Antenn
ETV tegi hea valiku
Uudistesaate juht rahvuslikus telejaamas on üsna kindlalt ja kogu maailmas teleajakirjaniku karjääri kroon. Suurte ja vägevate uudistasaates näeme väärikaid keskealisi härrasmehi või hästisäilinud, hea huumorimeelega 40aastasi daame, kelle pädevuses ei saa olla olla kahtlust. Telejaama usaldusväärsus on kuidagi väga otseselt seotud nende inimesetega, kes sealt uudiseid loevad. Ka Eestis on lõppemas piimalõhnaliste teletirtsude epohh, kes pikka lauset lõpuni ei suutnud lugeda ja iga võõra nime peale kulmu kibrutasid.
Eestis on ju teleajakirjanikega kehvasti. Erinevalt näiteks Venest. Pahatihti on meie teleajakirjanikul olemas küll võime sujuvalt vaba teksti rääkida ja sealjuures kena välja näha, ent suhe tekstiga on neil halb. Mõtlen siin olukorda, kus kas paberilt või suflöörilt tuleb lugeda näiteks välisuudist ja näida seejuures välja loomulik, otsekui jutustaksid sa seda juttu emale või naabrimehele. Paraku olen veendunud, et see omadus: lugeda usutavalt mistahes võõrast teksti, on kaasasündinud ehk siis mitteõpitav.
See omadus on olemas näiteks tele jaoks nüüd kadunud Urmas Liivil, kes küll puterdas, aga tegi seda loomulikult. See omadus on olemas näiteks Aarne Rannamäel. Ja jumal tänatud, see on olemas ka AK uuel saatejuhil Margus Saarel. Nii et minu arvates on Euroopasse läinud Indrek Treufeldi koht täidetud ainuõigel moel. Ma ei teagi kedagi teist, keda soovitada. Tema veidi lapselik väljanägemine ja kutsikalik naeratus ei sega siin midagi.
TIINA KAALEP
“Pult”: alles rabe
Kultuurisaade “Pult” , ETVs igal kolmapäeval
“Pult” on kahe intelligentse inimese edevuse laat. Eesmärk rääkida popkultuurist kanaliseerub liiga sageli heietustesse ja kohvikulobasse, mida ei toeta ka üleekspluateeritud arvamusliidrite stuudiosse tassimine. On neil midagi uut öelda? Või kas saab keegi aru mõne kunagise juhtteoreetiku jutust, kui viimasel puudub igasugune diktsioon ja sõnade asemel kuuleb peamiselt matsutavat häälitsust? Saatejuht Rein Pakk eputas teises saates ropu ingliskeelse sõna avaliku kasutamise ajaloo tutvustamisega, ilmselt plagieerides ühe novembrikuu Guardiani samasisulist kaanelugu. Saate alguses vestluses osaleva toimetaja Tõnis Kahu positsioon on juhi oma, kes kerge blaseerunud üleolekuga teemast ütleb midagi tähtsat ja lühidalt. Kaameratöö on nagu telerežii esmakursuslase proovitöö, kuid visuaalselt tabab stuudiokujundus (Marko Mäetamm) märki: hiigelekraani ees tugitool ja sohva. Massikultuuri kujundina hea.
HARRY LIIVRAND
Õllesõprade elust
Looming 2001 nr.1
Aasta esimeses, kaanelt kollases Loomingus leiab mõndagi huvitavat. Näiteks Toomas Vindile tüüpilises rõve-sentimentaalses toonis uudisjutt kapihomode elust “Väike pede”. Ilmselt on eesti kirjanduses see teema peavooluks muutumas.
Mind on aga kummitanud väljavõtted Johannes Aaviku päevikust “Ideepe”, kus uuenduskeeles ülestähendused 1942. aastast. Ja need on üsna metsikud.
Kõige õõvastavamad autori neimameeleoludest kantud märkmed oma kolleegidest. Hiljuti surnud Villem Grünthal-Ridalast, maalib Aavik üsna ebameeldiva pildi kui ennasttäis tühisest inimesest. (Mis parata, jään teda mõnevõrra uskuma). Päris jõhker on aga, kuidas ta nimetab tubli keelemehe Elmar Muugi (“veskiliko koolipapa”) arreteerimist ja surma saatuse karistuseks J. V. Veski keelekorraldusliku suuna pooldamise eest.
Väga vaimustav on ka tema viis kogu senisele eesti kirjandusele vesi peale tõmmata. Tammsaare on Aaviku jaoks “tüütu, ebatõsine ja ulakas”. Ja kõik teised saavad kah oma jao. Päevikupidaja etteheited on puhuti üsna tabavad, aga kirjanike tugevaid külgi ta ei näe. Mõnel määral leiab armu ainult varane Vilde, “sündinud jutustaja”, kes hiljem küll kiskus rõvedaks. Üldse peab ta iseseisvusaega kultuuri langusajaks, leides, et “tsaariaegne kirjandus oli parem”. “Paljo head” loodab Aavik natsivõimust, mis “vähendab lodevust, edendab töökust ja tõstab moraali”. Veel loodab ta, et venelasi saab sõjas niipalju surma, et venelased muutuvad väikerahvaks. Päevik lõpeb ülistusega õllele, mida tuleb nautida teravkülmalt, aga paraku jagavad kaasaegsed sellest sama vähe kui keeleasjadest.
Kust tulevad nii omapärased ideed? Ilmselt asjaolust, et Aavik nimetab ennast ideefanaatikuks: “Mul on keeleuuenduse ja selle teostamise fanatism”. Ta ütleb end mõistvat enamlaste fanatismi ja tunnistab, et oleks tal võim, paneks ta keeleuuenduse “jäälimata kehtima”.
Jälle kord tabab mind imestus, kui vähe me oma suurmeestest teame ja kui väga oleks vaja tänaselt vaatenurgalt kirjutatud biograafiaid. Elulugusid, mis ei küsi niipalju dekonstruktivistlikku või strukturalistliku meetodi valdamisest, aga paistavad silma kaheldamatu empaatiavõimega, olude ja ajavaimu tundmisega.
Uues Loomingus on ka Jaan Kaplinski uued luuletused, kelle kodulehe-päevikust (“ideepest”) leiab tõelist raevu Aaviku keeleuuenduse vastu. Samas ühendab mehi armastus õlle vastu. Paistab, et õllesõbrad on ühed litsid mehed, kui juubilari väljendust pruukida.
KALEV KESKÜLA
