Alvo Aabloo on tehnoloogiainstituudi arukate materjalide ja süsteemide labori juht Tartu ülikoolis. Seal arendataksegi polümeersetest materjalidest kunstlihaseid, mis liigutavad (fotol). Tulevikus võiks neid külge “kasvatada” üliväikestele robotitele.

(Jah, kunagi üritati teha ka kunstkätt, aga materjalid polnud veel piisavalt tõhusad ja sellest ideest loobuti.)

“Meie väljatöötatud materjal teeb liigutuse siis, kui teda mõjutada elektriga. Ta võib end painutada, end lühemaks, pikemaks või õhemaks teha,” räägib Aabloo. Näiteks võiks pisike robot inimese kehas liikuda just nagu vibursabaga ainurakne – on väike kapsel ja sellel siputav saba taga.

Praegu on see kõik veel kauge unistus. “Aga põhimõtteliselt ebareaalne see ei ole. On küll väga palju muresid: kuidas ta leiab üles õige koha? Kust ta saab energia? Ja kõige hullem, kui sa saadad midagi enda sisse ja kui ta seal ära sureb, et ta sind ära ei tapaks!”

Nii väikseid roboteid, mis vereringes surfata võiksid, nimetatakse nanorobotiteks. Nad polegi enam niivõrd masinad kuivõrd keemilised ja füüsikalised reaktsioonid.

“See on juba väga sügavalt keemia ja materjaliteadus – moodustub keemiline side, või see katkeb, või tekib difusioon.”

Aabloo räägib, et autonoomseid roboteid inimese kehasse veel saadetud ei ole. Küll aga on katsetatud kehasse kapslite saatmist, mis avanevad magnetvälja või soojuse mõjul ning õiges kohas ja õigel ajal vabastavad mingi ravimi. Seda on juba proovitud näiteks rasestumisvastaste ja nikotiiniplaastrite edasiarendusena.

“Ka mürgiste ravimitega õnnestuks ju väga hästi haigusi ravida, kui neid ei peaks suust sisse kallama, vaid saaks kehas õigesse kohta panna. Juba töötatakse igasuguste raskete haigustega, mille puhul täpne doseerimine on ülioluline,” ütleb Aabloo, kelle suur unistus ongi kunagi inimese kehasse saata üks väike robot, mis liigub tema laboris väljatöötatud lihaste abil.