Analüüs: Eesti-vastane kübersõda levis nagu nakkushaigus
Töö pealkirjaga „Storming the Servers: A Social Psychological Analysis of the First Internet War", on üks esimesi, mis analüüsib küberrünnakuid sotsiaalpsühholoogilisest aspektist.
Teatavasti panid paljud pronkssõduri teisaldamisest vihased vene taustaga inimesed oma arvutid Eesti riigiasutuste ja pankade servereid pommitama, muutes nende veebisaidid mõneks päevaks kättesaamatuks; foorumites ringlesid õpetused, kuidas seda teha. Analüütikud leiavad, et peamine motivaator, mis pani inimesed seda tegema, on interneti suhteline anonüümsus. Autorid väidavad, et just anonüümsus pani inimesed kehtivaid sotiaalseid ja moraalseid norme eirama.
„Rünnakutes osalejad levitasid instruktsioone, kuidas rünnakus osaleda, ja võtsid DDoS rünnakutest ise osa oma kontorite, internetikohvikute ja kodude privaatsuses. Üks paljudest viisidest, mille poolest interneti teel suhtlemine eristub näost-näkku suhtlusest, on suhteline anonüümsus, mida see kommunikatsioonivorm pakub," kirjutavad autorid. See paneb inimesed omakorda agressiivsemalt ja vastutustundetumalt käituma.
Autorid nimetavad rünnakuid otseselt esimeseks kübersõjaks ("Web War One"), sest tegu on esimese dokumenteeritud näitega koordineeritud rünnakute seeriast, millega löödi edukalt mitmeks päevaks rivist välja ühe rahva interneti infrastruktuur.
Anonüümsus polnud ainus fenomen, mis aitas rünnakulaine tekkele kaasa. Uurijad nimetavad mõjuritena veel kokkukuuluvustunnet, nakkuseffekti ja sotsiaalset tunnustust: inimesed hakkavad tõenäolisemalt vääriti käituma, kui näevad teisi seda tegemas. Mida rohkem venekeelsesse internetiruumi ilmus rünnakule üleskutsuvaid postitusi ja kinnitusi selles osalemises, seda enam muutus see käitumine „normiks".
Samuti mängis olulist rolli info liikumise kiirus ja kättesaadavus internetis. Autorid võrdlevad furoori Euroopa tulbihullusega 16. sajandi keskel, mis kergitas tulpide hinna hüppeliselt astronoomilistesse kõrgustesse. Rünnakus osalemise õpetus levis autoite hinnangul nagu nakkushaigus.
Töö autoriteks on Rosanna Guadagno (Alabama Ülikool, psühholoogiateaduskond), Robert Cialdini (Arizona Riiklik Ülikool, psühholoogiateaduskond) ja Gadi Evron (Yuval Ne'eman Tel Aviv Workshop for Science, Technology and Security).
