Seal leidub Kaplinskit ja Unti. Kaplinski esineb tuntud headuses: rehetuba, kosmos kastepiisk. Just see, mida üldiselt luuleks peetakse. Suurepärane visiitkaart eesti poeesiale, mitte just huvitav, aga tõesti hea.
Unt on jälle päris huvitav, aga ei tea kui hea. Nimelt esitab ta katkendi poolelijäävast romaanist “2001 lauset Karusoo elust”. Unt kirjeldab tüüpilise eesti intelligendi, poliitilisi kaalutlusi iseseisvuse lävel ja punkri ehitamise tehnilisi võtteid. “1.1.8. Ta jäi ka metsas naiseks,” kirjutab Unt. Kui kirjutaks valmis, saaks aru, mis asja Unt ajab, aga Unt ei kirjuta. Ei taha.
Kui Kaplinskile võiks siinsete luuletuste eest kohe Nobeli kätte anda, siis Ungari juudi Kerteszi Nobel tekitas parajat segadust. See-eest saavad vähemalt kõik aru, mis asja Kertesz on ajanud. Mõned ütlevad küll, et tema ungari keel polevat eriti hea, teised jälle, et need, kes nii ütlevad, on antisemiidid. “Ungaris valitseb avalik antisemitism. /---/ Olukord on peaaegu sama jälk nagu kolmekümnendate aastate lõpupoolel,” ütleb nördinud Kertesz ise. Lugege ungari kirjanduse buketti!
Eesti kirjanduse mõtestamise seisukohalt on epohhiloov Toomas Liivi artikkel “Juhan Smuul kirjandusteoreeitkuna”. Sotsrealistlik kirjandus on samasugune laenudiskursus nagu soomlastelt laenatud Vanemuise kannel, selgitab Liiv. “Nn tartulik mõtteviis ei taha tunnustada teistsuguste/erinevate eesti kirjanduste olemisvõimalusi. Paljusus, teistsugusus, eriti aga erinevus(ed) kui reetmine, kui allaandmine, kui uus eneseleidmine moodustavadki eestikeelse identiteedi tegeliku sisu. Eestluse loosung on: meid on mitu.”
See on päris uus kultuurivaade ja tundub, et viljakas. Liiv selgitab andeka, siira ja inimnäolise stalinisti Juhan Smuuli näitel, et vene võimuri ülistuspoeetika lähtub Jakobsonilt ja Koidulalt. Smuul oli sama hea teoreetik, st pooliku haridusega esseist, nagu Tuglas.
Pedagoogikaülikooli professor Liiv ei jäta kahtlust, kust pärinevad tema koolist tulnud noorte esseistide (Wimberg jt) sotsrealistlike sümpaatiate kõik kolm komponenti.
Vikerkaar nr 4-5
Kolonialismi-vikerkaar algab Rudyard Kipling kuulsaima luuletusega “Valge mehe taak”, millega nõukogude kirjandusõpikutes lapsi hirmutati. Esskätt on valge mehe koorem taltsutada “metsrahvaid, kelles peitub/ poolkurat ning poollaps”.
Et Eesti on olnud Lembitust saadik enamasti koloniaalmaa, kus valge mehe koorem sakslaste, taanlaste, rootslaste ja venelaste õlul, siis võiks teema meile erilust huvi pakkuda. Muistset priiusaega on meenutanud üle hulga aja taas luuletajana esinev Sven Kivisildnik värskete ülestähendustega Kalevipojast. Tema nägemus rahvuskangelasest on tunduvalt naturalistlikum kui Kreutzwaldil: “üleni sinikaid täis/ ja tibla harudevahel ripendamas/ nagu ei tea mis”. Sotsrealismiga seob Kivisildnikku kriitiline suhtumine homoseksuaalse sättumusega raudturvises interventidesse (“Raudpedede nuhtlus”).
Postkolonialismist saab lugeda hiljutise nobelisti V. S. Naipauli, Edward Saidi, Tiina Kirsi, Hasso Krulli, Märt Väljataga jt. moodsate klassikute kirjutistest. Kalju Kruusa on tõlkinud täitsa huvitavat samoa luulet. Kindlasti soovitaksin aga lugeda Tiit Hennoste väikest leksikoni “Postkolonialism ja Eesti”. Saab teada, et mimikri tähendab seda, et eestlane oli nõukogude inimene ja ei olnud ka. Ja veel, et eestlane on olnud läbi ajaloo teine, kes rikub kõiki kümmet käsku ja teeb surmapattu.
Kalev Kesküla
