Andekas Haavel
Tõnis Haavel (32) on leebe olekuga nooremapoolne mees, keda pealiskaudsel vaatamisel võiks pidada harilikuks kohvikuintellektuaaliks. Tema poolpikad juuksed on suhteliselt sassis ning pilklik pilk kipub rändama mööda põrandaid, seinu ja lagesid. Muie on kergelt väsinuvõitu.
Igal õhtul pärast tööd teleka ette istudes saavad meist aga suure tõenäosusega osalised Haaveli hoogsas äris. “Mamma Mia”, “Kahevõitlus” ja “Salasuhe” on tuntuimad tema rahaga loodud saated, kuid produktsioonifirma Ruut menüüs on veel kuus-seitse sarja. Lähiminevikust meenuvad menukad “Robinsonid” ja “Farm”.
Paraku on seriaal kõigest konserv, mis tehakse lahti ja visatakse pärast pruukimist minema. Nüüd on produtsent Haaveli ambitsioon teha midagi enamat – toota filme, mille väärtus püsiks aastakümneid. Tema esimese sellelaadse katsetuse “Vanad ja kobedad saavad jalad alla” kunstiväärtust ei ihka filmispetsid oma nime all kommenteerida, kuid vähemasti on teos nelja kuuga kogunud 75 000 vaatajat ning jookseb kinodes tänase päevani. Järgmiseks kavatseb Haavel minna rahvusvaheliseks: produtseerida Eesti ajude ja Lääne rahaga ingliskeelse mängufilmi, mis leiaks publikut kogu Euroopas.
Projekti kohta eraldab Haavel infot suhteliselt kidakeelselt. Ta (ajakirja Stiil andmetel Eesti stiilseim mees aastal 2002) peab vastamise eel pikki pause ja jätab siis üldse ütlemata, vaatab kohvikuaknast hajameelselt halli suvetaevast või loksutab oma mee ja sidruniga teed sellise näoga, otsekui oleks kruusis kehvapoolne punavein. Külm suvi tekitab cool’i tujutust (“Purjetada ei saa, filme teha ei saa!”) ning Haavelil pole plaaniski ajakirjaniku elu lihtsamaks teha.
Lõpuks selgub, et Haavel kavatseb vändata “road-movie” Hispaaniast, kahest noorest naisest, ühest “kuradi targast vanamehest” ning hulgast erinevatest narkootikumidest. Kuna suure staari palkamiseks pole raha (eelarve on 2,5–3 miljonit eurot), tuleb tõenäoliselt leppida “mõne lihtsalt väga hea näitlejaga”. Reþissööriks on Rando Pettai, stsenaariumi peab kirjutama Kaur Kender (kelle juured on Rakveres nagu Haavelilgi). Ilmselt edeneb stsenaarium hästi, sest Haavel kasutab Kenderi suhtes järjekindlalt väljendit Kirjanik ja toonist on selge, et see on mõeldud suure algustähega.
Eestist selles ingliskeelses filmis ei räägita. “Arenduse käigus oleme Eesti stsenaariumist üldse välja kirjutanud. Eesti on ju üks ilma imagota asi.”
Eesti võib olla imagota, kuid Haavelil on siin hästi läinud. Viimane nädal, mil tal raha polnud, jäi aega, kui Haavel TTÜs ärikorraldust õppis (1991–1996). Nimelt ostis ta kehtivust kaotavate rublade eest kokku hiigelkoguse sprotipasteeti, kavatsedes nendega oma kassi toitma hakata. Siis tuli kroon, käibevahendid said otsa ja Haavel oli sunnitud pasteedi ise ära sööma. See katsumus sai aluseks otsusele leida töö, “kus raha ka teeniks”. Rain Lõhmus võttis noore ja aktiivse Haaveli Hansapank Marketsisse valuutaanalüütikuks.
Pangas hakkas Haavel tegelema “futuuride ja optsioonidega”. “Ta rääkis mõistetest, millest pooled inimesed aru ei saanud, ja kõik kuulasid, suu ammuli,” meenutab majandusajakirjanik Tiina Joosu. Ning Haavel rääkis veenvalt. “Paljude otsuste tegemise juures on Haavel enesekindlam kui teised, mis optsioonide ja valuutaga kauplevale inimesele on väga oluline. Ta jääb oma arvamuse, teinekord ka eriarvamuse juurde,” hindab investeerimispankurist kolleeg Rain Tamm.
Kui saabus aasta 1999 ning Rain Lõhmus LHV-nimelise investeerimisühingu asutas, oli Haavelil olemas miljon sularahas ja piisav krediidivõime, et lunastada endale LHVs 15 protsendi suurune osalus. Samal ajal oli Haavel omandamas teist kõrgharidust PEDA filmireþiis. “Ta oli kena noormees, kes tuli, vaatas, kuulas rohkem, kui rääkis, ja läks siis jälle raha liigutama,” meenutab kursusevend Andres Maimik. Esines ka loomingulisust: kolmandal kursusel sündis Haaveli kaamerast vanaemale pühendatud film “Siidist sall”, mida teost näinud nimetavad “väga sümpaatseks poeetiliseks tudengidokumentaaliks”.
Hoolimata majandusedust ei pungita rahapakid Haaveli taskutest välja. Ta püüab hoiduda “mittevajalike kohustuste võtmisest”, olles vältinud maja (elupaigaks on Tallinna südalinnas asuv korter) ning isklikku autot (väheseid sõite sooritab Haavel oma naise masinaga). Produktsioonifirmas Ruut pole Haavelil isegi kabinetti – asju aetakse nõupidamisteruumi diivanilt, lap-top põlvel ja “polüfooniliselt helisev” Sony Ericsson P800 käes.
Siiski on tal vähemasti üks asi, millest aimub eksklusiivsust: purjejaht “Zuxu”. Purjetamine on Haaveli kirg ning tema spetsialiteediks on soodimehe amet. See nõuab head koordinatsiooni, sest jahti õigesse kreeni kallutades tuleb kõõluda lainete ohtlikus läheduses.
Haavel ütleb, et tema näol on tegemist väga halva näitlejaga. “Ma sain juba üsna väiksena, kuskil 6-aastasena aru, et valetamisel pole mõtet. See oli väga banaalne lugu, jätsin lasteaias vahetusjalatsid koju ja kui kasvataja küsis, et kus jalatsid on – ning see on ju situatsioon, kus laps tavaliselt valetaks –, siis ma ütlesin, et need jäid koju, kapi peale. Ma tahtsin näha, mis juhtub.”
Ta vaikib mõtlikult ja jätkab siis: “Ausalt ärarääkimine on ainus võimalus saada usaldust nendelt inimestelt, kellelt sa tahad usaldust saada.”
Oma uue filmi osas vajab Haavel usaldust eeskätt filmi rahastavate inglaste poolt, kuid ilmselt ta ei valeta, öeldes end olevat “sajaprotsendiliselt kindel”, et uus linateos aastal 2005 ka valmis saab. Veenva ükskõiksusega pakub ta välja ka seletuse, miks on inglastest tark rahastada kuskil Ida-Euroopas sündivat filmi: “Kõikjal maailmas otsitakse originaalseid lugusid. Sama hästi võiks küsida, miks on Viljandi poisid Tallinnas populaarsed lauljad.”