Kavandatav Est-Fori tselluloositehas on sel kevadel teravate debattide keskmes. Üks peamisi teemasid, millele tehase uuringute vastased keskenduvad, on praegune Emajõe vee seisund ning plaanitava tehase mõju Emajõele ja Peipsi järvele.

 Tallinna Tehnikaülikooli veekvaliteedi ja -kaitse professor.
 1990ndate algul töötas Loigu juhitud töörühm välja Eesti jõgede hüdrokeemilise seire metodoloogilised alused ja riikliku seireprogrammi. Selle põhjal alustati 1992. aastal riikliku seirega ning loodi jõgede veekvaliteedi tüpoloogia ja seisundiklassid.
 TTÜ Keskkonnatehnika instituut on aastaid olnud jõgede riikliku seireprogrammi metoodiliseks juhendajaks.
 Eesti Looduskaitse Seltsi auliige.
 Valgetähe 4 klassi teenetemärk.
 Ei ole kuidagi seotud Est-For Investiga: „Käsitluses olen erapooletu ja kinnitan, et ei ole kellegi poolt „ära ostetud“ ja olen tasustatud ainult veekvaliteedi ja -kaitse professori töötasuga TTÜst.“

Selle käigus on meedias avaldatud vasturääkivaid ja põhjendamata andmeid ehk desinformeeritud üldsust. Minu eesmärk on veekvaliteedi professorina toetada teadmistepõhist diskussiooni ühiskonnas ning rääkida seniste teadmiste alusel kavandatava tehase võimalikest keskkonnamõjudest ja -riskidest.

Teema mõistmiseks on vajalik teadmisi ammutada teistest tehastest, muu hulgas analoogsest Soome Äänekoski biotoodete tehasest. Seda on valikuliselt ka tehtud. Aga ühtlasi tuleb mõista, et esitatavad nõuded ja tehnoloogiliste protsesside detailid töötatakse alati välja konkreetse tehase jaoks.

Tuleb mõista, et esitatavad nõuded ja tehnoloogiliste protsesside detailid töötatakse alati välja konkreetse tehase jaoks.

Keskkonnamõju hindamine pole veel alanud. Selle käigus tuleb arendajal esitada väga põhjalik ülevaade tulevast tootmist iseloomustavatest näitajatest: toodangu maht; kasutatavad ressursid, sh kemikaalid; tehnoloogilise protsessi iseärasused ja võimalikud heitmed õhku, vette, pinnasesse; jäätmeteke, jäätmete taaskasutamise võimalused jne.

Selle käigus tuleb teha põhjalikud uuringud ja analüüsid, et saaks hinnata, missugune hakkab olema tehase tegelik keskkonnamõju ja kas suure tööstusettevõttega kaasnevad paratamatud riskid on maandatavad või mitte.

Mida me juba teame

Eesti jõgesid ja järvi on uuritud aastakümneid. Peipsi järve suubuvate jõgede ja järve enda veekvaliteedi detailsemaid uuringuid alustati 1992.aastal, kui ühtlustati analüüsimetoodikad ning proovivõtu sagedused.

Jõgede hüdrokeemilise seire programmis analüüsitakse kõiki Peipsisse suubuvaid suuremaid jõgesid kord kalendrikuus. Uuringud hõlmavad umbes 20 näitajat. Lisaks toimub kõigi punktreostusallikate omaseire, et hinnata nende mõju veele. Veeseire andmed on internetis aadressil seire.keskkonnainfo.ee.

Seega on meie vete seisundist kogunenud mitmekülgne andmebaas, mis võimaldab hinnata nii pikaajalisi muutusi kui ka inimmõju iseärasusi. See aga ei tähenda, et poleks veel vaja uuringuid konkreetsete ainete ning nende võimaliku mõju osas.

Emajõe seisund pole halb

Emajõe seisundit on mitmetes tehase uuringute vastu suunatud dokumentides esitletud halvana, rõhutades, et see ei tohi mingil juhul halveneda.

Fosforist tulenevaid ohte on aga plaanitava tehasega seoses selgelt üle võimendatud.

Õigustatult on keskendutud fosforile, kuna see on peamine veekvaliteeti mõjutav element. Fosfori üleküllus soodustab veekogude eutrofeerumist, s.o „vee õitsemist“, vetikate ja kõrgemate veetaimede vohamist. Tagajärjeks on orgaanika- ja toitainerikaste põhjasetete kujunemine, mis lagunemisel tarbivad hapnikku. Hapnikuvaeses keskkonnas tekivad vee-elustikule ohtlikud toksilised ained (väävelvesinik, metaan, ammoniaak jt). Seega on fosforikoormuse vähendamine üks veekogude kaitse olulisemaid ülesandeid.

Fosforist tulenevaid ohte on aga plaanitava tehasega seoses selgelt üle võimendatud.

Jõgede vee kvaliteet oleneb suures osas põllumajanduslikust hajureostusest ja tänapäeval üha vähem üksikutest reostuse punktallikatest (linnade, maa-asulate, tööstuse reoveed).

Kui vaadata tegelikku inimtekkelist reostuskoormust Emajõele, siis fosfori osas on viimase 25 aasta jooksul toimunud märkimisväärne paranemine.

Üldine reostuskoormus on kahanenud eelkõige 1990. aastate tööstusliku tootmise vähenemise tõttu. Viimastel aastakümnetel on Eestis rajatud uusi ja rekonstrueeritud olemasolevaid reoveepuhasteid koos fosfori keemilise ärastusega. Tänu sellele on oluliselt vähenenud kergesti laguneva orgaanika (BHT) ja fosfori koormus enamikule Eesti jõgedele, sealhulgas Emajõele.

Aastail 1992–2016 on kogu Peipsi järve valgala fosfori punktreostus oluliselt vähenenud, 82,3 tonnilt aastas 10,8 tonnini (joonis 1):

Vaadates ainult Emajõge mõjutavat punktreostust, on trend samasugune, 79,5 tonnilt on koormus kahanenud 8,8 tonnini (joonis 2):

Veelgi tuntavamalt on samal ajal kahanenud BHT ja lämmastiku punktkoormus, väga suur osa sellest seoses Tartu linna reoveepuhasti uuendamisega.

See näitab, et peamised pingutused on tehtud punktreostuse kõrvaldamiseks, ja see on mõistlik tee. Punktreostuse, sealhulgas võimaliku tselluloositehase reostuskoormuse määramine ning veekaitse meetmete korraldamine on vastavaid insenertehnilisi puhastusmeetodeid rakendades suhteliselt lihtne.

Reovee tõhusama puhastamise tõttu on paranenud peaaegu kõigi Eesti jõgede veekvaliteet. Emajõe fos­fori kogukoormus Peipsi järvele Kavastu lävendis on alanenud umbes 200 tonnilt 1990. aastate alguses umbes 95–100 tonnini praegu (joonis 3):

Joonis näitab fosfori üldkoormust, mis sisaldab punktreostust (asulad, tööstus), põllumajanduse hajureostust ja looduse enda koormust. Joonist 2 ja 3 võrreldes on näha, et punktreostus moodustab Emajõe fosforireostusest vaid umbes kümnendiku.

Fosforikoormus on tunduvalt vähenenud ka Peipsi järvest välja voolavas Narva jões, kusjuures jõe lähtes, Vasknarvas, on fosforisisaldus väiksem (20–25 µg/l) kui Pihkva järve põhjaosas (30–40 µg/l), mis viitab ühtlasi Peipsi järve seisundi paranemisele.

Vastavalt keskkonnaministri pinnaveekogumite määrusele kuulub Emajõgi füüsikalis-keemiliste näitajate poolest viiepallisel skaalal (väga hea – looduslik; hea – loodus­lähedane; kesine – vähesaastunud; halb – saastunud; väga halb – väga saastunud) heasse seisundi­klassi. Bioloogiliste näitajate (ränivetikad ja suurtaimed) alusel kuulub jõgi aga väga heasse kvaliteediklassi (tabel lk 26).

Keskkonnaagentuur avaldas äsja ülevaate Tartu linna ja lähiümbruse viimaste aastate keskkonnaseisundist. Sealne hinnang Emajõele kõlab nii: „Toitainete sisalduse poolest (üldlämmastik ja üldfosfor) jäi Emajõe vesi 2016. ja 2017. aastal riikliku ja ettevõtte seire andmetel heasse seisundiklassi. Veekvaliteedi koondhinnang Emajões tervikuna on nagu varasematel aastatelgi hea.“

Emajõe ökoloogilist seisundit on Keskkonnaagentuur 2016. aastal hinnanud suurselgrootute alusel ka kesiseks. Kahjuks puudub selle indikaatori kasutamiseks sobiv metoodika. Kui jätta kõrvale suurselgrootute kehv olukord, mis pole põhjustatud inimtegevusest, vaid pigem looduslikest eripäradest, kuulus Emajõgi muude vee-elustiku näitajate poolest koguni väga heasse kvaliteediklassi.

Kas ja kui palju mõjutaks Est-Fori tehas Emajõge ja Peipsi järve?

Selles küsimuses on avalikkust kõige enam eksitatud, esitades erakordselt suuri saastekoguseid, mille realiseerumist pole põhjust eeldada. Kahtlemata tuleb Est-Fori tehase heitveele rakendada fosfori osas kõige rangemaid norme, et tagada Emajõe vähemalt hea kvaliteedi­klassi nõuded.

Arendaja on lubanud, et Est-Fori tehase jõkke juhitava heitvee keskmine fosforisisaldus on 0,2–0,3 mg/l. Sellisel juhul oleks Est-­Fori poolt Emajõkke jõudva fosfori kogus kuni 5,5 tonni aastas ehk umbes 5 protsenti kogu Emajõe fosforikoormusest ja on võrreldav Tartu linna heitveekoormusega (3,5 tonni aastas). Teoreetiline arvutus näitab, et kui kavandatava tehase fos­forikoormus on 5,5 tonni aastas, kasvab keskmise vooluhulga korral (2012.–2016. aastail 66,9 m3/s) fosfori osakaal 0,0028 mg/l ja madalvee perioodil (16 m3/s) ligi 0,01 mg/l. Selline osakaalu kasv ei põhjusta Emajõe seisundi halvenemist, heale seisundiklassile kehtestatud piirväärtus fosforile on 0,05–0,08 mg/l.

Arvutuste tegemiseks valisin Est-Fori tehasele kaks juhuslikku võimalikku asukohta, ühe ülalpool Tartu linna ja teise Kavastu-Praaga lõigule. Enne Tartut olev tehas viiks keskmise vooluhulga korral fosforisisalduse 0,041 mg/l (Kvissentali lävendi keskmine aastatel 2012–2016) pealt 0,0438 mg/l peale. Seegi tase on madalam ­seisundiklassi miinimumist 0,05 mg/l. Madalvee korral kerkiks fosforisisaldus 0,0508 mg/l tasemele, mis ikkagi jääb heasse seisundiklassi (joonis 4).

Kui tehas paikneks Tartu linnast allavoolu, suurendaks see Emajõe suudmes lahjenduse tõttu fosforisisaldust veelgi vähem, kuna vooluhulk enne suuet kasvab. Arvutuslikult lisaks Est-Fori tehas seal 0,0019 mg/l fos­forit olemasolevale (mis Kavastu lävendis on keskmiselt 0,051 mg/l), viies fosfori osakaalu 0,0529 mg/l tasemele (endiselt hea seisundi­klassi alumise piiri lähedal). Muutus on väga väike.

Loomulikult on peale fosfori palju teisigi võimalikke saasteaineid, mille võimalike negatiivsete mõjudega tuleb arvestada (raskmetallid, kloororgaanilised ühendid jpt). Millegipärast on aga fosfori mõju seni selgelt ületähtsustatud. Puidurafineerimistehaste reovesi sisaldab üldjuhul väga vähe fosforit, puhastusprotsessi käigushoidmiseks on seda vaja isegi lisada.

Samuti on osutatud Emajõe temperatuuri tõusule. Arendaja plaanib kasutada jahutusvee torni ehk suhteliselt suletud süsteemi. See on uudne tehnoloogia, mida isegi Ääne­koskis pole juurutatud, võimaldab vett kokku hoida ega põhjusta soojusreostust.

Avalikult kättesaadavale tausta­infole tuginedes võetakse nii Est-Fori tootmis- kui ka jahutusvesi jõest. Prognoosi kohaselt on veetarve kuni 0,85 m3/s ning ärajuhitava heitvee hulk on 0,69 m3/s.

Kasutades neid veetarbe andmeid (väikese varuga) ja eeldades, et Emajõkke suunatava heitvee temperatuur on 35 kraadi, on arvutuslik veetemperatuuri tõus üks kilomeeter eeldatavast heitvee väljalasust allavoolu talvisel madalvee perioodil 1,6 oC ja suvisel 0,8 oC. Keskmise vooluhulga korral on need muutused vastavalt talvel 0,4 oC ja suvel 0,6 oC. Emajõe suudmes ja tehasest kaugemal ettevõtte heitvee mõju veetemperatuurile peaaegu puudub.

Kõige tõsisem probleem plaanitavale tehasele on seniste andmete põhjal raskmetallide, ennekõike tsingi suur sisaldus toorpuidus. Seejuures ei peeta paljudes Euroopa riikides looduslikku päritolu raskmetalle reostuseks.

Ka Peipsi järve seisundi käsitlemine on olnud väga ühekülgne. Viimasel aastakümnel on järve seisund aina paranenud ja seda isegi Pihkva järve osas, eeskätt fosforikoormuse progresseeruva alanemisega, aga samuti lämmastikukoormuse kasvuga põllumajanduses (see on muutnud fosfori ja lämmastiku tasakaalu sinivetikate vohamiseks ebasobivaks). Pihkva linna bioloogilised reoveepuhastid renoveeriti aastail 2003–2006 ja tänu sellele on Pihkva linna ja Velikaja jõe reostuskoormus vähenenud oma 35–40%, aga Pihkva linnal on erinevalt Tartust veel hulgaliselt potentsiaali koormuse vähendamiseks.

Velikaja ja Emajõe fosforikoormus 2015. aastal oli 368 tonni ja Narva jõe kaudu kanti järvest ära samuti 368 tonni, mis näitab, et fosfori kuhjumine järve on vähenenud, mida kinnitab ka fosfori väga väike sisaldus Narva jõe lähtes (Vasknarva).

Millised on peamised keskkonnariskid?

Eesti seadused näevad ette määrata heitveest ligi 50 ohtlikku ainet, et vajadusel tarvitusele võtta ennetavaid ja leevendavaid meetmeid.

Kõige tõsisem probleem plaanitavale tehasele on seniste andmete põhjal raskmetallide, ennekõike tsingi suur sisaldus toorpuidus (u 15 mg/kg). Seejuures ei peeta paljudes Euroopa riikides looduslikku päritolu raskmetalle reostuseks, ent Eestis on neile kehtestatud ranged normid. Tehase võimsust arvestades vajab hinnanguliselt 40 kg tsinki päevas edasist käitlemist. Reovee puhastamine metallidest on küll võimalik, kuid väga kallis ja keeruline, seepärast tuleks põhitähelepanu pöörata tootmisprotsessile ja ennetada metallide sattumist vette.

Äänekoskis pole täheldatud kloororgaaniliste ja teiste ohtlike ainete probleemi heitvees ega jõe setetes, ehkki Äänekoski endine, vananenud tehnoloogial põhinenud tehas lisas vette rohkesti saasteained, mis akumuleerusid veekogudesse aastakümnete vältel. Emajõe valglas selliste saasteainete varasemat olemasolu ei teata.

Sellesse artiklisse on valitud väga väike hulk aineid ning hinnatud nende võimalikku mõju ja koguseid. Põhjalik analüüs tuleb aga teha kõigi tänapäevase puidurafineerimise käigus tekkivate ainete kohta.

Mida peab uurima

Uuringutesse tuleks lisada Emajõe suue ehk Praaga, mis on kriitiline koht. Veevool on seal aeglane, veeõhustatus (reaeratsioon) üliväike, lisanduvad huumus­ained soostikust, SO4, fenoolid, KHT, Fe ja teised saasteained. Suudmesse on tõenäoliselt kuhjunud mudasetted, samuti tarbib seal hapnikku ajalooline Tartu reostus (suurtööstus, liha ja -piimatööstus) ja setted kuhjuvad ikka jõe suudmesse. Sealsete setete kohta pole ühtki adekvaatset uuringut! Kontrollida tuleks, et ei tekiks anaeroobset seisundit, mille tagajärjel lenduks väävelvesinikku, metaani, ammooniumlämmastikku ning vabaneks setetest fosfor jne.

Täiendavaid uuringuid on vaja raskmetallide ja kloororgaaniliste ühendite sisalduse kohta nii vees kui ka setetes. Vajalik on Emajõe suudmealal kaardistada põhjasetete leviala, paksus ja keemiline koostis.

Õigete otsuste tegemiseks on eriuuringute vajadus ilmselge.