“Ma ei saa teid sisse lasta! Teil on katted ees!” Stenbocki maja turvanaine juhatab meid tillukesse kõrvalruumi, kus saab diskreetselt meie näod identifitseerida. Ta isegi naeratab. Ootame, kuni sekretär pöördub meie poole (ta hääles on juba närvilisust): “Teid ei ole kuskil kirjas!” “Oleme küll. Eesti Ekspressi toimetaja helistas eile pressiesindaja Liina Kersnale.” Kena keskeas turvatöötaja haarab telefonitoru: “Meil on väike probleem. Mingid inimesed.” Me ei lähe valitsuse pressikonverentsile islami naiserüüdes pulli tegema. Meid huvitab, milline on Eesti valitsuse seisukoht burkade küsimuses. Burka ja niqab’i (riietust, mis katab kõik peale käelabade ja silmade) keelustamise teema on Euroopas kõrvetavalt kuum. Aprillis keelustati need Belgias – keelustamise vastu ei olnud ükski rahvasaadik. Jaanuaris keelustati osaliselt kandmine Itaalias, sest “see segab keerulist integreerumisprotsessi”. Burkakeeldu kaalutakse ka Taanis, Hollandis ja Austrias. Kas langesime Toompeal ­diskrimineerimise ohvriks? Saabuvad poliitikud. Jürgen Ligi tegeleb oma asjadega meid vaevu märgates, kuni Jaak Aaviksoo tema tähelepanu itsitades meile suunab. Liina Kersna järel astub pressikonverentsi ruumi viivasse koridori peaminister Andrus Ansip. Ta märkab meid kohe ja tähendab: “Ma arvan, et väga naljakas see ei ole.” Ta hääles kõlab korraga ärritus ja nördimus. Siis ütleb ta midagi turvatöötajatele, vaatab korra tagasi meie poole ning lahkub. Ja nii juhtubki 21. sajandil Eesti Vabariigis, kus põhiseaduse paragrahv 12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed ning kus kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu, et me ei saa pressikonverentsile sisse, sest valitsusjuhile ei sobi meie riietus.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel