Antenn 22.06.2004
Värske Ariadne Lõng kutsub lugema huvitavate uurimustega nii eesti teadlastelt kui lääne klassikutelt. Ajakiri on interdistsiplinaarne – siin esinevad kultuuriuurijad, filosoofid, sotsioloogid, folkloristid, usundi-, keele- ja kirjandusuurijad. Igaühele midagi, kuigi paeluvaid pealkirju vaadates on raske siit midagi lugemata jätta. Omaette sündmuseks võib pidada Julia Kristeva essee „Naiste aeg“ tõlget. Maailmakuulsa semiootiku ja psühhoanalüütiku 1977. aastal ilmunud essee on üllatavalt tähenduslik ka siin ja praegu, kuivõrd määratleb Euroopat ja Euroopa naiste eri põlvkondi ning analüüsib kriitiliselt ja psühhoanalüütiliselt feminismi. Kristeva nägi feminismis omamoodi religiooni: „Tänane feminism ongi ilmselt üks selline kujutlus, mis peab korvama kristliku traditsiooni ja selle ilmaliku versiooni, humanismi poolt naistele tekitatud frustratsiooni“. Essee on haarav ja tekitab küsimusi, näiteks: kas feminismi võib ammendatuks pidada, kui ühiskondlik leping nõuab ikka veel naistelt ohvreid?
Teise tõlketekstina saab lugeda Laura Mulvey feministliku filmiteooria rajanud artiklit „Visuaalne nauding ja narratiivne kino“. Kohalikest originaaluurimustest tõuseb säravana esile Loone Otsa artikkel „Ajakirja Siluettkasvatuslikust rollist ilmumise esimesel viisaastakul (1958-1963)“, esindades Eestis vähepraktiseeritud, kuid mujal maailmas ammu ülipopulaarset kultuuriuurimust. Ots lükkab ümber arusaama Siluetist kui pelgalt naisteajakirjast: poolemiljonilise tiraažiga nõudlik ja informatiivne Siluett oli täiskasvanuhariduse võimsamaid kanaleid (ka teistes liiduvabariikides), mida võib vabalt nimetada „sillaks üle stalinismi“. Raili Põldsaar annab karmi hinnangu Simone de Beauvoiri „Teise sugupoole“ eestikeelsele tõlkele (kirjastus Vagabund 1997), eeskätt selle toimetajale, kelle valimatud kärped on teost sügavalt moonutanud. Arvestades, et raamat on 1990ndatel olnud soouurimusest huvitujate üheks peamiseks allikaks, on teguviis äärmiselt kahetsusväärne ja tõstatab eetika küsimuse Eesti teadusmaastikul laiemalt.
Elu pulsil hoiavad kätt tänase ühiskondliku olemise probleeme lahkavad sotsioloogid: Malle Järve analüüsib meeste ja naiste ajakasutuse erisusi, vaidlustades laialtlevinud müüdi, et meeste elu olevat Eestis pingelisem kui naistel. Katri Eespere kirjutab tütarlaste söömishäiretest mitte kui psüühilisest, vaid kui eeskätt sotsiaalsest probleemist. Kirjandusteadusega seondub kaks ariklit: Eve Annuk tutvustab varalahkunud luuletaja Ilmi Kolla elu- ja mõttemaailma ta kirjavahetuse põhjal, valgustades muu hulgas naise kohta nõukogudeaegses kirjanduskaanonis. Leena Kurvet-Käosaar kirjutab „salatud ja omakstunnistatud“ kehast võrdlevalt Virginia Woolfi, Anaïs Nini ja Aino Kallase noorpõlvepäevikutes. Folklorist Andreas Kalkun – numbri ainus meesautor – teeb rännaku Seto naisautobiograafide maailma. Tiina Vähi kirjutab naiste nõidadeks „saamisest“ õhtumaade mütoloogiates ja nõiaprotsessides; Marion Pajumets ja Kristiina Luht analüüsivad prostitutsiooni ja võrdõiguslikkusesse suhtumist eesti meeste ja arvamusliidrite seas. Ariadne Lõng tõestab akadeemiliste naisuuringute elujõulisust ja populaarsust, kuid igasuguse meesuuringu puudumine (vähemalt selles numbris – toim.) teeb küsitavaks ajakirja päises seisva määratluse „nais- ja meesuuringute ajakiri“.
