31.07.2009, 00:00
Anne peatoimetaja inetu koondamine
Tiina Lang lasti lahti eriti näotult. Muuhulgas venitas ülemus isegi uue töölepingu seaduse jõustumiseni, et hoida kokku koondamisraha arvelt.
Kunagine kolleeg Tiina Lang tundub mulle vahetevahel nii kõva naisena,
nagu krõbistaks ta hommikusöögiks müsli asemel terasest
õmblusnõelu.
Sest kui tema juba tigedaks läheb,
pole vahet, kas vastas on mõni lontrusest meesterahvas või uhke
suurfirma – kõik saavad, nii et tolmab.
Praegu on Tiina
sügavalt nördinud, sest elas üle suure alandamise.
Lugu sai alguse kolmapäeval, 27. mail, kui Langi postkasti libises
elektronkiri kutsega tulla koosolekule. Saatjaks Ajakirjade Kirjastuse
peadirektor Mart Luik, kes ammustel aegadel kuulus samuti Ekspressi meeskonda
ja vahepeal on jõudnud juhtida telejaama isegi Moskvas.
Lang
nägi ukse taga Stiili peatoimetajat Kristi Pärn-Valdojat ja tegi
mõru nalja, et ei tea, kas nüüd pannakse ka meid niimoodi
kokku, et ühest otsast algab Anne ja teisest Stiil.
Aga peaaegu
niimoodi see läkski, sest juhataja Luik teatas ajakirjade liitmisest.
“Ta lihtsalt mõnitas mind!”
Tiina Lang naeris, et need kaks sobivad kokku sama hästi nagu siga
ja kägu.
Mart Luik aga seletas, et peatoimetaja kohti on vaid
üks, ning palus naistel koostada uue ajakirja kontseptsioon. Soovitas seda
teha ühiselt ja reedeks.
Lang oli sügavas hämmingus:
vaid tõeline tumba kujutab ette, et ühe korraliku ajakirja
kontseptsioon valmib kahe päevaga(!), ja sama totter on idee selle
ühisest koostamisest, sest üks tegijatest jääb ju
tööta.
Luik ütles, et hea küll, tehke siis
eraldi, ja andis kaks nädalat aega.
Kuid möödus vaid
nädal, kui Luik saatis mõlemale peatoimetajale uue kirja:
“Olen vaadanud kandidaate ka väljastpoolt kirjastust. Nüüd
olen tugevale kandidaadile teinud pakkumise ja ta on selle ka vastu
võtnud. Seega uue ajakirja kontekstis me peatoimetaja kohast enam
rääkida ei saa. Peaksime nüüd koos vaatama, kas
näeksite ennast kirjastuses mõnes muus rollis. Arusaadavalt saate
kohe hakata ka linna peal tööd vaatama.”
Langi
sõnul rammis ta end direktor Luige kabinetiuksest sisse ja päris,
et mida siis pakkuda on.
Luige laual lebas sotsiaaldemokraatide
eurokampaania šokolaadimedal. Direktor plärtsatas selle naise ette
ning ütles, et see on kõik, mis mul sulle pakkuda on. Ja naeris.
Lang pahvatas, et see on ju koondamine!
Muidugi võttis Tiina asja südamesse, sest on toimetanud Annet
peaaegu tolle sünnist saati ehk ajast, mil kuukiri ilmus veel Eesti
Ekspressi vahel.
“See ajakiri on teeninud kirjastusele
miljoneid,” tuletas peatoimetaja Lang meelde.
Luik ütles,
et “sa oled siit ka palka saanud” ja hoiatas, et “vaata ette,
kui sa mind vihaseks ajad, ma olen skorpion ja maksan kätte”.
Lang vastas, et on jäär ja talle on oluline
õiglustunne ning et ta tahab saada kõik koondamishüvitised,
mis ette nähtud.
Kui asjad lähevad nii teravaks, on
kasulik suhelda paberite abil.
Järgmisel päeval saatiski
Lang direktor Luigele kirja, kus palus lugeda päev varem toimunud vestlust
koondamisest etteteatamiseks. “Kuna minu poolt läheb viimane ajakiri
Anne trükki hiljemalt 20. juulil, siis jääb koondamise
etteteatamise tähtajast puudu kaks kuud ja kümme päeva, mis
lisandub minu saadaolevale koondamishüvitusele. Koondamishüvitus
kokku on siis kuus kuud ja kümme päeva, mis leitakse vastavalt minu
keskmisele palgale.
Lõpparvele lisandub saamata
puhkusekompensatsioon. Soovin siinkohal saada sinu kinnitust, et me asjadest
ühtmoo
di oleme aru saanud.”
Luik polnud sellega üldse
päri. “OIgem siiski korrektsed,” vastas ta ja märkis, et
seni on vaid teatatud, et peatoimetajaks saab teine inimene. “Meie
kohtumisel sai lubatud, et firma pakub oma lahenduse lähiajal. Pole seda
füüsiliselt jõudnud veel teha.”
Saatuslik 1. juuli
Edasi kirjutas Postimees, kuidas Luik
šokolaadimedaliga Langi mõnitas ja et ühinenud ajakirja
pealikuks saab Cosmopolitani juhtinud Merle Liivak, kuid Tiina Langi koondamine
muudkui venis. Kuni saabus paljukardetud 1. juuli ehk päev, mil Eestis
rakendus uus töölepinguseadus. Too seadus lubab maksta senisest
vähem koondamisraha.
Tiina Langist tehti selle seaduse esimene
tuntud ohver. Nagu kell kukkus, sai ta teate töölepingu
lõpetamise kohta. Direktor Luik teatas, et kirjastus maksab naisele
saadaoleva töötasu, puhkusekompensatsiooni ja töölepingu
lõpetamisel hüvituse kolme kuu keskmise palga ulatuses. Punkt.
Kaks päeva hiljem, kolmandal juulil sai Lang kirjastusest uue
paberi, mis tühistas eelmise ja teatas, et “tegemist on
töölepingu erakorralise ülesütlemisega tööandja
poolt majanduslikel põhjustel (koondamine). Ülesütlemise
põhjuseks on ajakirja Anne ilmumise lõpetamine.”
Firma lubas maksta kompensatsiooni ühe kuu keskmise töötasu
ning ülesütlemisest vähem etteteatatud aja (63 päeva)
eest keskmist töötasu.
Lahkub kogu Anne meeskond
Enne viimase Anne trükkiminekut teatas Luik Langile,
et “kui sinu pöördumine kujuneb sama morbiidseks kui Kristil
(Kristi Pärn-Valdoja, Stiili pealik – EE), siis sellisel kujul ta
kindlasti trükki ei lähe.”
Aga ei tulnud sealt
mingit lisatüli. Tiina Lang tänas moeveergudel kõiki
toimetajaid, autoreid, koostööpartnereid ja lugejaid ning teatas, et
“kuna minu armastus ajakirjanduse vastu ei ole aastatega tuhmunud nagu
hõbe, siis loodan oma lugejatega kunagi taas kohtuda. Mina ei arva, et
müts peos teelahkmel olek tähendab vaid traagikat, kui on unistused
ja teadmine, mida teha tahad ja oskad.”
Selle juures ilmus
Viimsi vabaõhumuuseumis tehtud toimetuse ühisfoto ja iga
pildilolija räägib, mida head Anne talle tähendas.
Sest kuigi Ajakirjade Kirjastus on rääkinud kogu aeg kuukirjade
ühinemisest, on asi tüüpilisest liitumisest väga kaugel,
kuna Langi sõnul ei jää Annet teinud seltskonnast uude
ajakirja tööle ühtegi inimest.
Kuidas
kirjastus Langi kolleegidest lahti sai
Toimetaja Kaire
Uusen töötas enda õnnetuseks Annes katseajaga. Nüüd
sai ta ühtäkki Mart Luigelt teate, et tema lood on kirjutatud liiga
ranges ja kuivas toonis ning valitud teemad ja lugude esitus on pigem sobilik
päevalehele. Üleüldse, tema palkamine ei viinud Annet
tõusule, vaid “tulemused jätkasid langustrendi”.
Tegevtoimetaja Kerttu Jänesele andis Luik mõista, et
ta saab ühinenud ajakirjas tööd kirjutava toimetajana, kui Merle
Liivak sellega päri on. “Mulle näis see selge
venitamistaktikana. Ja Merle Liivak ei olnud veel juuni lõpukski tundnud
minu kui töötaja vastu huvi.”
Kui Jänese
küsis, kas ta saaks siis kirjaliku koondamisteate, väitnud Luik, et
ei saa seda anda enne juulit, sest naise töö Annes lõpeb alles
juuli keskel. Mis tundus tegevtoimetajale vägagi imelik, sest
koondamisteated antaksegi ju etteteatamisajaga.
Veel üks Anne
töötaja t
eatas juuni alguses, et valib koondamise. Teade koondamise kohta jõudis
tema lauale alles 1. juulil. Juristid soovitasid küll Ajakirjade
Kirjastusega sõdida, aga ta loobus sellest põhjendusega, et
närvid on tähtsamad.
Lahingusse lähevad
juristid
Tiina Lang ei jätnud asja sinnapaika. Tema
jurist saatis Mart Luigele kompromiss-ettepaneku, et firma maksku Tiina
Langile seitse kuupalka. Sel juhul pääseksid mõlemad pooled
rohkest lisatööst ja kuludest.
Vastasel juhul
pöörduvad nad töövaidluskomisjoni.
Jurist andis
Ajakirjade Kirjastusele mõtlemisaega 24. juulini. See oli eelmise
nädala reede.
Ja mida tegi Mart Luik?
Ta
sõitis välismaale puhkama.
PS Korduvad
helistamised Mart Luigele lõppesid pikalt kutsuva tooni või
kõne katkestamisega.
Anne koht Eesti ajakirjandusmaastikul
- Anne alustas ilmumist Eesti Ekspressi kuulisana.
- Legendi kohaselt sai ta nime leheomaniku Hans H. Luige eksabikaasa Anne Luige järgi.
- Esimene peatoimetaja oli Tiina Kruus, sügisest 1995 juhtis teda Tiina Lang.
- Ajakiri muutus kiiresti nii tüsedaks, et tema avaldamine kogu Ekspressi tiraaži vahel polnud enam majanduslikult mõttekas.
- Erinevalt direktorite kartustest hakkas Anne kiiresti kasumit tootma, sest Eesti Naine oli tollal vananenud, teisi uusi väljaandeid aga turul veel polnud.
- Anne oli esimene ajakiri, kes kasutas läänelikku lahmakat välireklaami Stockmanni kaubamaja seinal.
- Ta oli esimene ajakiri, kelle vahele pandi tasuta lõhnatestreid ja kreeminäidiseid.
- Anne ei kirjutanud mitte ainult moest ja tilu-lilust, vaid ka tõsistel teemadel.