Ameerika annab vastulöögi
North American International Auto Show (NAIAS) sai
rahvusvahelise mõõtme üsna hiljuti, 1989. aastal. Varem
piirduti ameeriklaste endi kätetöö ja mõtteviljade
väljapanekuga Detroit Auto Show nime all. Tänavune üritus
märgib ka saja aasta juubelit. Nimelt võtsid mõned Detroiti
automüüjad 1907. aasta detsembris nõuks korraldada oma
äri edendamiseks väike väljanäitus. Esimene kokkusaamine
Beller’s Beer Gardenis päädis 33 sõidukiga 17
müüja poolt. 1989. aastal otsustasid Toyota ja Nissan valida just
selle näituse oma uute kaubamärkide Lexuse ning Infiniti promomise
kohaks ning sest ajast saigi näitus lõpuks rahvusvahelise haarde.
Kahenädalase show esimesed kolm päeva (7.–9. jaanuarini)
olid reserveeritud pressile. 10.–11. jaanuaril olid autotootjate endi
päevad, mida ka lihtrahvas 75dollarilise pileti eest külastada
võis. 12. jaanuaril toimus heategevusüritus, kus tuntud poliitikud,
sportlased, näitlejad ja muidu kuulsad inimesed said end koos kaunilt
küütlevate tehnikaimedega rahvale näidata.
Põhieesmärgiks oli siiski raha kogumine heategevusfondidele ning
päevapilet maksis 400 dollarit. Edasi käis kõik tavalise
näituse radu pidi – 13.–21. jaanuaril sai väikese raha
eest (sõltuvalt külastaja vanusest 6 kuni 12 dollarit) igaüks
mööda platsi ringi jalutada ning rahakotis kupüüre lugedes
unistada uuest neljarattalisest sõbrast.
Erinevalt Mercedesest saab Rolls Royce Phantom Drophead Coupe hakkama vaid kahe uksega. Aga ehk on Rolls rohkem seda tüüpi masin, kus tagumisedki istmed istumiseks mõeldud – isiklik chauffeur avab ukse ja endal tuleb vaid sisse ronida ning end mõnusalt tunda. Rollsi iseloomulik välimus on loogiline ja arusaadav, mingeid liigseid jooni pole tõmmatud. Rohkelt kasutatakse matistatud roostevaba terast: mootorikapotil, tuuleklaasiraamil, katusekatte ümber. Tiikpuu koos alumiiniumiga on leidnud koha ka siseviimistluses. Ent uksed avanevad teistpidi – tahapoole nagu “maanteemuhul” (ZAZ 965). Pakiruumi avanedes moodustub selle alumisest osast väike piknikulaud. Kere varju jääb alumiiniumist kandeosa – imekerge, aga erakordselt tugev. Kapotialune on igasugu lisaseadmete vähesuse tõttu meeldivalt konkreetne – näha on V12-mootor, mitte hunnik torusid, juhtmeid ja plastkatteid. Kui teil leidub umbes 5 miljonit krooni vaba raha, võite selle sõbrakese garaaži veeretada. Meie kliimas ja teedel seda vist kasutada ei raatsiks.
Peatselt
saabuva suve eel kasvab järsult nõudlus avatava katusega
liikumisvahenditele. Sestap tõigi DaimlerChrysleri kontsern
välja kontseptauto Mercedes-Benz Ocean Drive. Tegu on S-klassi (!) baasil
valminud neljaukselise luksuskabrioletiga.
Nelja uksega avaauto on
tänaseks peaaegu väljasurnud liik. Ka Ocean Drive’i luksuslikku
ja aristokraatset disaini ning ajatut elegantsi tänavapildis praktiliselt
enam ei kohta. Tehnilise poole pealt toetavad kujundust S 600-lt võetud
5,5-liitrine ja 517 hj arendav V12, valgusdioodidega esi- ja tagatuled, kiire
ja vaikne katusemehhanism, soojendussüsteem kõigil peatugedel ning
hulk muid mugavus- ja ohutusvigureid. Tootmine lubati käima lükata
juhul, kui potentsiaalsetel klientidel tekib piisav huvi sellise masina
omandamise vastu.
Tuleme nüüd maale lähemale, ent mitte palju. Esmapilgul võtab Fordi ja reisisõidukite tootja Airstream ühistööna valminud idee(reisi)bussi välimus sõnatuks. Keresse lõigatud eri kujuga avaused, mis osaliselt katu sesse tungivad, liigituvad kuidagi akendeks. Tagumine osa avaneb kolmes jaos – T-kujuline luuk üles ja kaks uksetaolist moodustist külgedele. Viimastest pääseb tagaistmetele, mis kulgevad piki sõiduki külgi. Paremal täidab terve rattakoobaste vahe üles avanev hiigeluks. Oma isiklik uks on muidugi ka juhil. Harjumuspärane pagasiruum seevastu puudub. Aga kas tulevikus üldse ongi seda tarvis? Reisil vajalikku saab ju osta, rentida või muul moel hankida. Jõuallikaks on sel vanderselliautol kütuseelement, mille toodetav elekter ajab ringi elektrimootoreid ja need omakorda rattaid.
Nagu teada, evib Toyota kõige rohkem hübriidautode loomise oskust. Seda oskust kasutati nüüd tuleviku sportauto loomisel. Toyota FT-HS Concept on katse ühendada ökoloogia ja emotsioonid. Toyota juhtkonna arvates on tuleviku autojuht vägagi huvitatud puhtast loodusest, aga ei taha ka loobuda kiire auto roolimise mõnudest. 400hobujõuline hübriidajam peaks seda võimaldama küll. Auto on huvitav veel erakordselt valiva suhtumisega detailidesse – kõik mittevajalik on eemaldatud. Näiteks istmetel puuduvad kohad, mis istuja kehaga otseselt kokku ei puutu. Sama poliitikat jälgitakse ka kerepinnal, nii on tagatuled muudetud osaks kerest. Masin ise näeb küll üsna nurklik välja, kuid ärgem alahinnakem jaapanlaste (elu)kogemusi.
Kia Kue Concept esitleb tunduvalt emotsionaalsemat palet kui firma senine “korea keskmine”. Tegu on maasturi elemente sisaldava juhile orienteeritud liikuriga. 400 hobujõudu lubab üsnagi sportlikku dünaamikat ja 22tollised rehvid ei kuulu ka maasturite igapäevavarustusse, ent kere nurkadesse lükatud rattad võimaldavad ka mätastel turnida. Auto tagaots meenutab ulmefilmide stampvõtet, kus enne tulnuka sündimist tungib doonorkehast esile suur munakujuline moodustis. Piisavalt kosmiline on ka interjöör koos pööratavate istmetega. Tootmisplaane Kue loojad ei pea, tegu on vaid tuleviku disaini näitega, mis Kia uue peadisaineri käe alt peaks tulema hakkama.
Palju realistlikum paistab Ford Interceptor, Mustangi baasil valmistatud neljaukseline muskelauto. Madal katus (või hoopis kõrge küljejoon?), laskeavasuurused aknad, pikk kere – kõigest sellest kiirgab jõudu, samas ka vaoshoitust. Justkui tahetaks öelda: ettevaatust, sa võid haiget saada, kui korralikult ei käitu. Kapoti all peidab end Fordi sportmootor (V8, 5 l, 400 hj), mis moodsate aegade märgina neelab ka etanooliga segatud bensiini E85.
Nissan on välja mõelnud
(hobi)töömehe auto. Ehk meestele alates keskeast – lapsed juba
suured, Disneylandi enam asja pole ja viimaks saab täielikult
pühenduda hobidele. Õngeridvad, kummipaat, aiamaja jagu
puitmaterjali – kõik see kraam mahub lahedasti ära. Ideeauto
Nissan Bevel on vähem stiilne kui crossover, vähem
reisijasõbralik kui väikebuss, vähem karm kui SUV, aga
praktilisem kui pikap või tavaline sõiduauto. Ehk
teisisõnu, kõigi nimetatute segu, millele pole Nissanis veel
nimegi leitud.
Kabiin on põhimõtteliselt kolmeosaline. Mugav
juhikoht sisaldab muu hulgas infokeskust koos internetiarvuti ja
kaamerasüsteemidega (jälgivad auto ümbrust ohutuse huvides).
Juhi selja taha jäävas osas moodustub istmeid alla lastes avar sileda
põrandaga kauba- ja tööruum. Interjöör on
otstarbekas-asjalik, näiteks istmete seljatagused valmistatakse
põrandakattega samast materjalist.
Kui juba jutt ruumikusele läks, siis Chrysler ku ulub kahtlemata selle ala liidrite sekka, olles tegelikult mahtuniversaali kui sõidukiliigi looja. 2008. mudeliaasta Chrysler Town & Country on kindel märk sellest, et ka edaspidi on väikesel seltskonnal võimalik mugavalt reisida. Kuna selliste sõidukite välimus on nagunii suhteliselt sarnane, siis müügiedu saavutamiseks on oluline kabiini sisu. Võtmelahenduseks on teise rea istmed, mida saab keerata seljaga sõidusuunda. Teise ja kolmanda rea vahele põrandale paigaldatud lauake võimaldab reisijatel arendada seltskondlikku tegevust – mängida lauamänge, rüübata kohvi või lihtsalt väsinud pea lauale toetada. Sõidu muudavad lõbusamaks ka multimeediaseadmed – laes asub kaks ekraani ning pilti toetab korralik 9 kõlariga helisüsteem. Teise ja kolmanda rea istmed on muidugi põrandasse uputatavad (elektrimootorite abil) ja nii on saadaval suur kaubaruum. Kolmas rida jääb täiskasvanutele küll veidi kitsaks, ent kuni viie lapsega pere ei tohiks ruumipuudust tekkida. Kogu seda koormat viib edasi 4-liitrine ja 240 hobust andev uus V6 mootor, valikusse kuuluvad veel 3,8- ja 3,3-liitrine V6.