Amazonase väravas
“Ärevaim moment oli see, kui mu teejuhil ja meid
sinna metsasügavikku paadiga vedanud mehel omavahelises arutelus
sõnadest puudu tuli ning matšeeted appi haarati,” meenutab
Leonid Tolstov (28), Tartu vandeadvokaat ja parandamatu matkaja, hiljutist
Amazonase-reisi. “Kuni on õnnestunud terve nahaga
pääseda, ei ole järelikult veel head õppetundi
saanud,” analüüsib ta oma riskikäitumist matkapaikade
valikul.
Leonid mõtleb mägironijatele, kes oma varbaid ja
näppe mägedele jätnult lähevad ikka aina kõrgemale
ronima. Nõnda ei kohutanud teda vihmametsa sukeldumast ka mullusuvine
“napikas” Gröönimaal, kus Leonid ühes
reisiseltsilisega mägitundras ära eksis ning viis päeva hiljem
seitse kilo kergemana päästjate poolt leiti. “Kui juba oma nina
sellisesse kohta pistad, ei maksa arvestada, et kõik läheb
plaanipäraselt. Alati tuleb improviseerida ja see muudabki reisi
võluvaks.”
Umbkeelsena džunglis
Amazonase improvisatsioonile suundus Leonid 16. detsembril
(lennumarsruut: Helsingi-Pariis-Miami-Manaus), tagasi
(Caracas-Miami-Pariis-Helsingi) jõudis 18. jaanuaril. Jõulud ja
aastavahetus peeti vihmametsas. “Lennufirma süül jäi
matkavarustus (sh suur kott ravimitega troopiliste tõbede vastu)
kuhugi toppama. Läksin siis metsa kohapeal improviseeritud varustusega.
Tervis pidas väga hästi vastu, kui välja arvata see, et
ilma päikesekreemita põles nahk nii ära, et tuli pikkades
riietes higistada.”
Metsa kaasa ostis Leonid Brasiilia
põhjaosas asuvast Amazonase osariigi pealinnast, Amazonase väravaks
tituleeritud 2,5 miljoni elanikuga Manausist kuivaineid. Liha ja kala
improviseeriti rikkalikust loodusest. Et džungli-improvisatsiooni käigus
mitte kaduma minna, tuli matkamehel leida ka teejuht. “Sain kohalikust
reisifirmast giidi – keeruka elukäiguga šveitslase
Zachariase. Mees oli pärast noorpõlves Alpides lammaste
karjatamist, talupidamist ning tänavakunstniku elu võtnud
ükspäev ühe otsa pileti Manausi, palunud end paadimehel
ülesvoolu viia, oskamata seejuures sõnagi portugali keelt, ning
jäänud seal metsasügavuses ühe pere juurde kostile.
Nõnda on ta elanud vihmametsas paarkümmend aastat.”
Analoogset elu-kannapööret veel liiga paljude kohustuste tõttu
edasi lükkav Leonid seikles Zachariase seltsis Amazonase metsas pea kolm
nädalat.
Inimene, toiduahela lüli
“Giidiga läksime metsasügavusse, kus otsisime abiks
mõne kohaliku, kes konkreetset piirkonda üksipulgi tunneb. Sellises
metsas tasub teada iga kivi- ja kännualust asukat. Probleemide tekkimise
korral on kiirabi saabumise tõenäosus väga väike.”
Leonidil metsaelukatega tõsiseid probleeme ei tekkinud. Ta lõi
kokku, et tegi kolme nädala jooksul Manausi ümbruse Amazonase
harujõgedel seigeldes tiiru peale umbes mandri-Eesti suurusele
territooriumile. “Kolossaalse vihmametsa keskel on see muidugi imepisike
maalapp. Kaardilt vaadates jääb aga mulje, et Manausist välja ei
saanudki.”
Ometigi jõuti üht jõge pidi
mõned päevad ülesvoolu liikudes juba sellistesse paikadesse,
kus suured elukad jäävad inimesi nähes lolli näoga vahtima,
sest ei saa aru, mis loomad need veel on, kes seisavad kahel jalal. “Seal
on riskid juba mitu korda suuremad. Sellised loomad inimese ees aukartust ei
tunne ja võivad rünnata. Ja matšeetest siis ei piisa.”
Rio Cueirase ülemjooksul tegi samast jõekaldalt palgatud t
eejuht Pantaleau Leonidile üksipulgi selgeks, kuidas muidu tupes
kantavat matšeetet (kiinilaadne terariist, džunglirahva esmane
töövahend) kanuus enda jalgade ees valmis hoida ning kuhu ja kuidas
sellega virutada anakondale (tollele kümne meetri pikkuseks kasvavale
veemaole on inimese neelamine käkitegu), keda sealkandi jões
rohkelt liikvel.
“Kõrgtehnoloogilise tsivilisatsiooniga
ärahellitatud inimesele on teadmine, et oled lihtsalt üks lüli
toiduahelas, pisut närvesööv. Läbisime just eriti
kõhedat kanti, kus jõgi aeg-ajalt metsa üle ujutab, nii
et ümberkaudu on palju surnud puid. Iga puutüve tagant ootasin
anakonda rünnakut. Korraga kuulengi selja taga puhinat ja näen,
kuidas midagi väga suurt sulpsab vee alla, liikudes kanuu poole...
Arvutasin, et Manausist olime kaks päeva mootorpaadiga sõitnud
ja siis veel kaks päeva kanuuga. Olime tõsiselt in the middle of
nowhere. Jälle puhin ja sulps. Ja veel. Mitu korda. Püüdsin seda
mitte välja näidata, aga õõnes tunne oli. Väga
kergendav oli lõpuks teada saada, et tegu on hoopis
jõedelfiinidega.”
Leonidi reisi ärevaim hetk saabus
hoopis siis, kui teejuht Zacharias ja Manausist pärit paadijuht Geraldo
ennastunustavalt matšeetedega vehkides omavahel suhteid klaarima
hakkasid. “Paadijuht nimetanud Zachariast argpüksiks. Vana, kes
endal metsas mitu varvast matšeetega maha lõiganud, ühest
silmast pimedaks jäänud, piraaja ja krokodilli käest pureda
saanud, aastakümneid vihmametsasügavustes mütanud, lihtsalt
solvus. Minu jaoks, kes ma ei ole harjunud sellise temperamendiga, et solvumise
korral kohe matšeete haaratakse, tundus verevalamine juba
möödapääsmatu. Aga mõningase vehkimise peale
pääses aur välja. Julgust üksteist raiuma hakata neil
kummalgi siiski ei jätkunud.”
Tagasi Manausis, lasi Leonid
Zachariasel end bussijaama juhatada ja jätkas matka sotsialistlikus
Venezuelas, tõustes muust maailmas ära lõigatud
“kadunud Gondvana kontinendi” – Roraima platoo tippu.