Ametniku abikaasa Eesti õiguspraktikas
Kaks nädalat tagasi ilmus ilma suurema kärata lettidele ennekuulmatu sisuga raamat – Tartu Ülikooli endise prodekaani Peeter Kase kirjutatud “Surnu abikaasa Eesti õigusloomes ja ametniku abikaasa Eesti õiguspraktikas”. Ehkki esmapilgul täiendab üllitis sadu (kui mitte tuhandeid) juba meedias käsitletud nutulugusid sundüürnike kannatustest, on tegu unikaalse ning provotseeriva materjaliga, mis paljastab siinsete õigusemõistjate küündimatust.
Väljend “ringkaitse” kordub 73aastase, ent vägagi reipa autori jutus pidevalt, kui ta suvekodus Elva lähistel oma 102leheküljelist teost kommenteerib. 50aastase staažiga juristi ja õppejõu raamat kirjeldab detailselt kohtuprotsesse, mille tulemusel Kask ja tema kõrvalkorteris elanud kolleeg, tuntud eraõiguse dotsent Endel Ploom viis aastat väldanud kohtumaratoni lõpuks tagastatud majast lahkuma pidid.
Jutt käib nimeliselt prokuröride, kohtunike ja uurijate eriskummalisest tegevusest, kellest enamik on Kase õpilased. Teiste hulgas ei pääse endise õpetaja kriitikast kunagine justiitsminister Paul Varul („meelemuutlik ja sõnamurdlik“). Puändina kerkib raamatus esile Riigikohtu endise esimehe Uno Lõhmuse abikaasa osalusel tehtud väidetav võltsing tagastamisdokumentides, mille kinni mätsimist kohtutes Kask tõestab.
Uno Lõhmus, kellele Kase kirjutis varju heidab, kinnitati tänavu kevadel Eesti esindajaks Euroopa Kohtus Luksemburgis. Hetkel Eestis puhkusel viibiva Lõhmuse kommentaar on napp. „See on tavapärane, et kui inimene kaotab mingi protsessi, siis ta püüab seda õigustada,“ annab kohtunik mõista, et Kask vehib rusikatega pärast kaklust. „Meil on sõnavabadus,“ ei pea ta vajalikuks sõnasõtta astuda.
Surnu võidukäik elavate seas
Raamatu idee sündis mullu sügisel, kui Kask erakõrgkooli Veritas professori ja õppetooli juhataja kohalt pensionile jäi ning asus oma arhiivi korrastama. Oma kulul kirjastatud üllitise tiraaži jätab autor saladuseks. „Ma ei põe, kui see kahjumisse jääb, ma olen vähemalt mingi rahulduse saanud.“ Kask ei soovi tagasi oma vana korterit, kaastunnet ega isegi süüdlaste karistamist. Ta lööb häirekella kohtute töö halva kvaliteedi pärast. „See, mis meie kohtusüsteemis toimub, on tõsiselt häiriv.“
Skandaali keskmes on kaks korterit ühes kollases elumajas Tartu äärelinnas Tähtveres. Juba kümme aastat tagasi, 1994. aasta veebruaris tegi linnavalitsus määruse Jakobsoni 16 asuva hoone 34/100 mõttelise osa tagastamise kohta. Õnnetuseks elasid nimetatud kolmekümne neljal sajandikul mõttelisel osal ehk korterites nr 1 ja 2 Tartu Ülikooli lugupeetud juuraõppejõud, kes ei kavatsenud lasta end välja suitsetada.
Nende meelest oli tagastamise korraldus (1) juriidiliselt küündimatu ja (2) majaosa pärijaks nimetatu polnud tegelikult pärija. Nimelt tunnistas linn pärijaks (lugege nüüd hoolsalt!) endise omaniku tütre mehe Kalju Rõika. Mainimata jäeti, et tütar on tegelikult surnud ja mees uuesti abiellunud ehk lakanud olemast lesk.
„Sellega tunnistas linnavalitsus Rõika surnu abikaasaks, sest kes see endise omaniku surnud tütre (st surnu) seaduslik mees (st abikaasa) ikka muud on!“ leiab Kask, kelle kinnitusel ei tunnista ükski Eesti seadus isikut pärijaks oma eksabikaasa vanemate vara suhtes. „Ega ma pole selle Rõika peale pahane. Ta kasutas seda olukorda nagu iga teine mees võibolla oleks teinud,“ täpsustab Kask.
Professori mäss õpilaste vastu
Kuid kas või ametiau ei lubanud meestel, kelle elutöö oli noorte juristide õpetamine just selliste kaasuste vallas, leppida sundüürniku saatusega. Siit algas kohtumaraton, mis käis läbi 14 kohtukoosseisu palge eest, ulatus otsapidi isegi Riigikogusse ja vältas kokku viis aastat. Kõigest sellest kirjutab Kask peensusteni oma raamatus.
Kohtusaaga markantseim episood toimus 1998. aasta kevadel Tartu maakohtus, kui ilmnes, et linnavalitsuse töötajad olid teinud võltsitud väljavõtte õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamise komisjoni (ÕVVTK) otsusest, mis tunnistas Kalju Rõika õigustatud subjektiks. Ilmse kahjurõõmuga nimetab Kask seda vastaspoole “sissekukkumiseks”. Tema oletusel otsuse originaali polnud ning võltsinguga püüti seda fakti varjata.
“Ringkonnakohtu jaoks selgus siin ehmatav asjaolu – ÕVVTK Tartu linnakomisjoni sekretär Anu Lõhmus, võltsingu ehtsuse kinnitaja, oli tol ajal Riigikohtu esimehe Uno Lõhmuse abikaasa!” kirjeldab Kask. Lisaks selgus, et Uno Lõhmus ise osales omal ajal advokaadina linnakomisjoni töös, menetledes ka skandaalseks kujunenud Jakobsoni tänava maja juhtumit.
Ent Kase rõõm oli üürike. Kohus ei teinud võltsimisest väljagi. “Juristidena ei saanud me muidugi passiivselt ootama jääda, kuidas meiega õigusemõistmise sildi all edasi mängitakse ja takistamatult kohtuvõimu kuritarvitamist demonstreeritakse,” meenutab Kask, kes kirjutas koos naabriga võltsimise kohta avalduse politseile.
Eeluurimise materjal potsatas isegi riigi peaprokuröri Raivo Sepa lauale, aga Lõhmuse vastutusele võtmisest keelduti. Peeter Kase meelest “häbistab” see otsus asjaga seotud prokuröre ja prokuratuuri tervikuna. Vanahärra kriitika on ka seda ootamatum, et ta on ise endine prokurör ning peaaegu kõigi asjaga tegelnud juristide õppejõud.
Riigikohtu “isevalitsejad”
Kase väitel muutus asja menetlemine lootusetuks, kui tuli päevavalgele prominentse riigikohtuniku seotus juhtumiga. “Mina käsitlen seda ringkaitsena,” ei anna Kask armu. Eriti kõvasti saab temalt tekstis nahutada seni väljaspool kriitikat seisnud Riigikohus („isevalitsejalik tööstiil“, “harjumuslik ülimuslikkuse tunnetus”). Autor möönab ka ise: “Nii halvasti pole keegi Riigikohtu kohta seni öelnud.”
“Põhiline pole see, et protsess lõppes meie kahjuks, vaid kuidas seda tehti,” nimetab jurist-kirjamees juhtunut “farsiks”. Tema viieaastane kohtusaaga lõppes 1999. aasta juunis Riigikohtu loakogu resolutsiooniga: jätta menetlusluba andmata. Peeter Kasest ja Endel Ploomist said sundüürnikud, mis viis uue eluaseme otsimiseni ja tänavu suvel ilmunud raamatuni.
Kase sõnul ajendas sulge haarama just see, et tema juhtum pole ainus. “Eesti õigussüsteem ei ole usaldusväärne,” kõlab tema ränk diagnoos. Hõbedaste lokkidega härra Kask kõlgutab seda rääkides suvila verandal varba otsas sandaali ja möönab, et on arvestanud ka süsteemi vastulöögiga. “Ma olen rehkendanud, et võidakse hageda kohtu solvamise eest. Mul on kuivtoit valmis,” pillub ta musta huumorit.
