Ansip ei võtnud meid burkade tõttu vastu
„Ma ei saa teid sisse lasta! Teil on katted ees!” Stenbocki maja turvanaine juhatab meid tillukesse kõrvalruumi, kus saab diskreetselt meie näod identifitseerida. Ta isegi naeratab.
Ootame, kuni sekretär pöördub meie poole (ta hääles on juba närvilisust): „Teid ei ole kuskil kirjas!”
„Oleme küll. Eesti Ekspressi toimetaja helistas eile pressiesindaja Liina Kersnale.”
Kena keskeas turvatöötaja haarab telefonitoru: „Meil on väike probleem. Mingid inimesed.“
Valitsuse pressikonverentsile ei lähe me islami naiserüüdes pulli tegema. Meid huvitab, milline on Eesti valitsuse seisukoht burkade küsimuses.
Burka ja niqabi (riietust, mis katab kõik peale käelabade ja silmade) keelustamise küsimus on Euroopas kõrvetavalt kuum. Aprillis keelustati nende kandmine Belgias - keelustamise vastu ei olnud ükski rahvasaadik. Jaanuaris keelustati osaliselt kandmine Itaalias, sest „see segab keerulist integreerumisprotsessi”. Burkakeeldu kaalutakse ka Prantsusmaal, Taanis, Hollandis ja Austrias.
Kas langesime Toompeal diskrimineerimise ohvriks?
Saabuvad poliitikud. Jürgen Ligi tegeleb oma asjadega meid vaevu märgates, kuni Jaak Aaviksoo tema tähelepanu itsitades meile suunab.
Liina Kersna järel astub pressikonverentsi ruumi viivasse koridori peaminister Andrus Ansip. Ta märkab meid kähku ja tähendab: „Ma arvan, et väga naljakas see ei ole.“ Ta hääles kõlab korraga ärritust ja nördimust.
Siis ütleb ta midagi turvatöötajatele, vaatab korra tagasi meie poole ning lahkub.
Ja nii juhtubki 21. sajandil Eesti Vabariigis, kus põhiseaduse paragrahv 12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed; kus kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu; et me ei saa pressikonverentsile sisse, sest valitsusjuhile ei sobi meie riietus.
Turvatöötaja: „Te ei saa sisse, peaminister ise ütles, et ei luba!”
Kas see on diskrimineerimine? Põhiseadus lubab ju kuuluda usuühingusse, riigiusku Eestis pole ning burka kandmine ei tohiks kahjustada avalikku korda, tervist ega kõlblust.
(Esmaspäeval saabub meilikasti Liina Kersna vastus: "Meil ei olnud alust uskuda, et te riietusite vastavalt oma religioossetele tõekspidamistele. Ajakirjanduslikud eksperimendid valitsuse pressikonverentsil, mis võivad riivata tõsiusklike moslemite tundeid, ei ole kohased.")
Jalgu näidata ei tohi
Pirita rannas näitab kraadiklaas +29. Süsimustas riietuses rannas jalutada, jalas kõrged kontsakingad (kostüümilaenutusest pandi südamele, et Dubais kannavad mosleminaised alati niqabi juurde edevaid kontsi ja tugevat silmameiki), on tõeliselt väsitav. Sammud muutuvad raskeks.
Kümned ja kümned päevitajad haaravad telefoni või digikaamera, et teha meist pilti. Higipiisad musta peakatte all voolavad vaikselt allapoole. Tuul on tugev, aga väga palju see ei päästa: niqab paljastab sageli jalgu ning peakate ei kata enam juukseid ja kaela.
Koraan on selles suhtes jäik: „Ütle usklikele naistele, et nad käiksid, silmad maas, ja hoiaksid oma süütust. Ärgu näidaku nad oma võlusid peale nende, mis muidu nähtaval. Nad varjaku pead katva rätikuga väljalõige rinnal ja ärgu näidaku oma võlusid ühelegi peale meeste või isade või /.../ orjadele või meesteenijatele, kes ei kiimle /.../ nad ärgu jätku nähtavale oma jalgu nii, et peidetud võlud nähtavaks saaksid.” (Sunna 24: 31)
„Emme, kes need tädid mustas on?”
„Need on moslemid, poja.”
Laura võtab kingad jalast ning läheb kolme kihi nailonpõlvikutega vette, see on pea ainus viis enda jahutamiseks. Põlvikud jäävad, sest Koraan ütleb: „Ärgu jätku nähtavale oma jalgu nii, et peidetud võlud nähtavaks saaksid”.
Meid peetakse meesteks ja terroristideks
Tänavatel näidatakse meie poole näpuga, meile hüütakse teravaid märkusi, meid vaadatakse pikalt. Bussis ronivad (jah, nad ronisid!) mitmed üle teiste, et meid näha. Koos vaadatakse ja itsitatakse.
Swedbanki Foorumi kontori teller suudab professionaalsuse säilitada. (Kummalisel kombel on see üllatav). Riietusest hoolimata kohtleb ta meid võrdväärsetena teiste klientidega, naeratab heasoovlikult, ja soovib kena päeva. „Aga kuidas ma teid identifitseerin?” on tema ainus mure. Laura näitab talle nägu, muud ei jää üle.
Autoraadiost tuleb uudis, et Norras vahistati kolm al-Qaedaga seotud meest, keda kahtlustatakse terrorirünnaku kavandamises.
Vanalinna lillepoodide ees hüüab umbes 15-aastane noormees ka meile: „Terroristid!”
Tuttav ajakirjanik räägib anekdoodi, kuidas suurlinnas kohtuvad kaks terroristi. Üks küsib teiselt: „Ahmed, mida siin teed?” – „Ah, tiksun niisama!”
Pärast mitut tundi niqabi riietatult = moslemi = terroristina ringi käimist ei aja see naerma. Sest me riietus ei ole pelgalt kehakate - see on märk, mis räägib džihaadist ja terroriaktidest.
Veel üks noormees hüüab: „Please don’t shoot me!”- palun ära tulista mind!“
Keskturg. Maasikalõhn tõuseb taevani. Külastajatest enamiku moodustab vene elanikkond. Pilke täis imestust jagub küll ja veel, siin end tagasi ei hoita.
„Tegelikult on nad mehed!” hüüab kogukam proua maasikaleti tagant. Teine tuleb vastu, korrutades: „jube-jube-jube...”
Eestlased ei salli teistsuguseid
Rahvusvaheline uuringufirma GfK uuris märtsis Eesti elanike tolerantsust. Selgus, et me ei ole väga salliv rahvas. Kuigi see uuring keskendus põhiliselt suhtumisse narkomaanidesse, pedofiilidesse, alkoholisõltlastesse ja parteilastesse (!), selgus muuhulgas, et madalama haridustasemega inimesed on ka usklike vastu.
Sotsioloog Mauri Söödi hinnangul peegeldavad tulemused Eesti elanike kinnisust ja eelarvamusi - oma mugavustsoonis eelistatakse olla koos omasugustega, samas „teistsugusteks" sildistatud inimestest eemale hoides.
Burkad ei ole praegu Eestis probleemiks. Siinsesse islami kogudusse kuulub 1400 moslemit, kuid hinnanguliselt on neid üle kümne tuhande - peamiselt tatarlased. Burkasid nad ei kanna. Heal juhul käib Eestis vaid mõni üksik burkaga turist. Kuid see on kindel tulevikuprobleem, mis käib kaasas euroopaliidustamise ja globaliseerumisega. Tasub mõelda, et varem läbi ja lõhki valgeks maana tuntud Belgias moodustavad moslemid elanikkonnast kuus protsenti, Saksamaal viis protsenti ning Hispaanias on moslem koguni iga kümnes elanik. Suurbritannias kasvab moslemi kogukond ülejäänud rahvast kümme korda kiiremini.
Lõpetuseks. Väga kerge olnuks ilmuda Stenbocki majja tavalistes riietes Eesti Ekspressi reareporterina, korraldada tallinlaste arvamuse teadasaamiseks tänavaküsitlus ja saata viis viksi burkateemalist küsimust peaministri pressiesindajale, et saada poliitiliselt vägagi korrektsed vastused, kuid see poleks ehe. Me ei oleks teada saanud, et patsiga turvamees peaaegu et karjub me peale ebaviisakalt, kui küsime, mida ta teeb me ID-kaartidega, ega kohanud kodutu moega meest, kes paparatsona meid jälitas, et oma mobiiltelefoniga pilte teha, ning lõpuks tundnud seda suurt kergendust ja värske õhu voogu, mida niqabi eemaldamine endaga kaasa tõi.
Kõigi moslemite ees, keda meie eksperiment mingitpidigi solvas, palume aga siiralt vabandust.
