Venelastel on Iskanderi-nimelise hirmutise kõrval huvitavamaidki ettevõtmisi. Üks selline on kosmilise navigatsiooni süsteem GLONASS. Seletatult Globalnaja Navigatsionnaja Sputnikovaja Sistema. Vene keelt mõistev lugeja aimab õigesti – see on venelaste GPSi analoog. Peaminister Vladimir Putin teatas 11. augustil Rjazanis viibides, et tema riik viib käesoleva aasta lõpuks selle süsteemi täielikult töökorda.

Moskval on plaanis muuta GLONASSi kasutamine oma alamatele kohustuslikuks. Idanaabrite juures mõeldakse täie tõsidusega Nokia, Siemensi ja Motorola seadmete keelustamisele sel juhul, kui need tootjad ei ehita oma aparaatidele sisse kiipe GLONASSi kasutamiseks. Keelustamine pole tegelikult õige sõna, sest antud juhul mõeldakse väga kõrge tollimaksu kehtestamist. (Umbes samasuguste vahenditega hakati omal ajal kaitsma Vene autotööstust.) Et õige patrioot kasutab vaid omamaist vastuvõtjat tähistusega GeoS-1M, seda ei pea ilmselt eraldi rõhutama.

Vene tarbijad ei saa asja mõttest hästi aru: ameeriklaste GPS on tasuta, see on täpsem, selle vastuvõtuseadmed on odavamad. Ent kosmilise navigatsiooni puhul pole tegemist pelgalt kommertsprojektiga.

Navigatsioonisüsteemi GPS haldajaks ning opereerijaks on Ameerika Ühendriikide sõjavägi. On ka tsiviilharu, kuid sellegi lülitid ja häälestusnupud asuvad sõdurisinelit kandvate inimeste kätes.

Sõjaväelased kasutavad neid nuppe vajaduse korral omaenda huvides. Iraagi sõja alguses kadus Saddam Husseini vägedel GPS-signaal ära, mistõttu ameeriklased said endale vastaseks praktiliselt nägemisvõime kaotanud sõjaväe. Väidetavasti olla kaks aastat tagasi Gruusia-Vene sõja ajal ka venelaste GPS-seadmed näidanud pagan teab mida.

Kui ameeriklased võivad oma navigatsioonisüsteemi sõjaliselt “kuritarvitada”, siis muutub sellest sõltuvusest vabanemine meie idanaabrile sõjalist tähendust omavaks projektiks. Vladimir Putin on küll väitnud, et GLONASS on ülivajalik Arktikas jäävabaks muutunud mereteedel navigeerimiseks – ameeriklaste signaalid olla seal ebapiisavad –, ent mõned sõltumatud (tehnika)vaatlejad väidavad, et GLONASSi signaaliga olla siiski eriti hästi kaetud hoopiski Ameerika Ühendriikide territoorium. Miks? Kas on tegemist tuumaheidutuse ühe komponendiga?

Kuid nii suurelt polegi vaja mõelda – meenutagem taas lokaalseid konflikte, nagu Vene-Gruusia sõda. Üks kord venelased proovisid ja läks läbi. Nad teevad ettevalmistusi järgmisteks ettevõtmisteks.

Pole hullu, sest meil on NATO. Üks teravmeelne analüütik võrdles kunagi seda organisatsiooni aedviljaletiga – Ühendriigid on arbuus, Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia virsiku mõõtu, Hispaania ja Itaalia ploomid ning edasi tuleb peotäis herneid (Eesti on läätsetera, kui jätkata selle mõõtkavaga). Vaatame aga, kuhu kõrgeauline arbuus on sellel kümnendil veerenud.

Laupäeval tähistatud New Yorgi terrorirünnaku üheksandal aastapäeval võib öelda, et Ameerika Ühendriikide kogu tähelepanu on suunatud ühele maailma piirkonnale – Iraagist Pakistanini ulatuvale alale. Me ei tea, kas al-Qaeda strateegide eesmärk oligi sellise olukorra saavutamine.

Milline al-Qaeda algne plaan ka polnud, aga praegune olukord on selline, kus Ameerikal ei jää enam aega ega jõudu muude maailma piirkondadega tegelda. Ehk teisisõnu – ta ei ole enam globaalne jõud.

Ent rõõmustagem, Iraagis on sõda ametlikult läbi ja see toob kergendust! Pole kindel. Pikka aega kollitanud küsimus, kas Iraagist võiks saada ameeriklaste uus Vietnam, on saanud vastuse – see ei ole Vietnam, sellest on saanud uus Lõuna-Korea. Viimati mainitud riigis on ameeriklased olnud juba nii kaua, et neid võib pidada sinna juurdunuks. Korea poolsaare lõunaosas on Ameerika sõdureid ligi kolmkümmend tuhat ja see vägi on seal olnud alates möödunud sajandi viiekümnendatest aastatest. Iraaki jääb praeguste plaanide järgi edasi viibima poolsada tuhat ameerika sõjaväelast. Kui kauaks? Allah teab.

Ameerika on teatud mõttes ennast nurka mänginud. Asi pole selles, et Iraagis ei suudetud üles ehitada demokraatlikku riiki. Halb on see, et seal puudub riik kui selline. Enam-vähem võimeka administratsiooniga ning piisavalt robustse sõjaväega riik, keda naabrid respekteeriks. Põhiliselt üks konkreetne naaber – Iraan. Ei ameeriklaste ega ka Saudi Araabia naftašeikide huvides ole Iraani tõus regionaalseks suurvõimuks. Kuna Bagdadi “kah-valitsus” ei suuda Teheranile vastukaalu pakkuda, siis peavadki 50 000 Ameerika sõjaväelast Iraaki jääma.

Regiooni kaugemas idapoolses servas ehk Afganistanis-Pakistanis samal ajal toimuv on omaette ooper. Väga ängistava sisuga, aga siin pole ruumi selle lahtikirjutamiseks.

Igatahes on Ameerika-nimeline arbuus äraviilutatud kujul üle kogu Lähis- ja Kesk-Ida laiali laotatud.

Selle nädala kolmapäeval avati pidulikult Ämari sõjaväelennuväli. See olla Eesti riigikaitse nurgakivi. Vähemalt nii on kaitseminister Jaak Aaviksoo kaks aastat tagasi edastatud pressiteates lubanud. Ämari lennuväljale hakkavad kriisi korral maabuma meie liitlaste väed. Milliste liitlaste? Aedviljaleti metafoori kasutades vaadakem, kuidas sõdivad Euroopa “ploomid ja herned” Afganistanis. Väheseid erandeid kõrvale jättes – nadilt sõdivad. Bundeswehr suudab väga palju, välja arvatud sõdimine: see on sakslaste endi hinnang. Asi pole sõdurite kehvuses, vaid ühiskondlikes väärtustes, mida need sõdurid endas kannavad ja mille järgi nad peavad tegutsema. Eurooplased ei suuda ega taha enam sõdida.

Järelikult peab Ämari stsenaariumis ennekõike lootma ameeriklastele. Nad saadaksid oma relvakandjad siia… kustkohast? Lõuna-Koreast? Iraagist? Afganistanist? Tulevikus võib-olla Pakistanist või kusagilt Hormuze väina juurest?

Ämari muutub meie “kindlaks linnaks ja varjupaigaks” ainult sel juhul, kui ameeriklased tulevad siia kohe. Nüüd ja praegu. Ootamata mingit ebamäärases tulevikus võib-olla juhtuvat kriisi. Oluline on see, et Eesti pinnal asuks teatud hulk inimesi, kes kannavad Ameerika Ühendriikide sõjaväevormi. Põhjus, miks nad siin viibivad, pole iseenesest tähtis. Nad võivad tegutseda Ämari lennuväljal kõrgtehnoloogiliste spetsialistidena, aga sama hästi võiksid viibutada vasarat kusagil Vasalemmas asuvas tankiparandustöökojas.

Meenutades mitteteostunud Kesk-Euroopa raketikilpi, pangem tähele, et poolakad olid lõpuks õnnelikud sellegi üle, kui ameeriklased saatsid oma sõdurid (sadakond meest koos Patrioti õhukaitserakettidega) Ida-Poolasse Masuuria järvede kanti. Vähe, aga ikkagi parem kui mitte midagi.

Ämari lennuvälja laitmatuks tööks on vaja umbes 250 erinevat spetsialisti. Oleks hea kui võimalikult paljud neist oleksid meie liitlased. Ämari muutuks meie riigikaitse nurgakiviks kahe asja saavutamisel: 1) siia tuleks võimalikult palju ameeriklasi, 2) nad jääks siia alatiseks.

Kindlasti pole ameeriklased ise sellest kuigi huvitatud, aga nende veenmiseks on meil olemas Ämari-võimekust igati tõestanud Eesti Kaitseministeerium. Ka Kaitseväel oleks oma roll: Eesti sõjaväelased, keda hakatakse Ämaris välja koolitama, et nad astuks ühel päeval välismaa spetsialistide asemele, peaks oma õppetöös tegema aeglaseid edusamme. Parem, kui nad neid üldse ei teeks.

Olla puupead nagu Iraagi sõdurid, see on tänase päeva ülesanne.