid asjad venima... Tänaseni.
Kohtun Zahiri raudvara - laulva kitarristi Tambeti ning mittelaulva kitarristi Rauliga alternatiivlokaalis Levist Väljas. Trummar Margo on kaugel maal palmi all puhkamas. Plaadimasinas mängib tundmatu, ent lärmakas bluusibänd, gooti-tšikist õllevalaja Hele lakib oma küüsi veelgi tumedamaks ning soe siirup sidrunitega teeb olemise eriti laisaks.
Plaat kümne aastaga
"Lihtsalt verstapost ta pole. Üle kümne aasta esimene album," naerab alati veidi lömmis olemisega kitarrist Raul, kui ma palun bändimeestel selgitada, mida värske kauamängiv "Green Means Go" nende jaoks tähendab. Justkui mõnest vanast Ameerika filmist välja astunud laulja-kitarrist Tambet täpsustab, et tema küll asjadest midagi ei arva. "Nüüd on ta väljas. Kõik toimib," jääb rokkar napisõnaliseks.
"Ilmselt on ta ikka tähtis. Miks ta muidu nii kaua aega võttis," teeb Raul uue katse plaati muusikaajaloo kontekstis kuidagigi paika panna. "Mina olen õnnelik, et sellega on nüüd kõik ühel pool ja asi ants!" põrutab Tambet ning täpsustab, et nüüd saab bänd edasi liikuda.
"Tegelikult alustasime plaadi tegemist 1996. aastal. Käisime isegi Linnahallis lindistamas, peale laulda ei jõudnud. Armastasime kõik tollal liiga intensiivselt pidu panna ja see plaat jäi tagaplaanile. Minu meelest ajasime isegi mingid stuudiokuupäevad segi," meenutab Tambet ammuseid aegu, kui Zahir koos produtsent Rainer Jancisega 1994. aastal ilmunud debüütpoolkassetile "Silo" esimest korda asus järge lindistama.
Kaootilised stuudioskäigud lõppesid tollal bändi vaikse hääbumisega. Ning produtsent Jancis kolis sootuks Berliini.
Mõned head aastad hiljem, kui veidi uuenenud kooseisus bänd uuesti hoo sisse sai ning Rainer Jancistki võis taas Tallinnas liikumas näha, võeti plaadi salvestamine uuesti käsile. "Me hakkasime sitast saia tegema," meenutab Tambet talle omase stiilse ükskõiksusega. "Algul hakkasime põlve otsas leiutama, tulemus oli väga jube. Põhimõtteliselt oleme sama plaati juba kolm korda teinud..." Raul sõnab, et töö käigus langesid umbes pooled lood välja.
"Ja mina olen õnnelik, et need kaks esimest korda täiega persse läksid," teatab Tambet ning täpsustab, et asjade venimises bänd ennast süüdi ei tunne.
Kusjuures - saatuse iroonia õpikunäitena salvestati "Green Means Go" lõpuks Linnahallis koos Rainer Jancisega.
"Läksime sinna, juhe seina, jalaga tagumikku ja kõik toimis," naeravad mehed.
Ajalootund
"Esimene Zahiri esinemine oli Erkki Tero sünnipäeval. Ma teadsin Martinit (Martin Nurm, Zahir kunagine trummar - toim.) ja Krulli (Lembit Krull, bändi vana kitarrist - toim.). Neil oli trummi ja kitarri duo. Tegid mulle ettepaneku sellele peale kisama tulla. Ma ei võtnud vedu. Jõudsin peole, siis oli meri põlvini. Ülejäänu on ajalugu, " meenutab Tambet Zahiri sündi.
Proovikast leitud kolmekeelsele bassile pandi plokk vahele ning lumepall hakk as veerema.
Tollase J.M.K.E. bassimehe Sten Šeripovi käest laenatud neljarealise lintmakiga salvestati suure kokkuvõtmise peale debüütpoolkasseti "Silo" materjal. "Me oleme Stenile tänaseni maki rendi eest sada krooni võlgu," meenub ühtäkki Raulile.
Tambetile meelde jäänud ere seik minevikust on hoopis teist laadi: "Pärast üht esinemist panime juhtmeid kokku, siis tuli üks kant, võttis käest kinni ja ütles, et "Mida sa teed? Panete kohe juhtmed tagasi ja mängite edasi. Muidu saad lõuksi!" Meil olid tollal hästi lühikesed esinemised. Üle kahekümne minuti me naljalt ei mänginud."
Punn põhjas keevitajad
Tambeti sõnul sünnivad Zahiri lood, mis üldjoontes jäävad kiire punkroki ning pätibluusi vahele, suvaliselt: "Meil on mingi haige keemia. Saame kokku, vajutad pedaali sisse ja hakkab tulema. Ma ei saa aru, kust ta tuleb."
Seda, et keegi tuleks valmis käiguga proovikasse ning sunniks teisi kaasa mängima, tema sõnul ei juhtu.
"Me pole kunagi püüdnud teha muusikat, mida keegi pole kunagi teinud," tunnistab Raul julgelt tõika, mida enamus muusikuid häbenema kipub. Tambet täpsustab: "Enamjaolt mängib rolli see, mida sa hetkel kuulad. Täna võib see olla Oblivians, homme mis iganes. Täiesti suvaline teema."
Ning kui tuleb, siis täiega. Reeglina taastub Zahiri kontserdil käinud inimese kõrvakuulmine neljakümne kaheksa tunniga. "See on helimeeste ettekujutus asjast. Ükskord üks helimees ütles, et "Zahir, seda ma tean - see peab hästi kõvasti olema!"," meenutab Raul, kuid Tambet tunnistab: "Päris aus olla, siis paneme laval endal punni nii põhja kui võimalik."
Zahir:
Tambet Jurno - vokaal/kitarr*
Raul Reinup - kitarr
Margo Pajula - trummid
*kuni sajandivahetuseni bass/vokaal
Diskograafia:
"Silo" - (1994; split-kassett Dallasega, ajakiri Kuum)
"Green Means Go" ( 2007; CD, Hyper Records)
Lood kogumikel:
"Boyz" ja "Heart Ache Pilot" kogumikul "Hello" (1995)
"Betty Ford Clinic" ja "They're Coming" kogumikul "Garage & Mürage" (2004)
