Eelmise aasta augusti alguses kihasid perefoorumid rahulolust: viimaks andis riik kodusünnitusele rohelise tule!
1.augustil 2014 jõustus sotsiaalministri määrus "Iseseisvalt osutada lubatud ämmaemandusabiteenuste ning kodusünnitusabi osutamise kord" – paljude arstide ja ka ämmaemandate suureks meelehärmiks.
Möödus kaks nädalat ja sündis tragöödia.
Ühe Pirital asuva kortermaja vannis suri poisslaps, pea emaüsast pooleldi välja punnitamas. Väike süda seiskus enne, kui silmad ilmavalgust nägid.
Ema seisund oli nii ohtlik, et sündmuspaika saabunud kiirabi ei julgenud naist kanderaamile tõsta ja kohale kutsuti reanimobiil.
Ida-Tallinna keskhaiglas viidi naine otsejoones operatsioonilauale. Lõikus kestis tund aega ning arstidel oli tükk tegemist, et lõhki rebenenud emakas kinni õmmelda.
Patsient kaotas 1,5 liitrit verd, kuid jäi õnneks ellu.
Õigepea uurisid arstid isa käest, mis kodus juhtus. Kes juures olid? Miks te varem haiglasse ei tulnud? Toona puhkes mees abitult nutma ega suutnud selgitusi anda.
Nüüd, aasta hiljem, on ühtteist selles loos juba selgem, aga teisalt ka väga palju segasem.
Ootamatult tõusis loo võtmetegelaseks Rapla ämmaemand, keda lapseootel perekond traagilise päeva eel isegi ei tundnud.