ANTENN: Lustakat rassismi
Paljudes asjades on ühiskondlikult kokku lepitud. Kehtivad teatud arusaamad eetikast ja üldiselt on teada, mis “on kombeks” ja mis mitte. Samas eksisteerib meie ühiskonnas täiesti autonoomne maailm, mille puhul reeglid lihtsalt ei kehti. Seal maailmas elavad ruberoidid, kes istuvad puu all ja ootavad, et neile banaan suhu kukuks, sest nad ei viitsi üldse mingit tööd teha. Natuke neist eemal, teise saarekese peal elavad tiblad, kes käivad ainult maikas ringi, joovad kurgivedelikku ja panevad litse. See maailm kipub 21. sajandi inimesel juba ununema, ent alati leidub neid, kes meile selle olemasolu ikka ja jälle meelde tuletavad. Üheks ukseks sallimatuse keelekirevasse universumisse on loomulikult telesaade “Hoia ja keela”, mis suudab kogupere-meelelahutuse sildi all ja stuudiopubliku üksmeelsel heakskiidul maha saada kõige räigemate rassistlike ja ksenofoobsete kommentaaridega, mida Eesti telemaastikul üldse kuulda võib.
Heaks võtteks tundub olevat mustanahaliste võrdlemine shokolaadiga. Margit Kõrvits teab päris kindlalt, et shokolaadipoisse pole mõtet nuppude juurde, ehk muusikat tegema lasta. Jay-Z & Linkin Parki “Numb / Encore” on selle mentaliteedi ideaalseks näiteks. Las valged mehed teevad musa valmis ja shokolaadipoiss räägib sinna midagi peale, sest muud ta niikuinii teha ei oska. Las igaüks teab oma kohta. Shokolaadipoistele sekundeerivad ruberoidid, kes teevad ka igasugu lollusi. Ruberoid Destiny’s Childi videos “Soldier” oli Jüri Makarovi sõnade kohaselt shokolaadi ära söönud ja seejärel endale hõbepaberi hammaste ümber keeranud. Ruberoidide üldist tegevust võib kokkuvõtvalt kirjeldada kui neegrijutustust, millel pole suure ja tõelise muusikaga midagi pistmist - samas kui sellega astuvad üles meie oma valged poisid Toe Tag, pole tegemist enam tõelise muusika aseaine, vaid “vaimukate sõnadega”. Mustadel on siin saates mingi funktsioon vaid siis, kui mõne nende omaduse saab edukalt projitseerida valgele inimesele. Anastacia on sellepärast nii suurepärane, et ta küll laulab täitsa nagu mustanahaline, aga on tegelikult valge. Kompensatsioonimehhanismid töötavad täiel raginal. Anastacia aitab valgete omaks pidada souli, Eminem hiphoppi. See on niikuinii enesestmõistetav, et rokenroll on valge muusika ning popmuusika ajalugu algab biitlite ja Rolling Stonesiga. Vabandage väga. Biitlid olid Motowni souli andunud austajad ning nende varajane muusika on nägemus sellistest bändidest nagu Marvelettes ja Vandellas. Rolling Stonesi eeskujudeks olid bluusimehed nagu Muddy Waters või Howlin’ Wolf. Ameerika suurimat heliloojat George Gershwini inspireerisid neegrispirituaalid, millest tuli hiljem “Porgy ja Bess”. No Gershwin oli üldse tegelikult juut, seega pole “Hoia ja keela”-maailmas asi temaga nagunii päris kosher. Mis siis saab kui Kammiste valib saate repertuaari Leonard Coheni või Bob Dylani – kas paneme ahju kohe küdema?
Millest ma räägin: maitsed on erinevad ning kuskil ei pea see paremini paika kui muusikas. Samas on muusika puhul oluline hoopis muu kui see, mis värvi või rahvusest keegi on.
