Sest kui tema juba tigedaks läheb, pole vahet, kas vastas on mõni lontrusest meesterahvas või uhke suurfirma – kõik saavad, nii et tolmab.


Praegu on Tiina sügavalt nördinud, sest elas üle suure alandamise.


Lugu sai alguse kolmapäeval, 27. mail, kui Langi postkasti libises elektronkiri kutsega tulla koosolekule. Saatjaks Ajakirjade Kirjastuse peadirektor Mart Luik, kes ammustel aegadel kuulus samuti Ekspressi meeskonda ja vahepeal on jõudnud juhtida telejaama isegi Moskvas.


Lang nägi ukse taga Stiili peatoimetajat Kristi Pärn-Valdojat ja tegi mõru nalja, et ei tea, kas nüüd pannakse ka meid niimoodi kokku, et ühest otsast algab Anne ja teisest Stiil.


Aga peaaegu niimoodi see läkski, sest juhataja Luik teatas ajakirjade liitmisest.


“Ta lihtsalt mõnitas mind!”



Tiina Lang naeris, et need kaks sobivad kokku sama hästi nagu siga ja kägu.


Mart Luik aga seletas, et peatoimetaja kohti on vaid üks, ning palus naistel koostada uue ajakirja kontseptsioon. Soovitas seda teha ühiselt ja reedeks.


Lang oli sügavas hämmingus: vaid tõeline tumba kujutab ette, et ühe korraliku ajakirja kontseptsioon valmib kahe päevaga(!), ja sama totter on idee selle ühisest koostamisest, sest üks tegijatest jääb ju tööta.


Luik ütles, et hea küll, tehke siis eraldi, ja andis kaks nädalat aega.


Kuid möödus vaid nädal, kui Luik saatis mõlemale peatoimetajale uue kirja: “Olen vaadanud kandidaate ka väljastpoolt kirjastust. Nüüd olen tugevale kandidaadile teinud pakkumise ja ta on selle ka vastu võtnud. Seega uue ajakirja kontekstis me peatoimetaja kohast enam rääkida ei saa. Peaksime nüüd koos vaatama, kas näeksite ennast kirjastuses mõnes muus rollis. Arusaadavalt saate kohe hakata ka linna peal tööd vaatama.”


Langi sõnul rammis ta end direktor Luige kabinetiuksest sisse ja päris, et mida siis pakkuda on.


Luige laual lebas sotsiaaldemokraatide eurokampaania šokolaadimedal. Direktor plärtsatas selle naise ette ning ütles, et see on kõik, mis mul sulle pakkuda on. Ja naeris.


Lang pahvatas, et see on ju koondamine!



Muidugi võttis Tiina asja südamesse, sest on toimetanud Annet peaaegu tolle sünnist saati ehk ajast, mil kuukiri ilmus veel Eesti Ekspressi vahel.


“See ajakiri on teeninud kirjastusele miljoneid,” tuletas peatoimetaja Lang meelde.


Luik ütles, et “sa oled siit ka palka saanud” ja hoiatas, et “vaata ette, kui sa mind vihaseks ajad, ma olen skorpion ja maksan kätte”.


Lang vastas, et on jäär ja talle on oluline õiglustunne ning et ta tahab saada kõik koondamishüvitised, mis ette nähtud.


Kui asjad lähevad nii teravaks, on kasulik suhelda paberite abil.


Järgmisel päeval saatiski Lang direktor Luigele kirja, kus palus lugeda päev varem toimunud vestlust koondamisest etteteatamiseks. “Kuna minu poolt läheb viimane ajakiri Anne trükki hiljemalt 20. juulil, siis jääb koondamise etteteatamise tähtajast puudu kaks kuud ja kümme päeva, mis lisandub minu saadaolevale koondamishüvitusele. Koondamishüvitus kokku on siis kuus kuud ja kümme päeva, mis leitakse vastavalt minu keskmisele palgale.


Lõpparvele lisandub saamata puhkusekompensatsioon. Soovin siinkohal saada sinu kinnitust, et me asjadest ühtmoo di oleme aru saanud.”


Luik polnud sellega üldse päri. “OIgem siiski korrektsed,” vastas ta ja märkis, et seni on vaid teatatud, et peatoimetajaks saab teine inimene. “Meie kohtumisel sai lubatud, et firma pakub oma lahenduse lähiajal. Pole seda füüsiliselt jõudnud veel teha.”


Saatuslik 1. juuli



Edasi kirjutas Postimees, kuidas Luik šokolaadimedaliga Langi mõnitas ja et ühinenud ajakirja pealikuks saab Cosmopolitani juhtinud Merle Liivak, kuid Tiina Langi koondamine muudkui venis. Kuni saabus paljukardetud 1. juuli ehk päev, mil Eestis rakendus uus töölepinguseadus. Too seadus lubab maksta senisest vähem koondamisraha.


Tiina Langist tehti selle seaduse esimene tuntud ohver. Nagu kell kukkus, sai ta teate töölepingu lõpetamise kohta. Direktor Luik teatas, et kirjastus maksab naisele saadaoleva töötasu, puhkusekompensatsiooni ja töölepingu lõpetamisel hüvituse kolme kuu keskmise palga ulatuses. Punkt.


Kaks päeva hiljem, kolmandal juulil sai Lang kirjastusest uue paberi, mis tühistas eelmise ja teatas, et “tegemist on töölepingu erakorralise ülesütlemisega tööandja poolt majanduslikel põhjustel (koondamine). Ülesütlemise põhjuseks on ajakirja Anne ilmumise lõpetamine.”


Firma lubas maksta kompensatsiooni ühe kuu keskmise töötasu ning üles­ütlemisest vähem etteteatatud aja (63 päeva) eest keskmist töötasu.


Lahkub kogu Anne meeskond



Enne viimase Anne trükkiminekut teatas Luik Langile, et “kui sinu pöördumine kujuneb sama morbiidseks kui Kristil (Kristi Pärn-Valdoja, Stiili pealik – EE), siis sellisel kujul ta kindlasti trükki ei lähe.”


Aga ei tulnud sealt mingit lisatüli. Tiina Lang tänas moeveergudel kõiki toimetajaid, autoreid, koostööpartnereid ja lugejaid ning teatas, et “kuna minu armastus ajakirjanduse vastu ei ole aastatega tuhmunud nagu hõbe, siis loodan oma lugejatega kunagi taas kohtuda. Mina ei arva, et müts peos teelahkmel olek tähendab vaid traagikat, kui on unistused ja teadmine, mida teha tahad ja oskad.”


Selle juures ilmus Viimsi vabaõhumuuseumis tehtud toimetuse ühisfoto ja iga pildilolija räägib, mida head Anne talle tähendas.


Sest kuigi Ajakirjade Kirjastus on rääkinud kogu aeg kuukirjade ühinemisest, on asi tüüpilisest liitumisest väga kaugel, kuna Langi sõnul ei jää Annet teinud seltskonnast uude ajakirja tööle ühtegi inimest.


Kuidas kirjastus Langi kolleegidest lahti sai



Toimetaja Kaire Uusen töötas enda õnnetuseks Annes katseajaga. Nüüd sai ta ühtäkki Mart Luigelt teate, et tema lood on kirjutatud liiga ranges ja kuivas toonis ning valitud teemad ja lugude esitus on pigem sobilik päevalehele. Üleüldse, tema palkamine ei viinud Annet tõusule, vaid “tulemused jätkasid langustrendi”.


Tegevtoimetaja Kerttu Jänesele andis Luik mõista, et ta saab ühinenud ajakirjas tööd kirjutava toimetajana, kui Merle Liivak sellega päri on. “Mulle näis see selge venitamistaktikana. Ja Merle Liivak ei olnud veel juuni lõpukski tundnud minu kui töötaja vastu huvi.”


Kui Jänese küsis, kas ta saaks siis kirjaliku koondamisteate, väitnud Luik, et ei saa seda anda enne juulit, sest naise töö Annes lõpeb alles juuli keskel. Mis tundus tegevtoimetajale vägagi imelik, sest koondamisteated antaksegi ju etteteatamisajaga.


Veel üks Anne töötaja t eatas juuni alguses, et valib koondamise. Teade koondamise kohta jõudis tema lauale alles 1. juulil. Juristid soovitasid küll Ajakirjade Kirjastusega sõdida, aga ta loobus sellest põhjendusega, et närvid on tähtsamad.


Lahingusse lähevad juristid



Tiina Lang ei jätnud asja sinnapaika. Tema jurist saatis Mart Luigele kompro­miss-ettepaneku, et firma maksku Tiina Langile seitse kuupalka. Sel juhul pääseksid mõlemad pooled rohkest lisatööst ja kuludest.


Vastasel juhul pöörduvad nad töövaidluskomisjoni.


Jurist andis Ajakirjade Kirjastusele mõtlemisaega 24. juulini. See oli eelmise nädala reede.


Ja mida tegi Mart Luik?


Ta sõitis välismaale puhkama.


PS Korduvad helistamised Mart Luigele lõppesid pikalt kutsuva tooni või kõne katkestamisega.
Anne koht Eesti ajakirjandusmaastikul
  • Anne alustas ilmumist Eesti Ekspressi kuulisana.
  • Legendi kohaselt sai ta nime leheomaniku Hans H. Luige eksabikaasa Anne Luige järgi.
  • Esimene peatoimetaja oli Tiina Kruus, sügisest 1995 juhtis teda Tiina Lang.
  • Ajakiri muutus kiiresti nii tüsedaks, et tema avaldamine kogu Ekspressi tiraaži vahel polnud enam majanduslikult mõttekas.
  • Erinevalt direktorite kartustest hakkas Anne kiiresti kasumit tootma, sest Eesti Naine oli tollal vananenud, teisi uusi väljaandeid aga turul veel polnud.
  • Anne oli esimene ajakiri, kes kasutas läänelikku lahmakat välireklaami Stockmanni kaubamaja seinal.
  • Ta oli esimene ajakiri, kelle vahele pandi tasuta lõhnatestreid ja kreeminäidiseid.
  • Anne ei kirjutanud mitte ainult moest ja tilu-lilust, vaid ka tõsistel teemadel.