Kuidas saaks lihtsameelset inimest suli eest kaitsta?
Neid Ekspressi lugusid lugedes jääb mulje, et Liis Haaveli ohvrite juures oli tunda hoolivuse ­puudust. Ohvrid näevad Liis Haavelis inimest, kes nendega sõbralikult vestleb, ja nad on nõus käituma nii, nagu ta neil teha palub. Seega oleks üks võimalus, kuidas inimesi libekeelsete pättide eest kaitsta - luua nende ümber rohkem hoolivust.

Mismoodi seda teha?
Selleks on meil omavalitsustes sotsiaaltöötajad. Sotsiaaltöötajad peaksid ju selliste inimestega ühendust pidama ja nendega töötama.
Nõmme sotsiaaltöötajad, kes eelmises Eks­pressi loos vana mehe kaitseks välja astusid - ukse peal seisid ja maaklerile selgitasid, et mees oma maja ei müü -, on näide nendest, kes tegelikult hoolivad oma inimestest ja oma tööst.

Aga kuidas saab riik aidata lihtsameelset abivalmis inimest?
Ma leidsin, et nende Ekspressis kirjeldatud juhtumite puhul on oluline tegelane notar. Notar peab tundma vastutust.
Ma usun, et notarid küll räägivad oma klientidele, et kui te teete seda ja seda, siis juhtub see ja see. Aga nad teevad seda tihti juriidilises keeles. Te noogutate ja olete nõus, aga lähete koju ja uurite täpsemalt - ja avastate midagi muud.
Mul on küll tunne, et mõned inimesed ei saa aru, mis asja nad tegelikult notari juures teevad, ja ongi jäädavalt oma kinnisvarast ilma.

Notarite vastutust tuleks suurendada?
Samas on notarid ka juba üsna ettevaatlikuks muutunud. Mulle on toodud näiteid, kus notar küsib inimese käest, mis päev on - et teha selgeks, kas inimene on adekvaatne. Mõnele võivad sellised küsimused solvavad tunduda.

Kui efektiivne on Eesti kohus?
Kohus on efektiivne siis, kui ta tegutseb kiiresti ja mõjusalt. Kohus peab läbi nägema kohtualuste katsed kohtumenetlust lootusetult pikaks venitada. See pole ju saladus, et kõige lihtsam on kohtuistungeid edasi lükata - öelda: ma olen haige või kaitsja on haige või kaitsja koer on haige vms.

Mis oleks kelmile vääriline karistus?
Šokivangistus mõjuks hästi. See ei tähenda midagi väga hullu - et seotakse kättpidi lambi külge või midagi sellist. Vahel piisab, kui isoleerida inimene 10-15 päevaks, ja tema mõttemaailm muutub.

Mis veel mõjub?
Avalikustamine, ajakirjanduses kirjutamine. Tuleb näidata, missuguseid skeeme kurjategijad kasutavad, missugust mesijuttu oma ohvritele ajavad.
Eesti riigis on hulgaliselt kõikvõimalikke registreid. Me kõik oleme kuskil registris. Mina olen, teie olete. Aga mis oleks, kui oleks olemas nn kelmide register - kus on ka sellised sees, kes ei ole süüdi mõistetud, aga kelle teod räägivad enda eest? Seal registris ei antaks hinnanguid, aga oleks kirjas, mis ta on teinud.
Sellist registrit ei saa pidada õiguslikul alusel. Seda ei saa teha riik, aga seda saab teha ajakirjandus.

Kui inimene oma varandust ära kinkides on ilmselgelt teovõimetu, aga sellekohane ekspertiis tehakse tagantjärele, kas see veel midagi päästab?
Laskumata juriidilistesse detailidesse - kui kohus tuvastab, et kinkija oli kinkimise hetkel teovõimetu, siis on võimalik nõuda kingisaajalt kinki tagasi. Kinnistut näiteks.

Aga kui kink on juba heausksele ostjale edasi müüdud?
Kui see on edasi müüdud, on kinkijal võimalik nõuda kingisaajalt raha, mille eest kinnistu edasi müüdi. Heauskselt ostjalt midagi tagasi nõuda ei saa.

Kas vanainimeste igapäevane lollikstegemine ka mingi diagnoosi alla käib?
Kui ma seda kommenteeriksin, ma ületaksin selgelt oma kompetentsuse piire, aga ma olen aru saanud, et kõik inimesed ei ole inglid. Selle teadmisega tuleb leppida ja paraku edasi elada.

Mida siiski teha, kui näed, et endine kolleeg või tuttav või naabrimees on sattunud kavala meelitaja küüsi?
Tuleb pöörduda sotsiaaltöötaja poole ja kohaliku politseikonstaabli poole, tuleb rääkida tuttavate ja lähedastega. Naabrivalve peaks varastelt ja röövlitelt laienema ka kelmide ja libekeelsete meelitajate peale.