Andrei Hvostov : Kreeka meid sünnitas, Kreeka meid tapab
Kreeklasi ei vaadata praeguses Euroopas kuigi hea pilguga. Seepärast on kerged tulema hinnangud, et selle riigi uusaegne iseseisvus olla pelgalt ajalooline arusaamatus.
19. sajandil oli Kreeka sõbraks Suurbritannia, kes tegeles sihikindlalt nn Türgi probleemi lahendamisega. London vajas tublit sulast-väikerahvast Osmani impeeriumi külje all. Kreeka sobis ideaalselt. Inglased maksnud vastutasuks “alltöövõtja” arved.
20. sajandil kordunud see suhe USA-NSVLi vahelise “külma sõja” ajal. Ühendriigid vajasid Vahemere idaosas kindlaid liitlasi. Või ütleme teisiti — USA pidi iga hinna eest vältima, et selles piirkonnas libiseb mõni riik Moskva mõjusfääri. Kreeka jäi antikommunistlikuks ja tema arved maksti kinni.
Nüüd ei vaja Kreeka teeneid keegi. Nende antiiksed saavutused Euroopa kultuuri sünnitamisel huvitavad vaid mõnda filosoofiadoktorit.
Ning asjaolu, et 1941. aastal hilines Saksamaa kallaletung N. Liidule paari saatusliku kuu võrra, sest Wehrmacht saadeti lahendama mingit kriisi Kreekas (hilinemisest tulenevalt jäid Saksa tankid oktoobris Moskva all mudasse kinni), ei huvita samuti kedagi. Peale kreeklaste endi.
Ajaloos juhtub naljakaid asju: kui omal ajal maksid kreeklaste arveid inglased ja siis ameeriklased, siis nüüd oodatakse seda sakslastelt.
Tänu Kreekale said nad venelastelt tappa, tänu tappasaamisele vabanesid Hitlerist.
Võiksid justkui aitäh öelda.
Esmaspäeval sai üks nimekas briti ajaloolane hakkama hirmsa tembuga, kirjutades ajalehes Daily Mail tsunftireegleid rikkuva artikli, kus ennustab aastaks 2018 üleüldist sõda Euroopas. Ajaloolased on “tagurpidi prohvetid”, kes otsivad seletust, miks juhtusid minevikus asjad just nii ja mitte teistmoodi. Tuleviku torkimine pole nende asi, aga just seda Dominic Sandbrook tegi.
Sandbrooki sünges ulmas saab (sai) koledate sündmuste ennustajaks Saksamaa kantsleri Angela Merkeli kõne Bundestagis, kus ta hoiatab, et ühisraha euro varisemine tähendab ka Euroopa varisemist. Veel teatab ta, et järgmise poolsajandi kulgemine rahutähe all pole sugugi kindel. Ehk teisiti öeldes — pole kindlustunnet, et ei võiks puhkeda sõda. Kõne peeti 26. oktoobril.
Vaatlejad kehitavad õlgu, öeldes, et Merkeli hoiatus on melodramaatiline karje mõjutamaks parlamendiliikmeid hääletama Kreeka päästeplaanide poolt. Ent Sandbrooki arvates tabas Merkel siiski ära tõelise ohu. Euroopat ähvardab “toksiline segu” suurenevatest võlgadest ja majanduslangusest, mis põhjustavad tõusvat anarhismi ning üleüldist pettumist kapitalismis.
Sandbrooki fantaasia kohaselt on järgmiseks märtsiks Ateena tänavad anarhiat täis, mistõttu Saksamaa ja Prantsusmaa on sunnitud sinna saatma rahuvalvejõud (edasi ootab sama saatus Itaaliat).
Kreeka peaminister Georgios Papandreou rabas teisipäeval Euroopa poliitikuid ja rahvusvahelist finantsvõrgustikku teatega, et Kreeka päästeplaan (mis ennustab valu ja kannatusi “lihtsale inimesele”) pannakse rahvahääletusele — selge kavatsusega plaan põhja lasta –, mistõttu Sandbrooki fantaasia Saksa ja Prantsuse sõduritest Akropoli künkal muutub kuidagi vähem pööraseks. See hakkab muutuma usutavaks.
Eestis pandi briti ajaloolase hallutsinatsioone tähele vaid sellepärast, et ta ennustab 2015. aastaks Vene tankide saabumist Riia tänavatele.
Mis oleks vaid halva traditsiooni kinnistumine — mustade ristidega tankide liikumist punktist A punkti B võivad punaste viisnurkadega tankid väga vabalt kasutada veeremiseks punktist C punkti D.
Ajaloolasest kaitseminister Mart Laar oleks justkui aimanud oma briti kolleegi oktoobrikuist fantaasiat, lubades 5.juulil Delfile antud intervjuus üle Eesti piiride veerevate Vene tankidega käituda karmilt. Ent mida saab Laar muuta tõsiasjas, et eelnevaid aastaid iseloomustanud kaitsepoliitilise trullallaa ajal jäeti Eestile tankitõrjerelvad ostmata ning mehed koolitamata?!
Aga mis seal ikka, eksivad kõik. Saksa ajakirjanduses arutletakse praegu ägedalt, kes ja millal tegi Kreeka puhul vea.
Tundub, et see tehti 7. veebruaril 1992, kui Maastrichtis allkirjastati tulevase valuutaliidu lepe. Tollal küsisid mõned skeptikud: kuidas välistada, et ühtede võlad hakkavad ohustama kõikide ühisvaluutat? Kõlas kaks vastust. Esiteks saab seda takistada ühise majandusvalitsuse loomisega, mis kontrollib iga riigi majanduspoliitikat. Selleks polnud Euroopa riigid valmis.
Teine võimalus tundus parem ja mõistlikum — finantsturud hakkavad oma sünnipärases tarkuses takistama, et keegi võtab liiga palju võlgu.
1992. aasta sinisilmsete oletuste lugemine kutsub esile homeerilise naerupahvaka.
Meid tabanud kriis toob kapist välja ammuunustatud ning äsjase pillerkaari ajal väga ebapopulaarsed õpetused. Näiteks nn Austria koolkonna, mille järgijad lubavad meid igaveseks vabastada kapitalistliku majanduse buumidest ning sellele järgnevatest krahhidest.
Austria koolkond õpetab, et pank tohib laenata vaid raha, mis on tal tõesti olemas. Või pigem niimoodi — pank peab suutma igal ajal rahuldada kõigi klientide soovi võtta kontodelt välja kogu neile kuuluv raha. Pank ei tohi oma klientide raha teistele välja laenata, et need hakkaks omakorda saadud krediiti edasi laenama neile, kes omakorda seda edasi laenavad…
Sellised püramiidskeemid ongi tänase kriisi algpõhjus.
Austria koolkonna kapitalism oleks väga karm. Askeetlik peost-suhu-kapitalism. Väidetavalt on see utoopiline mudel, sest eeldaks ühiskonda, kus ei valetata.
Keegi ei valeta kunagi.
Tegelikus maailmas pole see võimalik. Kreeka on meie moraalse seisundi peegel — heaolu tagati valede lõputu kuhjumisega.
Euroopa Liidu koguvõlg on praegu seitse tuhat kaheksasada miljardit eurot.
Sellest mülkast ei tule me isegi tankide seljas välja.
