ANALÜÜS: Terroristid, twitter ja Domodedovo
Domodedovo plahvatuse puhul näikse kõige huvitavam olevat mitte võimude reaktsioon toimunule ega püüdlused seostada seda Moskva poliitika läbikukkumisega Põhja-Kaukaasias, vaid hoopis tavaliste inimeste käitumine.
Nemad nimelt käitusid korralikult.
Terroristide korraldatud rünnakud on Venemaal muutunud rutiiniks. Opositsioonipoliitik Boriss Nemtsov toob välja järgmise statistika: kui aastal 2000 toimus kogu Venemaal 130 terroriakti, siis aastal 2009 juba 750. Põhiliselt käib veretöö Põhja-Kaukaasias. Sealsed sündmused on juba nii harjumuspärased, et enamik neist ei ületa isegi uudiskünnist. Et Venemaal mingit tähelepanu saada, tuleb pomm õhkida metroos või lennujaamas.
Moskvas ongi hakanud sellised asjad juhtuma. Eelmine kõva pauk käis 2010. aasta märtsis, kui kaks naissoost enesetaputerroristi võtsid koos endaga teispoolsusesse kaasa 40 metrooreisijat.
Tsiviilelanike vastu suunatud terrorirünnakute sageduse poolest on Venemaa samal tasemel selliste riikidega nagu Pakistan, Iraak ja Afganistan. Kuna loetletud maade puhul on õigustatud küsimus, kui palju seal üldse riiki on olemas, esitavad samasuguse vihase küsimuse oma kodumaa kohta ka mõned vene vaatlejad.
Küsimus on paradoksaalne.
Kõik, kes vähegi jälgivad Venemaa siseelu, panevad tähele otsest seost terrorismi ägenemise ja riigivõimu tsentraliseerimise vahel.
Vladimir Putin tuli võimule Moskvas ja Volgodonskis õhkulastud elumajade rusudel seistes. Nord-Osti-nimelises revüüteatris pantvangi võetud inimeste tragöödiat kasutati karmide tsensuurireeglite kehtestamiseks Vene televisioonis. Beslani veresauna järel lõpetati kuberneride valimine ja hakati ehitama nn võimuvertikaali.
Leidub hulk vandenõuteooriaid, mis süüdistavad võimule kippuvaid julgeolekuohvitsere, Putinit sealhulgas, nende veresaunade korraldamises.
Parem on nendest spekulatsioonidest hoiduda. Oleme lugematuid kordi näinud, kuidas demokraatliku Lääne liidrid suruvad Venemaa valitsejatel kätt ning vahetavad naeratuste saatel nendega viisakusfraase.
Lääne liidrid on korralikud inimesed. Nemad ei ela maailmas, kus eesmärk pühitseks abinõu. Me ei tohi hakata kahtlema nende korralikkuses, süüdistades neid läbikäimises tumedate tüüpidega lihtsalt sellepärast, et nende valijad vajavad maagaasi, sõjaväelased ühendusteid Afganistaniga ning strateegid tuumarelva piiranguid.
Peab leppima teadmisega, et Venemaal toimub plahvatusi ka lihtsalt “niisama”, ilma et Kremlil sellest mingit kasu oleks.
Domodedovo pauk on kindlasti kahjulik, sest president Dmitri Medvedjev pidi edasi lükkama reisi maailma majandusfoorumile Davosi. Ilmselt kavatseb ta seal Venemaa strateegiliste investorite silmis paeluvaks muuta. Korrata seda edu, mille Kreml sai kirja panna äsjase British Petroleumi ja Rosnefti (seesama, mis ärastas Mihhail Hodorkovskile kuulnud Jukose) koostöölepingu sõlmimisega.
Pommiplahvatused või midagi muud, aga kindlasti Medvedjev ikkagi läheb lõpuks Davosi. Ka rahvusvaheliste korporatsioonde omanikud pole papist poisid – eks nad ole Iraagis ja Nigeerias nii mõndagi kogenud.
Mullu märtsis Moskva metrood raputanud kõmakat pole Vene võimud kuidagi oma huvides kasutanud kodanikuõiguste ärajätmise või totaalse kontrolli kehtestamisega. Tõsi, pärast äsjast õnnetust Domodedovos hakati rääkima, et Vene transpordisüsteemis tuleb korraldada reisijate lauskontroll. Mismoodi, jääb esialgu arusaamatuks.
Venemaal möllav terrorism pole riigivõimule lühiperspektiivis sugugi nii ohtlik, nagu vaikses ja rahulikus Eestis elades võiks oletada.
Avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et pärast mõnd suuremat pauku on rahvas ärevil. Nord-Osti ja Beslani tragöödia järel vastas 67 protsenti küsitletuist, et nad kardavad kõige enam terrorirünnakut. Ent hirm ei püsi kaua, inimesed ei suuda elada alalises pingeseisundis. Möödub paar kuud ja tähtsaks muutuvad taas igapäevamured, nagu hindade tõus või teatud hüvedest ilmajäämise oht.
Iseasi on see, et samasuguse tsüklilisusega näikse elavat ka Vene riigivõim. Pärast järjekordset pauku võib ekraanil näha presidenti või peaministrit, kes lubavad kõige karmimaid vastumeetmeid ning süüdlaste karistamist. Mõnda aega käib äge tegevus. Siis tuleb jalgpalli MM või avaneb võimalus küttida tiigrit Amuuri taigas ning terroristid on unustatud. Terroristid teevad järgmise paugu; riigivõim kärgib, et vastutustundetud ametnikud pole eelnevatest tragöödiatest õppust võtnud ning lubab nüüd korra majja lüüa. Käib äge tegevus. Siis algavad metsatulekahjud ning avaneb võimalus piloteerida lennukit metsatulekahju kohal. Terroristid on taas unustatud.
Venemaa tavakodanik peaks seda tsüklilisust jälgides küsima, et mis paganama võim see on niisugune, mille mälu on lühike nagu haugil?!
Ent siia ongi koer maetud. Üldistama hakates on vene inimesel vaid üks nõue oma riigile – riik olgu suur ja võimas, nii et tema üle saaks uhkust tunda. Kosmoseprogrammid, Arktika hõlvamine, ameeriklastele vastu nina andmine ja muu säärane.
Et riik peaks ennekõike oma kodanike eest hoolitsema, pole vene traditsioon. Kodanik on harjunud, et ta peab enda eest ise hoolitsema.
Suviste suurpõlengute ajal võis hädalistes piirkondades näha “rahva omakaitse” moodustumist. Samasugust kodanikuühiskonna teket olevat täheldatud esmaspäeval Domodedovos. Inimesed aitasid hättasattunuid, ilma et oleks midagi vastu tahtnud saada. Kuigi Moskva endist viisi ei usu pisaraid ja niisama ei saa selles linnas kunagi midagi.
Ja üks asi veel. Venelased ei usu enam oma (riiklikku) massimeediat. Pärast selliseid katastroofe nagu nüüd Domodedovos liigub teave twitteri, blogide ning kõiksugu sotsiaalvõrgustike kaudu. Sündmuse tunnistajad salvestavad ja filmivad ning siis paistakse kogu info ühiskonda nende kanalite kaudu, mida riigivõim ei suuda kontrollida.
Iseloomulik on näide Kremli-meelse liikumisega Naši. Selle liikmed, sealhulgas juhtivad seltsimehed, tuiskasid pärast plahvatust Domodedovosse kohale, et olla nähtavad ja teha head. Umbes samamoodi nagu kusagil Pakistanis muutub pärast maavärinat abistajate hulgas õige nähtavaks al-Qaeda-nimeline organisatsioon. Väidetavalt paiskasid Naši tegelased avalikkusesse teate, nagu võtaks taksojuhid-vereimejad Domodedovost lahkuda soovijatelt 20 000 rubla sõidutasu. Pärast seda rivistusid nad ootesaalis üles plakatitega “viin tasuta metroojaamani”.
Muidugi tunti nad ära. Seoseid märgati, otsad sõlmiti kokku ning netiavarustes säutsuti ja irvitati päris kõvasti.
