Andrei Kartezi: Ei tahaks lappida noorelt hukkunud inimeste nägusid!

Pole vahet, kas inimene saab autojuhiloa või relvaloa. Ühed tapa­riistad kõik – nii püssid kui ka autod. Nii arvab surnute ettevalmistaja;Andrei Kartezi, kes töötab Tallinna Matusebüroo surnukambris.

Kui tihti te peate kohendama liiklusõnnetuses hukkunud inimeste laipu?
Pidevalt. Kaks-kolm-neli laipa kuus kindlasti.
 
Tuleb mõni silma ette ka, kui praegu meenutate?
Muidugi. Need on mul kõik kompuutris sees. (Koputab sõrmega otsaesisele.) Need ei lähe kunagi meelest ära.
Ta tuuakse siia, teen kilekoti lahti. Vaatan – püha taevas! Noor inimene, mis sa tegid endaga!
 
Surnut korda seades ajate temaga vahel juttu. Mida te sellisele ütlete, kes ennast autoga surnuks ajas?
Mis ma talle ütlen? No miks sul seda autot vaja oli?  M i k s  sul seda vaja oli?! Nautinud elu, armastanud oma tüdrukut! Oli sul vaja muretseda endale seda metallirisu!?
 
Tööd on nendega kõvasti?
Oi!

Mis vigastused neil enamasti on?
Vigastused on neil enamasti sarnased. Nad kihutavad ju ilma turvavöödeta. Ja kui auto sõidab vastu puud, lendab inimene läbi klaasi. Koljuluu murd mitmes kohas – see on sada protsenti kindel. Vahel tuuakse inimene, pea on lahti nagu lill. Siis pane kokku nagu puslet. See tükk läheb siia, see tükk läheb sinna...
 
Kohtumeditsiini töötajad on juba üle käinud?
Jah. Aga ma olen palunud, et nad ei hakkaks nägu suurte pistetega kokku traageldama. Et las olla, nagu on, ma teen ise. Kohtumeditsiinis on küll väga professionaalsed inimesed, aga neil ei ole aega. Mina saan siin endale lubada, et tegelen ühe inimesega kaks tundi, kolm tundi, kaheksa tundi...
Kolp tuleb tükkhaaval kokku panna ja proovida kuidagi nägu taastada.
Vahel ei ole enam midagi peale hakata. Vahel on pea asemel verine kott.
 
Mis siis saab?
Siis pannakse näo peale valge lina. Aga ma püüan teha parima ja katsun midagi ikka kokku ehitada.
 
No siis läheb vist juba fotot vaja?
Ma küsingi fotot. Kui omaksed tulevad siia, ma palun neil pilt kaasa võtta, kui riideid tulevad tooma.
 
Ja tuleb välja küll?
Mõnikord tuleb välja, mõnikord mitte. Ja kui öeldakse, et see pole tema, siis ma ütlen: vabandage, ma pole teda ju elavana näinud. Ma tegin ta lihtsalt nii, et saaks kirstu lahti teha.
 
Verevalumid?
Ei. Verevalumid tulevad siis, kui ta on saanud sinika ja elab veel pool päeva. Siis tuleb verevalum. Ja kui ta on olnud haiglas, kanüülid küljes, tilgutite all, on nägu paiste läinud ja...
Aga silmapilkse surma puhul verevalumeid ja selliseid asju ei ole.
 
Vahel jääb mõni tükk üle ka?
Ei jää. Vahel jääb mõni tükk puudu. Kui inimene läbi akna välja lendab, siis võib klaas pool põske ära viia. Lõikab ära ja kõik! Ja otsi seda puuduvat tükki siis metallihunniku alt, mis kunagi oli auto!
 
Mis te siis teete?
Siis on vaja midagi välja mõelda. Kui tükk peast on puudu juuste piirkonnast, siis saab kasutada parukat. Kui näo piirkonnast, siis tuleb kuskilt käe või jala pealt nahka võtta ja püüda taastada.
Juuste piirkonnas ma õmblen, näo piirkonnas kasutan liimi ja puudrit ja juukselakki. Grimmi läheb kolm-neli kihti. Grimm, juukselakk, grimm, juukselakk, grimm, puuder.
 
Mis te arvate, kas see jutt paneb mõne noore mõtlema, kes ennast täis joob ja arulagedalt ringi rallib?
Ma ei tea. Ma ei arva, et kõik, kes napsu võtavad ja rooli istuvad, on parand amatud lollpead. Nad on noored ja arukad inimesed ja nad võiksid taibata, et kui nad istuvad purjus peaga autorooli, on see mäng surmaga ja selles loteriis võidab surm.
 
Teil endal autot ei ole?
Ei ole ja ei kavatse osta ka!
 
Miks?
Nagu ütles professor Preobraženski Bulgakovi raamatus “Koera süda”: kui sa oled torumees, siis paranda torusid. Kui sa oled ooperilaulja, siis laula oma ooperit. Kui ma sõidan bussiga, siis ma tean, et bussi juhib kindel bussijuht. Võib-olla ta laulab viletsalt, aga ma olen kindel, et minu viib elusalt kohale.
 
Naine ei virise kodus, et miks autot ei ole?
Vastupidi. Tal on hea meel. Ta ütleb, et kui meil peaks vedama, et me võidame lotoga auto, siis on tore – müüme selle järgmisel päeval ära ja saame palju raha!
 
Ja poeg ei unista, et millal isa auto ostab?
Meil oli kodus nii – kaheksa-aastane tütar hakkas rääkima, et isa, miks meil ei ole autot. Järsku me peaksime muretsema auto.
Ja poeg, kes on kümme aastat vana, ütles: ei, unusta ära! Meile ei ole vaja mingit autot!
Ma olen neile rääkinud, mis võib juhtuda, kui sul on auto.
 
Ja mida huvitavat te soovitate teha noortel autosõidu asemel?
Lugege raamatut, kirjutage luuletusi, minge maadlustrenni. Võtke oma parim sõber ja minge jalutage Kadriorus! Siis võite endale lubada ka džinni või õlut – pole vaja rooli istuda!
Aga paljudele on autosõit nagu narkootikum, et lihtsalt peab sõitma. Teie ka sõidate. Kas on nagu narkootikum?
 
No lihtsalt on vaja ruttu ühest kohast teise saada.
Sõitke bussiga! Süsteemi on vaja muuta – on vaja rohkem busse! Ärge laske mitusada tuhat maksvat ilutulestikku aastavahetusel vastu taevast!  Tehke rohkem busse ja vähem autosid! Sõitke bussiga!
 
Teie lapsed teavad, mis on surm?
Jah. Nad käivad mul vahel töö juures. Ma olen näidanud neile surnuid ja olen rääkinud neile palju oma tööst. Ja ma räägin, kuidas elada, et ellu jääda.
 
Nad ei näe öösel jubedaid unenägusid, kui on isa töö juurest läbi astunud?
Nad teavad, et surm on elu loomulik lõpp. Ma olen neile sellest rääkinud. Nad ei tee endale illusiooni, et me oleme surematud. Ma olen neile rääkinud, et inimese organism on õrn ja elu on habras. Et seda tuleb hoida. Vladimir Majakovski isa torkas nõelaga näppu, sai veremürgituse ja suri.
Aga surma on lihtsam taluda, kui inimene lahkub pärast pikka elu. Ta on oma elu ära teinud, ta on väsinud ja läheb ära. Kui sureb noor inimene – ja oma lolluse tõttu –, siis on katastroof hoopis suurem.
Ma arvan, et vanemad peaksid rääkima oma lastega selliseid jutte.
 
Aga kui jutud ei mõju?
Võib-olla on see juba ulme, aga kas nii ei võiks olla, et kui autos on napsulõhn, siis mootor käima ei lähe. Lihtsalt ei käivitu!
Või et kui torusse ei puhu, siis auto sõitma ei hakka. Ja et kui võõras rooli istub, siis auto käima ei lähe – et auto tunneb, kes on ta peremees ja kes on võõras.
 
Kui oleks teie teha, kellele annaksite autojuhiloa?
Esiteks. Autojuhilube ei tohiks varem anda kui 21aastaselt. Kasiinosse lastakse, kui oled 21, alkoholi müüakse, kui oled 21. Juhiloa võiks ka saada alles siis, kui oled 21. Süsteemi tuleb muu ta!
Ja teiseks. Juhiloa taotlejad peaksid tegema läbi põhjaliku testi. Tuleb selgitada välja, kas ta oma tüübilt kõlbab autojuhiks või ei. Hüsteerikutele ja pidurdamatutele tüüpidele juhiluba anda ei tohi.  Juhiluba tuleb anda nagu relvaluba. Autol ja püssil pole mingisugust vahet.  Auto on meil saanud suuremaks taparelvaks kui püss.
 
Te ei ole tulevikus väga populaarne mees, kui te juhiloa saamise nii keeruliseks teete.
Mind ei huvita minu populaarsus. Mind huvitab, et ma ei peaks õmblema ja pahteldama noorelt surnud inimeste nägusid ja päid.

 

2007. aasta esimese kaheksa kuuga on saanud surma 140 inimest

• Surma on saanud 24 inimest rohkem kui eelmisel aastal.
• 140 hukkunust 94 ehk 2/3 said surma enda eksimuse või hooletuse tagajärjel kas otseselt liiklusreegleid rikkudes või teadlikult alkoholijoobes juhi autosse istudes.
• Alkoholijoobes sõitis ennast surnuks 18 sõidukijuhti ja 4 mootorratturit. 20 kaasreisijat kaotas elu joobes juhiga ühes autos istudes.
• Liiklusõnnetusse sattus kokku 264 sõidukijuhti ja jalakäijat rohkem kui eelmisel aastal samal ajaperioodil. Suurim juurdekasv (+72) oli 15–24aastaste sõiduautojuhtide hulgas. 9 protsenti kõigist liiklusõnnetustes osalenud sõiduautojuhtidest on nooremad kui 20aastased.

Maanteeameti kodulehekülg: www.mnt.ee