Seega, kui meie lähtume Samuel Huntingtoni kunagisest teesist, et tsivilisatsioonide sõjas on “islami piirid verised” ehk et see maailmausund tekitab probleeme, siis vennaskond näeb asja täpselt vastupidi – maailm on ise probleem, islam on lahendus.

Nii vägeva ja kõikehõlmava ideega inimeste ühendust ei murra ega hirmuta. Me ei tea, kas Egiptuses võimu võtnud sõjaväelased tegelikult ka loodavad oma vastase hävitada. Pigem on eesmärk ta maha suruda ja võib-olla hiljem ühel või teisel moel riigi valitsemisse kaasata. Sest liikumist, mida toetab hinnanguliselt kolmandik elanikkonnast, ei saa eirata. Sellise ignoreerimise hinnaks oleks kodusõda nagu Süürias.

Muidugi on lihtne öelda, et kolmandik on vennaskonna poolt. Keeruliseks teeb Egiptuse olukorra see, et ülejäänud elanikud on jällegi vennaskonna vastu, ja seda raevukalt. Tõenäoliselt on selle taga hirm, et kui islamistid võtavad riigi üle, siis ehitavad nad üles šariaadil põhineva ühiskonna. Koraan on kindlasti võimas ja vägev raamat, kuid seal antud juhised ei klapi tänase maailmaga (mis on vennaskonna veendumusel tänase maailma häda).

Jättes üldise kõrvale ja minnes üksikasjade juurde, tuleb küsida, kes ajab millist rida Egiptuses ning väljaspool seda.