ANTENN 09.10.2003 Pilditu Diplomaatia
Äärmiselt värskendav on lugeda väljaannet, kus ei ole ühtki pilti. Võrreldes ajakirjandusliku standardiga, kus värviline foto dünaamiliselt liikuvast, eelistatult noorest naisisikust on alati tähtsam kui tekst, pakub Sirbi vahel kord kuus ilmuma hakkav Diplomaatia midagi hoopis teistsugust.
Ei saa muidugi väita, et pikemaid välispoliitikaanalüüse meil üldse kusagil ei ilmuks. Vaevalt, et näiteks mõni suursaadik Jüri Luige tuntud headuses ja selguses artikleist on väga kauaks jäänud arvamustoimetajate sahtleisse, et siis sealt prügikasti rännata. Üks neist on ka selles 16-küljelises trükises ilmavalgust leidnud. Aga mingis suures ülemuste soosingus sellised materjalid muidugi pole. Võib eeldada, et Diplomaatia saab kohaks, kuhu teevad endile pesa ka sadade tuhandete lugejate ette jõudmiseks liiga väheseksikad, kuid mitte mõttetud tekstid.
Esimese numbri naelaks on sätitud Robert Kagani vaatlus USA-Euroopa suhetest, koos suursaadik Raul Mälgu selgitustega. Selge, et enamik kohalikest fännidest loeb selliseid heas mõttes transatlantilisi materjale nagunii originaalis. Teistele on see pigem taustmaterjal mõistmaks, millest räägib ning mis maailmas elab näiteks Toomas Hendrik Ilves, ning võibolla hakkavad siis nemadki võtma tulevikus poliitilistele läbirääkimistele igavuse peletamiseks kaasa värsket Economisti.
Kuigi ma päris lõpuni ei taba toimetaja Marianne Mikko mõtet, et Diplomaatiat peab "hoidma hoole ja armastusega", on mul siiski kaks lootust. Kõigepealt, et seal kirjutaksid paljud välisministeeriumi ametnikud ja suursaadikud, mispuhul avastaksin tekstidest huviga veidi siseringile suunatud huumorit ja torkeid välisminister Kristiina Ojulandi seisukohtade pihta. (Või ka vastupidi.) Teiseks, et eraldi välispoliitikale pühendatud väljaanne aitaks pisutki murda üldlevinud mõtteviisi, et meie maailm ja "meie asi" lõpeb samas kohas, kus Eesti ja eesti keel. Kui vaatan Soome ajalehti või Soome Yleisradio uudiseid, siis on välismaailmas toimuv nende lahutamatu osa. Eesti ajalehtedes või teleuudistes pole aga välisuudised justkui "päris", sest enamasti ei ole toimetustel nendega vahetut kokkupuudet.
